Per Aabel

Allikas: Vikipeedia
Per Aabel filmis "Ombyte förnöjer" (1939).

Per Pavels Aabel (25. aprill 1902 Kristiania (praegu Oslo) – 22. detsember 1999 Oslo) oli norra näitleja, tantsija, koreograaf, lavastaja ning teatrijuht, Hauk Aabeli ning näitleja Svanhild Johannesseni poeg, Andreas Aabeli vend.

Ta oli üks 20. sajandi väljapaistvamaid, armastatumaid ja austatumaid norra näitlejaid[1], kes paistis silma eriti klassikalistes komöödiarollides ja muinasjuttude jutustajana.

Lapsepõlv ja õpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peri lapsepõlves ja noorpõlves oli tema isa Hauk Aabel oma kuulsuse tipul.

Varases lapsepõlves elas pere Kristianias Arbiens gatel, kus Henrik Ibsen oli naabriks ja perekonnasõbraks. Alates 1910. aastast elati Slemdalis, kuhu Per Aabel jäigi elu lõpuni elama.

11-aastasena mängis Per Aabel Centralteatretis Claus Pavels Riisi komöödia "Til Sæters" lasteversioonis Aamundit.

15-aastasena illustreeris ta oma isa nõo Margrethe Munthe lastekomöödiad "Askepot" ja "Den nysgjerrige kone", mis anti 1917 koos välja. Aastal 1919 anti tema illustratsioonidega välja veel Aake Anker Ordingi luulekogu "Solskyer".

Ühe aasta õppis ta gümnaasiumis Hallingi koolis. Seal sai ta eluks ajaks sõbraks kroonprints Olaviga.

Pärast seda otsustas ta minna õppima kunstiõppeasutusse Statens Håndverks- og Kunstindustriskole. Peale selle käis ta Augusta Johannesseni juures balletikoolis.

Per Aabel õppis kaks aastat Londonis vene balletikoolis Enrico Cecchetti juures, kus ta vaimustus Sergei Djagilevi trupist Ballets Russes.

Ta debüteeris tantsijana 1921 Mayolis balletiga "Carneval"[2]. Aastal 1922 rajas ta koos Lillebil Ibseniga oma balletikooli, kus õppis ka Sonja Henie. Koreograafina debüteeris ta 1924 teatris Den Nationale Scene ühe Sverre Hagerup Bulli laulumänguga. Kevadel 1924 tuli välja tema esimene oma koreograafiaga tantsuetendus Casino Teateris; tema partneriks oli Ruth Brünings-Sandvik.

Aastatel 1924–1925 õppis ta Pariisi õppeasutuses École des Beaux Arts.

Aastal 1925 oli ta koreograaf, kostüümikunstnik ja stsenograaf Chat Noiri revüüs "Ikke mas – alle faar".

Aastal 1926 debüteeris ta Rahvusteatris lavastajana Barbra Ringi näidendiga "Prinsessen og spillemanden".

Ta õppis Max Reinhardti juures ning mängis tema pantomiimis "Miraakel" Viinis, Prahas ja Budapestis.

Töö Norra teatrites ja televisioonis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast õpinguid välismaal debüteeris ta näitlejana ja lauljana 1931 Oslo Det Nye Theateris Édouard Bourdet' operetis "Le sexe faible"; tema partneriks oli Kirsten Heiberg.[2]

Ta oli 19331938 Oslo Carl Johan Teatreti direktor, juhtides seda koos Thorleif Reissiga. Seal mängiti komöödiaid, operette, laulumänge ja kabaree-etendusi. Ta esines sageli koos Wenche Fossiga. Aastal 1937 esines ta külalisena Det Nye Teateris Victor Bernau revüüs "I godt selskap" koos Lillebil Ibseni ja Norma Baleaniga.

Aastatel 19381940 töötas ta Centralteatretis. Ta mängis karakterkoomikuna bulvarikomöödiates ja farssides ning esines revüü- ja kabaree-etendustel. Kevadel 1939 mängis ta Holbergi näidendis Jean de France'i. Aastal 1940 mängis ta Det Nye Teateris Finn Bø "Peer Gynti"-töötluses "Hele byen takker for sist" Solveigi. Selles etenduses oli üks sõjavastane laul, milles Saksa okupatsioonivõimud mõne rea ära keelasid. Siis laulis Aabel: "Her har dem tatt fra meg poenget, et så fint poeng har jeg ikke hatt på lenge!" ('Siin nad võtsid mult puändi ära, nii vahvat puänti pole mul ammu olnud!')

Aastast 19401972 oli ta Rahvusteatri juhtiv näitleja, kes paistis eriti silma klassikalises komöödias, mängides suure elegantsiga. Ta oli hea ansamblinäitleja. Tema lemmikautor oli Ludvig Holberg. Tema tuntuim Holbergi-roll oli Vielgeschrey näidendis "Den stundesløse". Samuti mängis ta Oldfuxi ning Henrikut näidendites "Henrik og Pernille" ja "Mascarade". Ta mängis ka Molière'i komöödiates. Tema teiste komöödiarollide seas on Malvolio William Shakespeare'i näidendis "Kuidas teile meeldib", Valentin Robert de Flersi ja Gaston Arman de Caillavet' näidendis "Eventyret", Celius Kjæri näidendis "Det lykkelige valg", Oscar Wilde'i "Ideaalses abielumehes" ja doktor Alex Brichmanni näidendis "Karusell". Bernard Shaw' osatäitmise eest "Armsas luiskajas" pälvis ta kriitikute auhinna (Kritikerprisen; 1961); aastal 1964 tehti selle lavastuse põhjal telelavastus).

Aastal 1952 mängis ta sügavalt tõsise psühholoogilise rolli Hans Christian Branneri näidendis "Søskende", mis laiendas tema ampluaad. Aastal 1964 mängis ta Hjalmar Ekdali rolli Henrik Ibseni "Metspardis". Tema teiste tõsiste rollide seas on Figaro "Figaro pulmas", Arthur Hans Christian Branneri näidendis "Søsken", Clark Neil Simoni "Päikesepoistes", samuti telelavastustes Harry osas David Storey osas näidendis "Home" (1972).

Alates 1972. aastast tegutses ta vabakutselise näitlejana. Ta mängis muu hulgas arsti osa Aleksei Arbuzovi näidendi "Päikesetõus Riias" telelavastuses (1980).

Aastal 1984 käis ta ringreisil oma Holbergi-etendusega Riksteatreti egiidi all. Seda näidati ka televisioonis.

Viimast korda astus ta laval ja televisioonis üles seoses Norra Rahvusteatri 100. aastapäevaga 1999.

Per Aabelile korraldati riiklikud matused, millel viibis kohal kuninglik perekond ja mis kanti üle televisioonis.

Film[muuda | redigeeri lähteteksti]

Per Aabel oli ka filminäitleja. Ta debüteeris Rootsi muusikalkomöödias "Ombyte fornöjer" (1938), kus tema partneriks oli Tutta Rolf; samal ajal mängis ta samas muusikalis Centralteatretis koos Lillebil Ibseniga. Ta mängis peaosi komöödiafilmides "Den farlige leken" (1942), "En herre med bart" (1942) ja "Et spøkelse forelsker seg" (1946). Samuti mängis ta nimiosa Rootsi telesarjas "Skipsrederen" (1979).

Ta lavastas 1933 koos Harry Ivarsoniga Holbergi "Mäeküla Jeppe" järgi filmi "Jeppe på bjerget", kus nimiosa mängis tema isa Hauk Aabel.

Ettelugeja[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta oli ka hinnatud ettelugeja. Teise maailmasõja ajal alustas ta ettelugemisturneesid, lugedes muu hulgas Hans Christian Anderseni[3], Johan Herman Wesseli ja Ludvig Holbergi loomingut. Temast sai Norra hinnatuim muinasjuttude esitaja. Ta esines ka televisioonis ja heliplaatidel.

Portreed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Oslos Rahvusteatri ees asub Nina Sundbye loodud Per Aabeli mälestussammas. 2001. aastal ilmus Per Aabeli portreega postmark, mille kujundasid Ulf Aas ja Madeleine Mortensen. [4]

Heliplaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema esimene plaat ilmus 1943.

Väga menukas oli tema kabareeviiside plaat "Karl Johan" (1952).

Ettelugejana[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Om og av H. C. Andersen" (1975)
  • "En gledesspreder" (1976)
  • "Per Aabel leser H. C. Andersens eventyr" (1985) *"Per Aabel leser julen inn" (1990)
  • "Med hilsen fra Per Aabel" (1992)

Raamatud[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1950 "Du verden" (mälestused)
  • 1980 "Den Stundesløse" (mälestused)

Tunnustused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Isiklikku[muuda | redigeeri lähteteksti]

Per Aabel jäi vallaliseks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]