Paul Oubril

Paul Oubril 1859. aastal

Paul Oubril, ka Paul d'Oubril ja Paul von Oubril (Venemaal tuntud kui Pavel Petrovitš, vene keeles Павел Петрович Убри; 4. november (vkj) 1818 − 6. veebruar 1896 Napoli, Itaalia) oli prantsuse päritolu Venemaa keisririigi diplomaat. Tõeline salanõunik (1875), Riiginõukogu liige (1882). Aastatel 1871−1879 oli ta esimene Venemaa keisririigi suursaadik Saksamaal.

Elulugu

Oubrili suguvõsa aadlivapp

Päritolu ja haridustee

Põlvnes Prantsusmaalt pärit suguvõsast, kes asus XVIII sajandi keskpaiku elama Venemaale. Tema isa tõeline salanõunik Pierre Oubril (1774−1847) oli Venemaa saadik mitmes Euroopa riigis. Ema Charlotte Eleonore Luise von Germann (1791−1875) oli Jaunate mõisa omanik Liivimaal. Paul Oubril õppis Peterburi ülikoolis õigusteadust. Lõpetas õppeasutuse 1838. aastal õigusteaduse kandidaadi kraadiga.

Varasem diplomaatiline teenistus

Pärast ülikoolistuudiumi lõppu astus 1839. aastal Venemaa riigiteenistusse ja määrati teenima välisministeeriumi. Sai kolleegiumisekretäri teenistusastme ja teenis Venemaa missiooni juures Frankfurdis. 1840. aastal sai temast viitsekantsler krahv Karl von Nesselrode kantselei 3. ja 1842. aastal 2. sekretär. Samal aastal nimetati vanemsekretäriks Venemaa missiooni juurde Lissabonis. Seejärel teenis Viinis Venemaa saatkonnas, kus oli aastast 1846 noorem- ja aastast 1848 vanemsekretär. 1856. aastal määrati nõunikuks Venemaa missiooni juurde Berliinis nõunikuks ja 1858. aastast alates saatkonnanõunik Pariisis.

Berliini kongress 1881. aastal. Paul Oubril istub keskel laua taga, sulg käes. Anton von Werneri maal (1881)

Teenistus saadikuna

1862. aastal nimetati ta Venemaa keisririigi erakorraliseks ja täievoliliseks ministriks (suursaadikuks) Preisimaa kuningriigis, ühtlasi esindas ta Venemaad Mecklenburg-Schwerini ja Mecklenburg-Strelitzi suurhertsogkonnas. Pärast Saksamaa keisririigi väljakuulutamist 1871. aastal sai temast esimene Venemaa suursaadik Saksamaal, kellena ta oli ametis 1879. aastani. Seejärel oli ta kuni 1882. aastani suursaadikuks Austria-Ungari keisririigis. 1881. aastal oli ta erisaadik paavst Leo XIII juures. Pärast saadikutöö lõppu arvati välisministeeriumi koosseisu.

Riiginõukogu liige

1882. aasta 1. juunil (vkj) nimetas keiser Aleksander III ta Riiginõukogu liikmeks.

Surm

Suri Itaalias Napolis puhkusel olles 6. veebruaril 1896 (77-aastaselt). Tema põrm viidi Venemaale ja maeti Vitebski kubermangus Drissa maakonnas (praegu Valgevenes) Kljastitsõ suguvõsamõisa kirikuaeda.

Auastmed

Tsiviilteenistus

Aasta	Kuupäev	Auaste
1839	6. aprill	kolleegiumisekretär
1841	6. aprill	titulaarnõunik
1845	6. aprill	kolleegiumiassessor
1848	6. aprill	õuenõunik
1851	6. aprill	kolleegiuminõunik
1855	6. aprill	riiginõunik
1857	7. aprill	tõeline riiginõunik
1864	19. aprill	salanõunik
1875	25. aprill	tõeline salanõunik

Õukonnateenistus

Aasta	Kuupäev	Auaste
1848	11. aprill	kammerjunkur
1859	15. oktoober	kammerhärra

Autasud

Venemaa autasud

• Püha Anna ordeni II klass (31. detsember 1849)
• Püha Vladimiri ordeni III klass (1. juuli 1855)
• Püha Stanislavi ordeni I klass (23. aprill 1861)
• Püha Anna ordeni I klass (3. november 1862)
• Püha Vladimiri ordeni II klass (27. märts 1866)
• Valge Kotka orden (17. aprill 1870)
• Püha Aleksander Nevski orden (30. august 1872, briljandid 1. jaanuar 1886)
• Püha Vladimiri ordeni I klass (4. detsember 1879)
• Püha Andreas Esmakutsutu orden (1. jaanuar 1894)

Välismaa autasud

• Austria Leopoldi ordeni I klass (20. juuni 1851)
• Preisimaa Punase Kotka ordeni II klass (1. detsember 1857)
• Sitsiilia Francesco I ordeni I klass (17. august 1861)
• Prantsusmaa Auleegioni ordeni komandöririst (17. september 1862)
• Hesseni Philipp Suuremeelse teeneteordeni I klass (11. september 1866)
• Württembergi Friedrichi orden (11. oktoober 1866)
• Preisimaa Krooni ordeni I klass (16. juuni 1867)
• Montenegro Vürst Danilo I ordeni I klass (8. veebruar 1869)
• Preisimaa Hohenzollerni Koja ordeni suurrist (9. november 1869)
• Austria Leopoldi ordeni suurrist (29. august 1872)
• Preisimaa Musta Kotka orden (29. VIII 1872)
• Madalmaade Nassau Kuldse Lõvi ordeni suurrist (3. detsember 1873)
• Mecklenburg-Schwerini Vendi Krooni Koja ordeni suurrist (17. mai 1874)
• Paavsti Paavst Pius IX ordeni suurrist (jaanuar 1881)
• Paavsti Kristuse Ülima ordeni suurrist (26. aprill 1886)
• Austria Ungari Püha Tehvani orden (6. juuli 1882)

Kirjandus

• Шилов, Д. Н., Кузьмин, Ю. А. Члены государственного совета Российской империи 1801−1906. Биобиблиографический справочнк. С.-Петербург: Издательство "Дмитри Булганин", 2007. Lk 818−819.