Põhja-Ingeri Vabariik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Ingeri Vabariik
Inkerin tasavalta
Inkerin lippu.svgIngria Coat-of-Arms 1919.svg
LippVapp
Inkeri.png
Ingerimaa alad, mida vabariik endaga liita kavatses. Tegelikult tegutses vabariik peamiselt Lempaala, Vuole ja Mikkulaineni maakonnas
Hümn Nouse Inkeri
Riigikeeled soome keel, isuri keel, vadja keel
Riigi keskus Kirjasalo
Riigipea Pietari Toikka
Seadusandlik võim Ingeri Ajutine Komitee
Iseseisvus 9. juuli 1919 – 5. detsember 1920
Rahvaarv u 400

Põhja-Ingeri Vabariik (soome keeles Pohjois-Inkerin tasavalta), kaasaegsetes allikates tuntud ka kui Ingeri Vabariik ning Kirjasalo Vabariik (soome keeles Kirjasalon tasavalta) oli 9. juulist 1919 kuni 6. detsembrini 1920 Soomega piirneval Ingerimaal eksisteerinud riik. Vabariigi sihiks oli ühendada enda alla Ingerimaa – umbes 15 000 km2 suurune ajalooline regioon Peterburi kubermangu põhjaosas, mis oli tollal väljaspool Peterburi asustatud peamiselt ingerisoomlastega.

Hoolimata riigi juhtkonna katsetest esindada kogu Ingerimaad, ei leidnud vabariik laialdast ingerlaste toetust ning Soomes olevatest ingerlastest moodustatud väeosaga vallutatud piiriäärne Kirjasalo küla oli peaaegu kogu ala, mida vabariik oma eksistentsi jooksul kontrollis. Vabariigi pindala oli umbes 30 km², tänapäeval kuulub ala Venemaale.

Ajendid[muuda | muuda lähteteksti]

Ingerisoomlased oli Ingerimaale rännanud pärast seda, kui Rootsi 1617. aastal Stolbovo rahuga ala endale sai. Õigeusklikud kohalikud ei soovinud luterliku Rootsi võimu all elada ning rändasid Venemaale, samas kui Rootsi avas Ingerimaa soomlastele. 17. sajandi lõpuks oli see piirkond sisuliselt soomekeelne. Põhjasõja ajal vallutas Ingerimaa taas Venemaa ning 1703. aastal rajas Peeter I Venemaa uue pealinna Peterburi Ingerimaa keskele Neeva jõe suudmesse ja asus vene talupoegade asustamisega piirkonda.[1]

Ingerimaa soomlaste rahvuslik ärkamine toimus samaaegselt soomlusliikumise sünniga Soomes, soomlus arenes Ingerimaal käsikäes Soome arenguga. Kuni venestamisaktsioonideni arenesid ingerisoomlased naabruses elavatest venelastest omaette. Ingerlased olid rajanud omakeelse koolivõrgustiku ning säilitanud soomekeelse luteri kiriku, mis mõlemad tuginesid Soomele. Ingerlaste etnilise identiteedi alusteks olid soome keel, evangeelne luteriusk, kodukant ja ülejäänud soomlastest erinev ”ühtne kannatuste ajalugu.” Pidev soomesoomlaste sisseränne tõi uusi elanikke, eriti Põhja-Ingerimaale, kus osades külades ligi pooled elanikest olid Soomes sündinud. Seega kontakt Soome uusasunikega oli pidev ning tugevnev ühtne emakeelne kirik ja kool (kaasa arvatud Soomes trükitud õpikud) olid aluseks sellele, et vaimseks kodumaaks peeti Ingerimaal Soomet. Märkimisväärseim oli soomlaste asustus Põhja- ja Kesk-Ingerimaal, kus valdav osa küladest olid soome külad. [1]

20. sajandi alguseks oli Ingerimaal koos soomesoomlaste, isurite ja vadjalastega soomekeelsete elanike hulk regioonis umbes 175–180 tuhat inimest, sellele lisaks elas seal ka eestlasi ning venelasi. Ingerimaal kasutusel olnud murded säilisid enamvähem samadena Kagu-Soomes räägitavate murrakutega. Soomlastest 98% olid soomekeelsed, tihti vene keelt osati kõigest sedavõrd, et hädavajaliku asjaajamisega toime tulla.[1]

Veebruarirevolutsiooni järel asusid ingerlased tegutsema, et taotleda Ajutise Valitsuse käest autonoomiat. 28. aprillil kogunes Petrogradis haridusseltsi Soihtu poolt kokku kutsutud Ingerimaa üldine rahvakoosolek, kuhu saabus 200 esindajat. Koosolekul asutati täideviivaks esindusorganiks 27-liikmeline Ingeri Keskkomittee (Inkerin keskusvaliokunta), mille esimeheks valiti Kaapre Tynni. Koosolek esitas idee, et elanike poolest enamasti soomekeelsed vallad peaksid saama riigis autonoomia, sellele Vene riigi poolt vastust ei tulnud. Liitumist Soomega välja ei pakutud.[1]

Pärast enamlaste võimuhaaramist 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni järel hakkasid bolševikud piirkonnas karistama vastuhakkajaid ja oma karmi režiimi teostama. Ajalehtede Inkeri ja Neva kui mitte-bolševistlike lehtede väljaandmine keelati. Olukord tekitas kohalikes rahulolematust, eriti Soome piiril olevas Kirjasalo kihelkonnas. Ingerlased kogunesid uuesti 1918. aasta märtsis ning asutati uus esindusorgan Ingeri Rahvanõukogu (Inkerin kansanvaltuusto), mille esimeheks sai Kaapre Tynni. Eesmärgiks oli endiselt moodustada Ingerimaa soome enamusega valdadest autonoomne haldusüksus. Potentsiaalsest liitumisest Soomega räägiti esmakordselt 24. novembril 1918, kui Viiburis peetud Põhja-Ingerimaa põgenike koosolekul kuulutati see ühe soovitud tulevikuna välja. Samuti otsiti toetust Soomelt, lubades et Soome sissetungi puhul tõuseksid ingerlased enamlaste vastu üles. Soome valitsus ei toetanud Ingerimaa ülestõusu mõtet, mille tulemusel ingerlased hakkasid nõu pidama hõimuaktivistidega ja pöördusid Eesti aitamise komitee poole Soomes. Et ingerlastel oleks otsustusvõimeline juhtorgan, mis nende nimel läbirääkimisi peaks ja neid esindaks, asutati 31. jaanuaril 1919 Ingeri Ajutine Komitee (Inkerin väliaikainen hoitokunta).[1]

Vabariigi väljakuulutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Juulis 1919 asutasid Soomes paguluses olevad ingerisoomlased Põhja-Ingeri Komitee (Pohjois-Inkerin hoitokunta), mille eesmärgiks oli luua autonoomne Ingerimaa, võimalusel liitriigis Soome, Eesti või Karjalaga. Põgenikud palusid abi Soomelt sõjaväelise üksuse moodustamiseks ning said seda relvastuse ja sõjalise väljaõppe näol. Moodustati kiiresti 580 mehest koosneva Põhja-Ingeri 1. rügemendi 1. pataljon, mille etteotsa sai Georg Elfvengren. Rügement tungis pealtnäha omavoliliselt, aga salajases kokkuleppes hõimuaktivistidega, 26. juulil 1919 Ingerimaale. Vallutati Kirjasalo küla ja selle ümbrus, ning aktivistid kuulutasid vallutuse sihiks "luua aktivistide riik, kust saaks kogu Ingeri vabastada." Pealetung peatus 15 km kaugusel Soome piirist Lempaala ja Miikkulaineni suunda. Soome sõjaline juhtkond ei kiitnud Elfvengreni tegevust heaks ning Soome sulges oma piiri ingerlastele, mis peatas ka edasise pealetungi.[1]

Tekkinud niinimetatud "Kirjasalo Vabariik" seega koosnes viiest Lempaala kihelkonda kuulunud külast ja umbes 400 elanikust. Riigil oli oma vallavolikogu ja Põhja-Ingeri Komitee andis seal välja oma ajalehte Kirjasalon Sanomat ning Soome postiametiga koostöös oma postmarke. Esialgselt põgenike abistamise jaoks rajatud Ingeri Ajutine Komitee kujunes esindusorganisatsiooniks ning ingerisoomlased hakkasid end nimetama Ingeri kodanikeks. Hakati välja andma Ingeri kodanike isikutunnistusi, milles oli kirjas inimese nimi, sünnikoht, rahvus ja amet. Dokument sai kinnituseks templi kohalikust omavalitsusest ja oli kõlblik dokument ka Soome reisimiseks ning töötamiseks. Põhja-Ingeri rügement moodustas 1919. aasta suvest kuni detsembrini 1920 nn Kirjasalo armee. Sarnaselt Karjalas Porajärvi ja Repola piirkondadega avaldas ka Kirjasalo soovi liituda Soomega.[1]

Nähes, et vallutused ei lähe hästi, hakkas kohalik juhtkond pöörama peamist rõhku autonoomia nõudele. 23. juunil andis Ingeri ajutine komitee teadaande ajalehtedele, milles kuulutati, et Ingeri rahva eesmärgiks on moodustada Petrogradi kubermangu põhjapoolsetest piirkondadest – Lyyssist, Petrogradist, Tsarskoje Selost, Peterhofist ja Jamburgist – sisemiselt autonoomne maakonnariik (Inkerin sisäisesti autonominen maakuntavaltio), mis oleks Venemaa koosseisus.[1]

Suve lõpuks leidis Soome, et puhvertsoon Venemaaga on kasulik ja asus vabariiki toetama, andes rügemendile relvi ning lubades Põhja-Ingeri komiteel mobiliseerida rügementi ka need Soome alamad, kes olid Ingerimaal kaua elanud ja omasid seal kinnisvara. Oktoobri lõpus 1919 kutsus Põhja-Ingeri komitee Elfvengreni tagasi rügemendi ülemaks. Elfvengren oli teinud salajase lepingu Vene valgete kindrali Judenitšiga, nõustudes osalema Vene Loodearmee Petrogradi vallutamise operatsioonis. Selle eest sai Elfvengren suure summa raha, mida kutsuti Judenitši miljoniteks. Selle raha eest maksti sõduritele palgad ja hangiti rügemendile ühtne vormiriietus. Vastavalt lepingule Judenitšiga alustas Elfvengren pealetungi 21. oktoobril 1919, hoolimata Soome armee peastaabi keelust. Kiire rünnakuga vallutati Lempaala ja Kuivaisi raudteejaam ning piirkond kuni Vuojärvini. 25. oktoobril aga lõppes laskemoon ja rügement oli sunnitud taganema. Nädala lõpuks olid väed tagasi surutud Kirjasalosse. Rünnak tekitas kohalikele elanikele lisakannatusi tuues kaasa 8000 põgeniku voolu Soome piirile. Samuti tegi Elfvengreni koostöö Vene valgetega lõpu aktivistide toetusele ja koostööle Põhja-Ingeri juhtkonnaga. Olukorra parandamiseks tehti novembri keskel ettepanek mobiliseerida kõik 16–45-aastased ingerlased. Samuti arutati võimalust võtta rügementi vastu ka Soome vabatahtlikke ning võimalust moodustada kompanii ka Vene sõduritest.[1]

Vabariigi likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

Soome loobus 1920. aastal lõpul Tartu rahuga Ingeri Vabariigi toetamisest, tunnustades Kirjasalot Nõukogude Venemaa osana. Enamlased lubasid omalt poolt tagada Ingerimaa soomlastele kultuuriautonoomia, mis aga ametlikult ei saanud kunagi teoks. Soome leppe peale otsustasid Põhja-Ingeri rügement vallutustest loobuda ning Soome taanduda. Viiendal detsembril korraldati Kirjasalos 1920 leinatseremoonia kaotuse puhul, mille järel sõdurid ja tsiviilisikud lahkusid Ingerist Soome.[1]

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

Ingerlaste juhtorganisatsioon kasutas sarnaseid strateegiaid teiste Venemaa alt iseseisvuda soovivate maade esindustega: Ingerimaad esitleti Venemaast erineva territooriumina, mille iseseisvusele taotleti rahvusvahelist tunnustust. Vabariigi elanikud kuulutati Ingeri kodanikeks, vaatamata sellele, et see kodakondsus ei tuginenud mingile tõeliselt eksisteerivale juriidilisele alusele ning üritati moodustada armee, mille abil teostada oma poliitilisi eesmärke. Tulemus oli aga nõrk, sest tänu Petrogradile ei suhtutud rahvusvahelisel tasemel ingerlaste nõuetesse tõsiselt.[1]

On küsitav, kuivõrd Ingeri ajutine komitee ikka esindas Ingeri rahvast. See oli siiski vaid mõne tuhande Soome saabunud põgeniku esindusorganisatsioon, mis käsitles vaid väikest osa Ingerimaa soomekeelsest elanikkonnast. Lisaks asutasid komitee isikud, kes olid juba kaua aega eelnevalt olnud seotud Soomega. Ingeri põgenikud saabusid Soome olude sunnil ja rügemendiga liitumise peamiseks motiiviks oli lootus kaitsta oma piiritaguseid külasid ning võidelda neid halvasti kohelnud bolševikega. Suurem osa põgenikest hakkas aga kohe pärast rahu kehtima hakkamist pidama plaane kodukohta tagasi pöördumiseks. On küsitav, kuivõrd Soomega liitumise plaanid olid nende puhul tõsiselt võetavad. Pigem tulid need ideed Soomest.[1]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Aki Roosaar (2014). SUUR-SOOME PLAAN: 1917-1922. Tartu.