Põhiõigused Euroopa Liidus (allikad ja kaitse)

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Merge-arrow.svg See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Lisateavet artikli arutelust
Merge-arrow.svg See artikkel on esitatud liitmiseks artikliga Euroopa Liidu õigus. Lisateavet artikli arutelust

Põhiõigused[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu põhiõiguste harta koosneb seitsmest peatükist. Nendest kuus käsitlevad konkreetseid õigusi ning viimases on üldsätted, kus täpsustatakse harta kohaldamisala ja tõlgendamise põhimõtteid. Enamik hartas tunnustatud õigusi kehtivad kõigile, olenemata nende kodakondsusest või staatusest. Mõned hartas toodud õigustest kehtivad ainult kodanikele (enamik V jaotises loetletud õigusi), mõned on relevantsed kolmandate riikide kodanikele (nt varjupaigaõigus – toodud välja II peatükis “Vabadused”) või kindlatele inimrühmadele (nt töötajate õigused – toodud välja IV peatükis “Solidaarsus").

I Väärikus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õigus elule (Artikkel II-62) – igaühel on õigus elule ning kedagi ei tohi surma mõista ega hukata.
  • Õigus isikupuutumatusele (Artikkel II-63) – igaühel on õigus kehalisele ja vaimsele puutumatusele. Meditsiini ja bioloogia vallas tuleb austada järgmisi nõudeid ning keelde: asjaomase isiku vaba ja teadlik nõusolek, isikute valikuga seotud toimingute keeld, inimkehast või selle osast rahalise tulu saamise keeld ning inimeste reproduktiivse kloonimise keeld.
  • Piinamise ning ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise keeld (Artikkel II-64) – kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada.
  • Orjapidamise ja sunniviisilise töö keeld (Artikkel II-65) – kedagi ei tohi pidada orjuses ega sunduses, kelleltki ei saa nõuda sunniviisilist ega kohustuslikku töötamist ning inimkaubanduse keeld.

II Vabadused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Era- ja perekonnaelu austamine (Artikkel II-67) – õigus sellele, et austatakse inimese era- ja perekonnaelu, kodu ja edastatavate sõnumite saladust.
  • Usuvabadus (Artikkel II-70) – inimesel on vabadus muuta enda usku või veendumusi, vabadus kuulutuda enda usku või veendumusi kas üksinda või koos teistega, avalikult või eraviisiliselt kultuse, õpetamise, tava ja kombetalitluse kaudu.
  • Sõnavabadus (Artikkel II-71) – õigus arvamusvabadusele ning vabadus saada ja levitada teavet ja ideid avaliku võimu sekkumiseta ning sõltumata riigipiiridest
  • Ühinemiste ja kogunemiste vabadus (Artikkel II-72) – õigus rahumeelselt koguneda ning moodustada ühinguid.
  • Õigus omandile (Artikkel II-77) – õigus vallata, kasutada, käsutada ja pärandada oma seaduslikul teel saadud omandit.
  • Muud vabadused nagu õigus vabadusele ja turvalisusele, isikuandmete kaitse, õigus abielluda ja õigus luua perekond, mõtte- ja südametunnistusevabadus, kunsti ja teaduse vabadus, õigus haridusele, kutsevabadus ja õigus teha tööd, ettevõtlusvabadus, varjupaigaõigus ja kaitse tagasisaatmise, väljasaatmise või väljaandmise korral.

III Võrdsus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Diskrimineerimiskeeld (Artikkel II-81) – kedagi ei tohi diskrimineerida soo, rassi, nahavärvuse, etnilise või sotsiaalse päritolu, geneetiliste omaduste, keele, usutunnistuse või veendumuste, poliitiliste või muude arvamuste, rahvusvähemusse kuulumise, varalise seisundi, sünnipära, puuete, vanuse või seksuaalse sättumuse tõttu.
  • Naiste ja meeste võrdõiguslikkus (Artikkel II-83) – tuleb tagada naiste ja meeste võrdõiguslikkus kõikides valdkondades, kaasaarvatud tööhõive, töö ja palk.
  • Laste õigused (Artikkel II-84) – lastel on õigus heaoluks vajalikule kaitsele ja hoolitsusele.
  • Puuetega inimeste integreerimine ühiskonda (Artikkel II-86) – eesmärk on tagada puuetega inimeste iseseisvus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.
  • Muud võrdsused nagu võrdsus seaduse ees, kultuuriline, usuline ja keeleline mitmekesisus ning eakate õigused.

IV Solidaarsus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Töötajate õigus olla ettevõttes informeeritud ja ära kuulatud (Artikkel II-87) – töötajatele või nende esindajatele tuleb tagada, et nad saaksid õigel ajal informatsiooni ning et nendega konsulteeritakse liidu õiguse ning siseriiklike õigusaktide ja tavadega ettenähtud juhtudel ja tingimustel.
  • Kollektiivläbirääkimiste ja kollektiivse tegutsemise õigus (Artikkel II-88) – töötajatel, tööandjatel või nende organisatsioonidel on õigus pidada asjakohasel tasandil läbirääkimisi kollektiivlepingute üle ja neid sõlmida ning huvide konflikti korral kollektiivselt oma õigusi kaitsta, sealhulgas streikida.
  • Õigus kasutada tööhõiveteenuseid (Artikkel II-89) – õigus kasutada tasuta tööhõiveteenuseid.
  • Muud nagu kaitse põhjendamatu vallandamise korral, head ja õiglased töötingimused, keeld kasutada laste tööjõudu ja noorte töötajate kaitse, perekonna- ja tööelu, sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi, tervishoid, võimalus kasutada üldist majandushuvi pakkuvaid teenuseid, keskkonna- ja tarbijakaitse.

V Kodanike õigused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õigus hääletada ja kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel (Artikkel II-99) – igal liidu kodanikul on Euroopa Parlamendi valimistel õigus hääletada ja kandideerida selles liikmesriigis, kus on tema elukoht.
  • Õigus hääletada ja kandideerida kohalikel valimistel (Artikkel II-100) – igal liidu kodanikul on õigus hääletada ning kandideerida kohalikel valimistel selles liikmesriigis, kus on tema elukoht.
  • Õigus tutvuda dokumentidega (Artikkel II-102) – igal liidu kodanikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus tutvuda liidu institutsioonide, organite ja asutuste mis tahes kandjal säilitatavate dokumentidega.
  • Õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole (Artikkel II-103) – igal liidu kodanikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa ombudsmani poole.
  • Muud õigused nagu õigus heale haldusele, õigus esitada petitsioone, liikumis- ja elukohavabadus ning diplomaatiline ja konsulaarkaitse.

VI Õigusemõistmine[muuda | muuda lähteteksti]

  • Õigus tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule arutamisele (Artikkel II-107) – igaühel, kelle liidu õigusega tagatud õigusi või vabadusi rikutakse, on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus.
  • Süütuse presumptsioon ja kaitseõigus (Artikkel II-108) – süüdistatavat peetakse süütuks seni, kuni tema süü pole tõestatud.
  • Kuritegude ja karistuste seaduslikkuse ja proportsionaalsuse põhimõte (Artikkel II-109) – kedagi ei tohi süüdi tunnistada kuriteos, mis kehtivate seaduste järgi ei olnudki kuritegu. Ei tohi kohaldada ettenähtud karistusest raskemat karistust.
  • Mitmekordse kohtumõistmise ja karistamise keeld (Artikkel II-110) – kedagi ei tohi uuesti karistada kuriteo eest, milles ta juba on süüdi/õigeks mõistetud.

VII Harta tõlgendamist ja kohaldamist reguleerivad üldsätted[muuda | muuda lähteteksti]

  • Rakendusala (Artikkel II-111)
  • Õiguste ja põhimõtete ulatus ja tõlgendamine (Artikkel II-112)
  • Kaitse tase (Artikkel II-113)
  • Õiguste kuritarvitamise keeld (Artikkel II-114)[1]

Harta õigustatud subjektid[muuda | muuda lähteteksti]

EL põhiõiguste harta kaitseb kõiki Euroopa Liidus olevaid isikuid nende kodakondsusest hoolimata. Erandiks on Harta viiendas peatükis EL kodakondust puudutavad õigused. Art 41 annab igaühele õiguse heale haldusele, art 45 lõike 2 kohaselt võib Harta olla suunatud ka Euroopa Liidus elavatele kolmandate riikide kodanikele, eeldusel, et nad elavad seal legaalselt. Sellega on neile tagatud vabalt liikumise õigus ning õigus elukohta valida. Kui isik pöördub kas oma riigi kohtusse või Euroopa kohtusse, siis ainuüksi Hartale tuginemine pole piisav alus. Õiguslik alus on vaja välja tuua ka kas EÜ asutamislepingus või teisese õiguse allikas. EL põhiõiguste harta artikli 52 põhjal võib Hartas toodud õigusi kitsendada üksnes seaduse alusel ning jälgida tuleb ka põhiõiguste ning vabaduste sisu. [2]

Harta kohustatud subjektid[muuda | muuda lähteteksti]

Harta on moraalselt ning poliitiliselt siduv, kuid ei oma juriidiliselt siduvat jõudu. Harta on Euroopa Komisjoni, Euroopa Parlamendi ja EL Nõukogu poolt sõlmitud EL institutsioonide vaheline kokkulepe. Euroopa Hartat järgib Euroopa Komisjon, EL Nõukogu, Euroopa Parlament, ombudsman ja Euroopa Ülemkogu. Euroopa Kohus ei ole oma kohtulahendites Hartale viidanud, ent seda on teinud Esimese astme kohus ning Euroopa Kohtu kohtujuristid oma ettepanekutes. Kui üks liikmesriik kohaldab Hartat oma siseriiklikus õiguses, siis peaksid ka teised liikmesriikide kohtud arvestama Harta tõlgendamisel Euroopa Kohtu praktikaga, sest muidu tekib olukord, kus Hartat tõlgendatakse erinevalt. Kuigi liikmesriigid kohaldavad Euroopa Liidu õigust, siis siseriikliku õiguse kohaldamisel ei saa Hartale toetuda. [3]

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Üldjuhul on iga riigi põhiõigused ja -vabadused sätestatud riigi põhiseaduses, tavaliselt on need kas eraldi peatükis või preambulis. Euroopa Ühenduse asutamisleping ei anna aga terviklikku käsitlust Euroopa Liidus asutatavatest ning kaitstavatest põhiõigustest ja -vabadustest, EL aluslepingutes puudub peatükk, mis viitaks põhiõigustele ja -vabadustele. Peamiselt on Euroopas põhiõiguste käsitlusel tuginetud juba 1950 Roomas alla kirjutatud ning 1953. aastal jõustunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonile ehk EIÕK-ile. Muuhulgas on majanduslikud ning sotsiaalsed õigused määratletud Euroopa sotsiaalhartas, millele kirjutati 1961. aastal Torinos. [4] Lisaks sellele on EL võtnud 1989. aastal vastu Euroopa Ühenduste harta töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta. [5]

Euroopa Majandusühenduse asutamislepingus ehk Rooma lepingus puudusid algselt igasugused viited põhiõigustele ega ka inimõigustele üldse. Pikka aega puudus konkreetne vajadus põhiõiguste kaitset käsitlevate eeskirjade järele, sest Euroopa Liit loodi algselt peamiselt majandusliku eesmärgiga ning põhiõiguste kaitset ei peetud oma ülesandeks. [6] Ühendused piirdusid peamiselt majandusintegratsiooniga ning inimõiguste ja poliitiliste õiguste tagamiseks on juba vastu võetud instrumente Euroopa Nõukogu raames. Seega ei olnud ka EL-i aluslepingutes väga pikka aega ühtegi viidet põhiõigustele ning algselt viidatigi neile üksnes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonis. Põhiõigused ja -vabadused on suuresti kujundanud ning tõlgendanud Euroopa Kohus, kes on selle puhul lähtunud erinevate liikmesriikide põhiseaduslikke traditsioone ning Euroopa Inimõiguste Konventsiooni silmas pidades. [7]

Järjest enam ilmnes, et teatud juhtudel võivad tekkida olukorrad, kus liikmesriigid ei kohalda Euroopa Liidu õigust õigesti ning võivad seeläbi riivata üksikisikute põhiõigusi ja -vabadusi. Liikmesriikide kohtute kaudu jõudsid sellised põhiõigusi puudutavad vaidlused Euroopa Kohtusse, tol ajal polnud aga ka Euroopa Kohtul võtta aluseks mitte ühtegi Euroopa ühenduste põhiõigusi ja -vabadusi, mille võimalikku institutsioonipoolset riivet kontrollida – seega pidi Euroopa Kohus vastavad õigused ja vabadused ise tuletama. Rahvusvahelise ning liikmesriikide õiguse eeskujul loodigi inimõiguste kohta käivad üldisemad põhimõtted. EL lepingu artiklisse 6 lõikesse 2 on samuti lisatud, et Euroopa Liit austab inimõigusi ja põhivabadusi ning põhiõigusi kui EL õiguse üldpõhimõtteid, nagu need on tagatud EIÕK-s. [8]

Euroopa Kohus põhiõiguste kujundajana[muuda | muuda lähteteksti]

Internationale Handelsgesellschaft asjas leidis Euroopa Kohus, et EL õigus on siseriiklike põhiõiguste ja -vabaduste suhtes ülimuslik ning et Euroopa Liidus tagab põhiõiguste kaitse Euroopa Kohus – selliselt lahendas kohus olukorra, kus oli tekkinud vastuolu siseriiklike põhiõiguste ning EL poolt loodud põhiõiguste vahel. [9] Kui Euroopa Kohus oli kinnitanud, et liidu õigus on ülimuslik siseriikliku õiguse kõrval ning omab vahetut õigusmõju, hakkasid mõnede riikide kohtud väljendama oma muret seoses sellega, milline võiks olla taolise kohtupraktika mõju põhiseaduslike väärtuste kaitsele. Sisuliselt tähendab see seda, et riigid ei saanud eemale hoida sellest, mida Euroopa tasandil kokku oli lepitud. Seega kui Euroopa õigus on ülimuslik isegi riigisisese õiguse suhtes, siis võib tekkida olukord, kus Euroopa Liidu õigusega rikutakse riigisiseseid põhiõigusi. Üks esimene põhiõiguste kohta käiv asi Euroopa Kohtus oli 1969. aasta otsus Stauderi asjas – milles kohus ütles, et Euroopa Kohtu ülesandeks on põhiõiguste tagamine, sest inimõigused on üks osa ühenduse õiguse üldpõhimõtetest ning seega seeläbi ka Euroopa Kohtu poolt kaitstud. [10]Lisaks on Euroopa Kohus öelnud, et siseriiklikku õigust luues peab riik arvestama ka Euroopa Liidu põhiõigusi ja -vabadusi, ka peab liikmesriigi haldusaparaat arvestama EL põhiõigusi ja -vabadusi EL õigusega seotud seaduste täitmisel ja kohaldamisel. [11] Saksa konsitutsioonikohtu praktika ise on samuti mõjutanud ning suunanud põhiõiguste arengut Euroopa Liidus. 1974. aastal vastu võetud otsusega Solange I asjas, kus Saksa kohus kinnitas oma õigust Euroopa õigus läbi vaadata, pöördudes nii kõrvale EL õiguse ülimuslikkuse põhimõttest. Sellist otsust põhjendas Saksa kohus õigusega vaadata läbi Euroopa õigus, et oleks tagatud selle vastavus põhiseaduslikele õigustele. [12]

Põhiõiguste- ja vabaduste tuletamisel on Euroopa Kohus lähtunud suuresti teistest õigusallikatest. Üheks selliseks õiguslikuks aluseks on näiteks EÜ asutamislepingu artikkel 220 ning artikkel 288, mis annab loa võrrelda liikmesriikide õigussüsteeme, kasutades selleks võrdleva õigusteaduse meetodeid. Euroopa Kohus on põhiõiguste loomisel lähtunud ka liikmesriikide poolt sõlmitud rahvusvahelistest lepingutest – peamiselt Euroopa inimõiguste konventsioonist. [13]

Lepingud põhiõiguste allikana[muuda | muuda lähteteksti]

Lisaks sellele on Euroopa Kohus püüdnud tõlgendada neid väheseid sätteid, mis on leitud EL asutamislepingust, andes neile nii täiendava sisu kui ka uue mõõtme. Nii on näiteks Prantsusmaa eeskujul toodud sisse võrdse tasu põhimõtte järgimine nii meestele kui ka naistele. Nimelt oli Prantsusmaal teatud seadustega tagatud teatavatel töökohtadel naistele meestega võrdse töö eest võrdne tasu, seetõttu oli Prantsusmaa mures, et kui teised liikmesriigid ise sellist põhimõtet ei järgi, siis ei ole ta nendega tööjõuturul enam konkurentsivõimeline. Nii lisati asutamislepingusse art 14, millest nüüdsest tänu Euroopa Kohtu lahenditele on saanud Euroopa Liidu sotsiaalpoliitika üks nurgakivisid ning tänaseks päevaks on Euroopa Liidus vastu võetud rida direktiive, mis puudutavad meeste ja naiste võrdset kohtlemist töösuhetes. Need toetusid EÜ asutamislepingu sotsiaalpoliitikat puudutavatele sätetele ning praegustele artiklitele 137 ning 140-143, mille kohaselt tagab iga Euroopa Liidu liikmesriik meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu. Võrdõiguslikkuse põhimõtte alla kuulub ka sooline võrdõiguslikkus, mis on samuti EÜ asutamislepingust tulenev põhimõte – vastavalt asutamislepingule ning artiklile 2 on Euroopa Ühenduse üheks eesmärgiks ning ülesandeks sooline võrdõiguslikkus. [14]

Seega on üheks põhiõiguste allikaks ka Euroopa Ühenduse asutamisleping, kus küll puudub eraldi põhiõiguste ja -vabaduste kataloog, kuid milles on üksikud artiklid, mis tagavad põhiõiguste kaitse.

  • EÜ asutamisepingu art 12 (EPSL art III – 123) – selle kohaselt on keelatud EÜ asutamislepingu valdkondades igasugune diskrimineerimine kodakondsuse alusel. Euroopa Kohus on seda tõlgendanud ka kui üldist võrdõiguslikkuse sätet.
  • EÜ asutamislepingu art 13 (EPSL art III – 124) – mis sätestab, et EL institutsioonid võivad ühiselt astuda vajalikke samme selleks, et võidelda diskrimineerimisega soo, rassilise päritolu, etnilise päritolu, usutunnistuse, veendumuse, puuete, vanuse või ka seksuaalse sättumuse alusel.
  • EÜ asutamislepingu art 141 – mille kohaselt peab iga liikmesriik tagama meestele ja naistele võrdse või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise.
  • EÜ asutamislepingu art 177 lg 2 – mis sätestab, et arengukoostöö alal on ühenduse eesmärgiks aidata muuhulgas kaasa inimõiguste ja põhivabaduste austamisele.
  • EÜ asutamislepingu art 295 – see puudutab omandiõigust, öeldes, et omandiõigust kaitseb liikmesriigi õigus. [15]

Euroopa Liidu lepingus on inimõiguste ja põhivabaduste kohta sätestatud artikli 6 lõikes 1, mille kohaselt on muuhulgas inimõiguste ja põhivabaduste austamise põhimõtted ühised kõikidele liikmesriikidele. Peale selle on see ka üks Euroopa Liitu kandideerivate riikidele esitatud nõudmisi – tagada muuhulgas inimõigused ja põhivabadused. EIÕK-ga arvestamisega viitab EL lepingu art 6 lg 2. Peale selle on Amsterdami lepinguga tehtud muudatuste jõustumisest alates Euroopa Liidu lepingus artikkel 7, mida täiendati ka Nice’i lepinguga, mis annab sisuliselt poliitilise võimaluse võtta kasutusele ka meetmeid sellisel juhul, kus üks riik oma siseriikliku õiguse raame riivab inimõigusi või kui ähvardab oht, et ta võib neid riivama hakata. Sellisel juhul võib riigile kaasneda nt Euroopa Liidust väljasaatmine või liikmesõiguse peatamine. Jurisdiktsiooni põhiõiguste ja -vabaduste üle annab Euroopa Kohtule Euroopa lepingu art 46 lõik d, eelkõige tähendab see jurisdiktsiooni EL lepingu art 6 lg 2 üle. Peale selle mainib põhiõigusi ja -vabadusi ka EL lepingu preambuli kolmas lõik, mis kinnitab oma ustavust vabaduse ja demokraatia põhimõtetele, inimõiguste ja põhivabaduste põhimõtete ning ka õigusriigi põhimõtete asutamist. Muuhulgas on EL lepingus eesmärkidena sätestatud eesmärk tugevdada liidu kodanike õiguste ja huvide kaitsmist ning ühise välis- ja julgeolekupoliitikana eesmärk austada inimõigusi ja põhivabadusi. [16]

Euroopa Liidu põhiõiguste harta[muuda | muuda lähteteksti]

Tulenevalt vajadusest ühtse kirjutatud põhiõiguste loetelu järele, tuli esmalt valida, kas ühineda Euroopa Inimõiguste Konventsiooniga või kirjutada asutamislepingutesse Euroopa Liidu enda põhiõiguste kaitse dokument. Kuna Euroopa Kohus ei nõustunud toona EIÕK-ga ühinemisega, siis tuli põhiõiguste dokument ise kirjutada. Vastava otsuse dokumendi loomisest langetas Euroopa Ülemkogu 1999. aasta juunis Kölnis. [17]

Põhiõigused on sätestatud Euroopa Liidu põhiõiguste hartas, mida liikmesriigid EL-i õiguse rakendamisel järgima peavad. Põhiõiguste harta on õiguslikult siduv dokument, mis koostati eesmärgiga tuua põhiõigused rohkem esile ning sõnaselgelt tunnustada põhiõiguste rolli liidu õiguskorras. Harta kuulutati välja 2000. aastal Nice’is Euroopa Parlamendi, nõukogu ning komisjoni poolt. Õiguslikult siduvaks muutus dokument alles pärast 2009 aasta 1.detsembrit, mil ta Lissaboni lepingu vastuvõtmisega vahetu õigusmõju omandas. Seega kuulub Harta Euroopa Liidu esmaste õigusaktide alla, sellega võrreldes kaalutakse EL-i teiseste õigusaktide ning liikmesriikide meetmete kehtivust. [18]

Suuresti vaieldi ka selle üle, kas sellist dokumendi üldse vaja on. Esiteks oli küsitav sellise dokumendi praktiline väärtus, sest sisuliselt dubleeris see juba olemasolevat EIÕK-d, millega liikmesriigid on ühinenud. Teiseks tekkis küsimus sellise harta otstarbekusest, kui Harta ei dubleeri juba olemasolevat EIÕK-d ning eesmärgiks on lihtsalt tugevam kaitse, siis on sisuliselt olukord, kus Euroopas kehtib kaks inimõiguste kaitset. Ühelt poolt Euroopa Nõukogu EIÕK-ga ning teiselt poolt Euroopa Liit oma õigusega, lisaks neile ka veel liikmesriigid oma õiguskordadega. [19]

Peamiselt lähtuti harta koostamisel Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist ning liikmesriikide ühistest põhiseaduslikest tavadest, muuhulgas kasutati inspiratsiooniallikatena ka Euroopa Sotsiaalhartat (mis on Euroopa Nõukogu poolt 1961. aastal Torinos alla kirjutatud) ning ühenduse hartat töötajate sotsiaalsete põhiõiguste kohta, sest need ei olnud ainult ühenduse eesmärke kehtestavad dokumendid. [20]

Harta valmis vähem kui aastaga ning harta väljatöötamiseks moodustati kogu, mis nimetati ümber hiljem konvendiks. Konventi kuulusid iga liikmesriigi riigipead või valitsusjuhi esindajad, rahvuslike parlamentide ning Euroopa Parlamendi ja Euroopa Komisjoni esindajad. Euroopa inimõiguste Kohtu esindaja, Euroopa Kohus ning Euroopa Nõukogu osalesid Harta koostamises vaatlejatena. Konvendi eesotsas oli Saksamaa endine president Roman Hertzog, kes muuhulgas on omal ajal aidanud kaasa ka Eesti kehtiva põhiseaduse loomisele. [21] Konventi kuulus täisliikmetena 15 selleaegse liikmesriigi riigipead või valitsusjuhtide esindajat, üks komisjoni presidendi esindaja, 16 Euroopa Parlamendi liiget ning 30 liikmesriikide parlamentide liiget (igast parlamendist 2). [22]

Hartat iseloomustab lisaks kiirusele ka demokraatia ja läbipaistvus, harta valmis vähem kui aastaga ning Harta varajaste variantidega sai jooksvalt Interneti vahendusel tutvuda juba alates selle koostamisest. Demokraatiale viitab see, et lisaks kuulati mitteametlikel kohtumistel ära ka Euroopa Liidu kolmanda sektori esindajate ja huvigruppide arvamused, muuhulgas paluti oma nägemus esitada ka majandus ja sotsiaalkomiteel ning ombudsmanil. [23]

Harta ei loo uusi õigusi, sellega kinnitati enamasti uuesti juba kehtivaid õigusi, mis liikmesriikides olemas olid ning mida EL-i õiguse üldpõhimõtete osana ka tunnustati – see kodifitseerib Euroopa Liidus olemasolevaid põhiõigusi ja -vabadusi ning Euroopa Kohtu lahendeid. Seega ei laienda Harta sätted pädevust, mis on määratletud aluslepingutega. Muuhulgas oli harta uuenduslik selles osas, et keelas sõnaselgelt diskrimineerimise seksuaalse sättumuse, vanuse või puude tõttu. Harta puhul on loobutud kodaniku- ja poliitiliste õiguste ja teiselt poolt sotsiaalsete ja majanduslike õiguste eristamisest. Muuhulgas on oluline teha vahet ka õigustel ja põhimõtetel – põhimõtteid sisaldavaid sätteid tuleb rakendada täiendavate õigusaktidega ning õiguslikult võib neile tugineda üksnes kõnealuste õigusaktide tõlgendamisel ning otsuste tegemisel nende õiguspärasuse kohta. [24]

Läbi Harta väljendab Euroopa Liit selgelt oma kohustust tagada põhiõiguste kaitse, seeläbi tunnustab Euroopa Liit end millegi enama kui pelgalt majandusliku ühendusena. Sisuliselt tähendab see seda, et Euroopa Liit peab oma igapäevases tegevuses austama põhiõigusi ning -vabadusi, seda enam, et Euroopa Liidu pädevus aina kasvab. Võimalus kergesti üles leida oma õiguste ja vabaduste sätestus on õigusselguse põhimõte, mis muuhulgas on ka üks EL üldpõhimõtteid ning Harta pakub selleks head võimalust. [25]

Põhiõiguste kaitse[muuda | muuda lähteteksti]

Põhiõiguste kaitse vajaduse kujunemine Euroopa Liidus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidu algusaastail oli ühenduse eesmärk eelkõige liikmesriikide majandusliku seotuse soodustamine ja logistilise poole lihtsustamine ning esiplaanil olid eestkätt liikmesriikide majanduslikud huvid, kaupade vaba liikumine jms, kuid inim- ja põhiõigused jäid sel ajal tagaplaanile. Toona usuti, et inimõiguste kaitsmisega ei teki probleeme, sest ühendus oli suunatud majandustegevusele ning inimõiguste kaitseks oli Euroopas juba vastav organisatsioon, Euroopa Nõukogu, loodud. Mida aeg edasi seda enam tõdeti, et ka Euroopa Liidu õiguse raames võib tekkida olukordi, mil üksikisikute põhiõigused võivad saada riivatud. Põhiõiguste rikkumised leidsid aset peamiselt seetõttu, et liikmesriigid kohaldasid Euroopa Liidu õigust valesti, mille tagajärjel siis mõnda üksikisiku põhiõigust riivati. Samuti on Euroopa Liidu pädevuse laienemine toonud endaga kaasa üha keerulisemaid õiguslikke olukordi, milles ka Euroopa Liit tihtilugu üksikisikute põhiõiguseid või –vabadusi riivab, mistõttu on tänapäeval Euroopa Kohtus aktuaalsed lisaks majandusküsimustele ka põhiõiguseid puudutavad küsimused. [26]

Põhiõiguste kaitse Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Liidus on põhiõiguste kaitse tagatud sisuliselt kolmel tasandil. Põhiõiguste kaitse tagamisega Euroopas tegeleb Euroopa Kohus, Euroopa Inimõiguste Kohus ning siseriiklikud, kõrgeima astme kohtud. Siseriiklikult on põhiõigused tagatud liikmesriikide põhiseadusega ning Euroopa Liidu tasandil Euroopa Liidu põhiõiguste hartaga ning Euroopas üldiselt, Euroopa Inimõiguste konventsiooniga.[27] Liikmsesriigi kohtud peavad enda tegevuses rakendama nii Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgendusi kui ka Euroopa Liidu õigust. See paneb aga liikmesriigid tihti keerulisse olukorda, sest kaks õigust ei pruugi alati omavahel kooskõlas olla. [28]

Põhiõigused ja kohtuvõim Euroopas[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Inimõiguste kohus[muuda | muuda lähteteksti]

Tuleb vahet teha kahel Euroopas asuval kohtul: Euroopa Inimõiguste Kohus ning Euroopa Kohus. Euroopa Inimõiguste Kohus on 1950. aastal Euroopa Nõukogu poolt vastuvõetud Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni (ka Euroopa Inimõiguste konventsioon, lühendatult EIÕK) alusel loodud konventsiooni järelevalveorgan, mis teostab järelevalvet inimõiguste tagamise üle EIÕK osalisriikides. Euroopa Inimõiguste Kohus on rahvusvaheline asutus, mis võtab teatud tingimuste esinemisel vastu kaebusi isikutelt, kes leiavad, et on rikutud nende EIÕK-s kehtestatud inimõigusi. EIÕK on Euroopa riikide vahel sõlmitud kokkulepe, kus on kindlaks määratud isikute põhiõigused. [29]


Kui EIÕK osalisriik on rikkunud mõnd põhiõigust, on õigus osalisriigi kodanikul Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduda. Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole EIÕK-ga ühinenud riikide kohtute apellatsioonikohus ja ei või tühistada ega muuta nende otsuseid. Euroopa Inimõiguste Kohtusse saab pöörduda vaid riigivõimude (seadusandja, administratsioon, kohtud jne.) poolt sooritatud toimingute või tehtud otsuste üle ning Euroopa Inimõiguste Kohtul ei ole pädevust menetleda kaebusi eraisikute, valitsusväliste organisatsioonide, asutuste ja erafirmade peale. Enne Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumist peab isik olema ära kasutanud kõik siseriiklikud võimalused oma kaebuse lahendamiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöördumiseks peale kõige kõrgeima siseriikliku kohtu või muu võimu otsuse langetamist kuus kuud. [30]

Euroopa Kohus[muuda | muuda lähteteksti]

Euroopa Kohus aga on Euroopa Liidu tegevuse, õiguse ühtlustamise ja liikmesriikide järelevalve tarbeks loodud kohtuorgan, mis ühtlasi tegeleb ka põhiõiguste riivetega olukorras, mil põhiõiguste rikkumine on Euroopa Liidu õigusest tulenev. Euroopa Kohus kaitseb nii inimõiguseid, haldusmenetluslikke õiguseid, majanduslikke õiguseid kui ka poliitilisi õiguseid. 2000. aastal võttis Euroopa Liit vastu põhiõiguste harta, mis tagab Euroopa Liidus põhiõiguste kaitse. Põhiõiguste harta on praeguseks osa Euroopa Liidu toimimist reguleerivast Lissaboni lepingust ning ühtlasi reguleerib isikute õigusi suhetes Euroopa Liidu institutsioonidega ning Euroopa Liidu õiguse kohaldamisel. Seega, kui Euroopa Inimõiguste Kohus on seotud Euroopa Nõukogu ja kõikide Euroopa riikidega, siis Euroopa Kohus on vahetult seotud Euroopa Liidu ning selle liikmesriikidega. [31]

Euroopa Kohus tagab põhiõiguste kaitse Euroopa Liidu institutsioonide tegevuse ning liikmesriikide tegevuse osas, kui nad tegutsevad Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas.Euroopa Liit ei ole küll EIÕK liige, kuid Euroopa Kohus lähtub tugevalt oma inimõigustega seonduvas tegevuses lisaks põhiõiguste hartale ka Euroopa Inimõiguste Konventsioonist ja Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditest Euroopa Inimõiguste Konventsiooni tõlgendamisel.Siseriiklikult peavad liikmesriigid rakendama nii Euroopa Inimõiguste Kohtu kui ka Euroopa Kohtu õigust ning tagama ka nende kooskõla. [32] Väga olulise panuse põhiõiguste kaitset puudutavasse kohtupraktikassse on mitmetasandilises Euroopa õiguskorras andnud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Bosphorus Hava Yollari Turizm v. Ireland, kus Euroopa Inimõiguste Kohus annab märku, et põhiõiguste kaitse Euroopa Liidus ei tohi piirduda ainult Euroopa Liidu ja tema liikmesriikide vaheliste suhetega ning peab võtma arvesse ka rahvusvahelisi faktoreid nagu Euroopa Inimõiguste Konventsioon. Lisaks andis Euroopa Inimõiguste Kohus mõista, et ta rahuldub Euroopa Liidu õigusest tuleneva inimõiguste kaitsega vaid seni, kuni see on vastavuses Euroopa Inimõiguste Konventsioonis tagatud kaitsega. [33]

Oma ülesannete täitmisel on Euroopa Kohtul väga detailselt määratletud pädevus, mida ta kasutab eelotsusetaotluste ja erinevate hagide menetluse raames. Euroopa Kohus tegeleb eelotsustementlustega, liikmesriigi kohustuste rikkumise hagidega, tühistamishagidega, tegevusetushagidega kui ka Üldkohtu otsuste peale esitatud apellatsioonikaebustega. Euroopa Kohus teeb tihedat koostööd liikmesriikide kohtutega. Euroopa Liidu õiguse ühetaolise ja tõhusa kohaldamise tagamiseks ning tõlgendamisest tulenevate erinevuste ärahoidmiseks võivad ja vahel ka peavad liikmesriigi kohtud Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise selgituseks pöörduma Euroopa Kohtusse. Sellist, kus siseriiklik kohus küsib Euroopa Kohtult liidu õiguse tõlgendamisel nõu, nimetatakse eelotsusemenetluseks. Eelotsust küsitakse Euroopa Kohtult nii siseriiklike õigusnormide vastavuse kontrollimiseks Euroopa Liidu õigusele kui ka Euroopa Liidu institutsiooni õigusakti kehtivuse kontrollimiseks. Eelotsuse andmisel ei avalda Euroopa Kohus ainult enda arvamust, vaid teeb põhjendatud kohtuotsuse või määruse, millega Euroopa Kohtusse pöördunud siseriiklik kohus on kohtuasja lahendamisel seotud, ühtlasi on otsus siduv ka teistele siseriiklikele kohtutele. Eelotsuse raames võib iga Euroopa kodanik taotleda teda puudutavate õiguse sätete täpsustamist, sh ka põhiõiguste. Taotluse eelotsuse küsimuseks võib esitada üksnes siseriiklik kohus, kuid Euroopa Kohtus toimuvas menetluses võivad osaleda kõik siseriiklikes kohtutes esinevad pooled, liikmesriigid ja Euroopa Liidu institutsioonid. [34]

Eraisikuna või ettevõtjana on Euroopa Liidu institutsiooni või tema personali tegevuse või tegevusetuse vastu kahju tekkimise puhul võimalik kohtusse pöörduda kaudsel viis. See tähendab, et siseriiklik kohus võib otsustada saata kohtuasi lahendamiseks Euroopa Kohtusse. [35]

Muud võimalused õiguste kaitseks[muuda | muuda lähteteksti]

Kui Euroopa Kohtusse saab eraisik pöörduda kaudselt, siis Üldkohtusse on võimalik pöörduda otse, aga seda juhul, kui mõni Euroopa Liidu institutsiooni otsus on isikut otseselt ja isiklikult mõjutanud.[36] Lisaks sätestab Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 43, et igal liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda Euroopa Ombudsmani poole seoses liidu institutsioonide, organite või asutuste tegevuses ilmnenud haldusomavoliga, välja arvatud Euroopa Liidu Kohtu tegevus õigusemõistjana. Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 44 sätestab aga, et igal Euroopa Liidu kodanikul ja igal füüsilisel või juriidilisel isikul, kes elab või kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis, on õigus pöörduda petitsiooniga Euroopa Parlamendi poole. [37] Eestis on oma õiguste kaitseks võimalik peale kohtu pöörduda ka võrdõigusvoliniku või õiguskantsleri poole. [38]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Euroopa põhiseaduse leping, RT II 2006, 13, 35
  2. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 329-330
  3. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 330-331
  4. Valimik Euroopa Nõukogu lepinguid. Tallinn: AS Juura Õigusteabe, 1999
  5. Andrew Clapham, Human Rights and the European Community: A Critical Overview. Baden-Baden: Nomos, 1991, 2.lisa, lk 230 - 236
  6. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  7. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 265
  8. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 315
  9. Euroopa Kohtu 17.detsembri 1970.aasta otsus kohtuasjas 11/70: Internationale Handelsgesellschaft MbH v. Einfuhr- und Vorratsstelle für Getreide und Futtermittel, EKL 1970, lk 1125.
  10. Euroopa Kohtu 12. Novembri 1969.aasta otsus asjas 29/69: Erich Stauder v. Stadt Ulm, Sozialamt. EKL 1969, lk 419
  11. Euroopa Kohus 24.märtsi 1994.aasta otsus kohtuasjas C-2/92: Bostock: The Queen v Ministry of Agriculture, Fisheries and Food ex parte Dennis Clifford Bostock. EKL 1994, lk I-955
  12. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  13. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 315
  14. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 316-317
  15. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 318
  16. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 318
  17. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 328
  18. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  19. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 328
  20. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  21. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 329
  22. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  23. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 328
  24. http://www.europarl.europa.eu/ftu/pdf/et/FTU_4.1.2.pdf
  25. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 328
  26. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 314
  27. https://europa.eu/european-union/topics/human-rights_et/
  28. J. Laffranque “Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles” Tallinn: Juura 2006. Lk 324
  29. https://www.echr.coe.int/Documents/Court_in_brief_ENG.pdf
  30. https://www.humanrightsestonia.ee/wp/wp-content/uploads/2012/06/meeles_est_1999.pdf
  31. https://www.humanrightsestonia.ee/wp/wp-content/uploads/2014/08/EIHR_InimeseOigus.pdf
  32. Julia Laffranque. (2006). Euroopa Liidu õigussüsteem ja Eesti õiguse koht selles. Tallinn: Juura. Lk 323. 
  33. http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-69564
  34. https://curia.europa.eu/jcms/upload/docs/application/pdf/2012-05/cjue_et.pdf
  35. https://europa.eu/european-union/about-eu/institutions-bodies/court-justice_et
  36. https://europa.eu/european-union/about-eu/institutions-bodies/court-justice_et
  37. http://www.europarl.europa.eu/charter/pdf/text_en.pdf
  38. https://www.eesti.ee/et/eesti-vabariik/inimoigused/inimoiguste-kaitse/#inimõiguste-kaitse-euroopas