Olga Mikk-Krull

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Olga Mikk-Krull (kuni 1911. aastani Olga Mikk, aastatel 1911–1924 Olga Olak, aastast 1961 Olga Vahtrik; 15. mai 1887 Tallinn21. juuli 1980 Tallinn) oli eesti laulja (sopran)[1].

Perekond ja lapsepõlv[muuda | muuda lähteteksti]

Olga Mikk-Krulli isa David Mikk oli sepp ja lukksepp, kuid mängis harrastusena ka viiulit. Ema Julie Mikk oli õmbleja, kuid esines ka "Lootuse" seltsi asjaarmastajate trupis näitleja ja lauljana, minnes hiljem üle "Estonia" seltsi näiteringi. Kodune musitseerimine oli perekonna armastatud ajaviide. Kui Olga oli kaheaastane, lahutasid ta vanemad abielu, sest nende temperamendid olid liiga erinevad ja tekitasid perekonnas ületamatu vastuolu. Pärast lahutust kolis Olga koos emaga elama Lühikesse jalga, mille läheduses asus tolleaegne Tallinna saksa teater. Vaid kolmeaastasena viis ema teda teatrisse ning teatri mängimine ja laulmine said väikese tüdruku lemmikajaviiteks. Juba väga varakult hakkas ta esinema ka kodustel muusikaõhtutel ja koolipidudel ning esimese romansi "Suve viimane roos", õppis selgeks juba nelja-aastaselt. Kooliteed alustas tüdruk kaheksa-aastasena inglanna M. Fitz-Geraldi neljaklassilises algkoolis ja jätkas seda hiljem Tallinna Kõrgemas Tütarlastekoolis, mille lõpetas 1905. aastal [2].

Muusikaõpingud[muuda | muuda lähteteksti]

Nooditundmist õpetas Olga Mikk-Krullile tema onu, Eduard Bornhöhe, klaverit õppis ta algul kaks aastat noore organisti Theodor Tederi juures, hiljem Tallinna Kõrgema Tütarlastekooli perioodil juba ristiisa Konstantin Türnpu juhendusel. Ristiisa muretses talle tihti priipääsmeid ja võttis kontsertidele kaasa. See periood noore neiu elus oli muusikalises mõttes väga huvitav ja arendav.

Elu suursündmuseks kujunes Peterburis elava õe Josephine külastamine. Peterburis õnnestus tüdrukul käia Maria Teatris ja näha "Fausti" ja kuulda Fjodor Šaljapinit ennast. Sellest kustumatust elamusest tekkis noorel neiul kindel veendumus, et ta läheb ka Peterburi õppima. See unistus saigi teoks aastatel 1906–1908 algul Eva Starringu ja hiljem alates 1908. aastast Alma Fohströmi juures. Varanduseta vanemad ei saanud Olga õpinguid toetada, seega tuli tal teha paralleelselt koduõpetajatööd ühe Maria Teatri baleriini perekonnas. Kohanemisega oli raskusi, võõras keel ja lisatöö ei lubanud korralikult õpingutele keskenduda. Pealegi üritas Starring temast metsosopranit koolitada. Alles teisel õpinguaastal, kui ta oli koduõpetaja tööst loobunud, muutusid õpingud järjekindlamaks ja kui Fahström oli ta tegeliku häälerühma "lüüriline sopran" välja selgitanud, ka kasutoovamaks. Õe kaudu oli ta tihedas kontaktis konservatooriumiga, külastas õpilasõhtuid ja ooperistuudio etendusi, seal tutvus ta ka Eesti tulevaste tuntud muusikategelaste Juhan Aaviku, Mart Saare ja Peeter Südaga.

Olga kogu õpinguteaega saatis majanduslik kitsikus ja 1910. aastal, kui Paul Pinna tegi talle ettepaneku tulla Estoniasse, võttis ta selle vastu, et õpinguteks raha koguda. 1914. aastal alustas Olga taas lauluõpinguid Maria Tiisiku juures, kus õppis kolm aastat[2].

Teatritöö[muuda | muuda lähteteksti]

12. augustil 1910 kirjutas lauljatar alla Estonia teatri üheaastasele lepingule. Teater asus toona Väikesel Tartu maanteel, ruumid olid seal äärmiselt kitsad. Garderoobe oli vaid kaks, üks meestele, teine naistele. Lava oli talvel täiesti kütmata ja polnud kuigi mugav õhukeses riietuses lavale astuda. Tema esimeseks rolliks Estonias oli Stella Franz von Suppé operetis "Modell". Järgnesid rollid operettides: Robert Planquette'i "Corneville'i kellad", Karl Zelleri "Mäekaevur", Johann Strauss II "Kevade õhk", Franz Lehàri "Lõbus lesk", Arthur Sullivani "Mikaado" ja Georg Jarno "Metsaülema tütar".

Esimese ooperirolli tegi ta 1911. aastal Albert Lortzingi "Salakütis" parunessina. 1912. aastal Olga haigestus ja oli sunnitud teatrist eemal viibima viis pikka aastat. Teatrisse naasis ta alles 1918. aastal koorilauljana, sest kartis ennast solistiks pakkuda. Nimelt olid kaks toonast primadonnat teatri juhatuse liikmete abikaasad ja Olga pelgas, et solistiks teda ei võeta. Kuid kooris lasti tal laulda vaid 1919. aastani ja 1923. aastal tõusis ta juba ooperiprimadonna seisusse Aida rolliga Giuseppe Verdi ooperis "Aida". 1926. aastal andis Mikk-Krull koos Benno Hanseniga menuka kontserdi Stockholmis, 1929. aastal esines Riias ja 1930. aastal Helsingis.

1933. aastal teatris tekkinud intriigid sundisid Olga Mikk-Krulli sealt lahkuma. Lahkumisetenduseks ja tema 20-aastase lavategevuse tähistamiseks sai Charles Gounod' "Faust" (Margarete roll). Seejärel tegi lauljanna viis aastat teatris rolle koosseisuväliselt. 1938. aastal määrati Olga Mikk-Krullile pension ja ta jäi teatrist kaheks aastaks täiesti kõrvale, kuni 1940. aastal tuli tagasi, töötades edaspidi rõivalaos, raamatukogus, keskjaamas ja etteütlejana. Lõplikult lahkus ta teatrist alles 1958. aastal. Estonia teatri 50. aastapäeva puhul määrati Mikk-Krullile personaalpension[2].

Rolle[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1910 Stella (Suppé "Modell")
  • 1911 Paruness (Lortzingi "Salakütt")
  • 1912 Arsena (Straussi "Mustlasparun")
  • 1920 Ännchen (Weberi "Nõidkütt")
  • 1921; 1931 Margarethe (Gounod’ "Faust")
  • 1922 Gilda (Verdi "Rigoletto")
  • 1922 Rosina (Rossini "Sevilla habemeajaja")
  • 1923 Aida (Verdi "Aida")
  • 1923 Antonia (Offenbachi "Hoffmanni lood")
  • 1924 Marguerite de Valois (Meyerbeeri "Hugenotid")
  • 1924 Mařenka (Smetana "Müüdud mõrsja")
  • 1925 Martha (Kienzli "Evangeeliumimees")
  • 1925 Tosca (Puccini "Tosca")
  • 1926 Mimi (Puccini "Boheem")
  • 1926 Liisa (Tšaikovski "Padaemand")
  • 1927 Mignon (Thomas’ "Mignon")
  • 1927 Elina (Merikanto "Elina surm")
  • 1927 Butterfly (Puccini "Madame Butterfly")
  • 1928 Julia (Gounod' "Romeo ja Julia")
  • 1929 Zerlina (Mozarti "Don Juan")
  • 1929 Maie (Lemba "Kalmuneid")
  • 1930 proua Fluth (Nicolai "Windsori lõbusad naised")
  • 1931 Heid (Lemba "Armastus ja surm")[1]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

1911. aastal abiellus Olga Mikk ajakirjaniku ja muusikakriitiku Paul Olakuga. 1924. aastal lahutas ta Olakust ja abiellus muusik Arkadius Krulliga. 1926. aastal sündis neil tütar Pia-Astrid. 1932. aastal lahutas Olga ka Krullist ja 73-aastasena, 1961. aastal abiellus Filip Vahtrikuga[2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Eesti Entsüklopeedia
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 O. Mikk- Krull Minu elu muusikaradadel. Eesti Raamat 1972

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]