Moskvitš 408
| Moskvitš 408 | |
|---|---|
 Moskvitš 408 | |
| Tootja | MZMA/AZLK/IZH |
| Emafirma | MZMA/AZLK |
| Alias | Elite 1300, Elite 1300M, Elite 1500, Elite 1500M, Scaldia-Moskvich, Carat, IŽ-Moskvitš 408 |
| Tootmine | 1964–76 |
| Eelkäija | Moskvitš 403 |
| Järeltulija | Moskvitš 412 |
| Klass | väikeauto |
| Kere tüüp |
4-ukseline sedaan 5-ukseline universaal 3-ukseline universaalkaubik muud |
| Paigutus | tagavedu |
| Platvorm | 408/412/2140 |
| Mootor | MZMA-408 37 kW (50 hj), UMK-412 56 kW (75 hj) |
| Ülekanne | 4-k käsikast ja tagavedu |
| Teljevahe | 2400 mm |
| Pikkus | 4090/4250 mm |
| Laius | 1550 mm |
| Kõrgus | 1480 mm |
| Kliirens | 178 mm |
| Tühimass | 945–1045 kg |
| Kütusepaagi maht | 46 l |
| Kütusekulu | 6,5–9 l / 100 km |
Moskvitš 408 on Moskva sõiduautode tehase toodetud Moskvitši automudel.
Kandilise Moskvitši ajastu algas 1964 mudeliga 408. 1967 lisandus mudel Moskvitš 412. Need mudelid olid sama kere, kuid erineva võimsusega mootoriga. Mudelil 408 oli 1,3 l mootor võimsusega 37 kW (50 hj), mudelil 412 1,5 l mootor võimsusega 56 kW (75 hj). 1969. aastal muudeti mõlema mudeli keret, peamine väline uuendus olid kandilised esituled ja uued tagatuled. Mudelinimed ja mootorid jäid samaks.
Aastal 1976 uuendati taas keret: muudeti nii esi- kui ka tagaosa. Mudeli 408 nimi vahetati 2138 vastu, mudelist 412 sai 2140. Mootorid olid ikka samad.
Kuni VAZ-2101 ilmumiseni oli Moskvitš NSV Liidus ainus üldkättesaadav pereauto. Väiksemad autod, näiteks mootorkärud ja Zaporožets, ei olnud NSV Liidus kunagi nii populaarsed kui Lääne-Euroopas ja Jaapanis, kus autode masstootmine algas just sellistest väikestest autodest nagu Volkswageni Põrnikas, Citroen 2CV ja Fiat 600, ning neid ei peetud täisväärtuslikeks autodeks. Suuremaid autosid, näiteks Volga GAZ-24, millesarnased olid tol ajal levinud Põhja-Ameerikas, müüdi seevastu eraisikutele vähe. Sellepärast levisid just keskmise suurusega autod nagu Moskvitš 408, hiljem IŽ ja Žiguli, NSV Liidus laialdaselt. Juhtide seas oli Moskvitš 408 tuntud vastupidava ja töökindla autona.
Suur osa, mõnel aastal rohkem kui pool toodangust, müüdi välismaal. Seda tehti sageli teise nime all, näiteks Prantsusmaal oligi see paratamatu, sest seal tohtis kolmekohalist numbrit, mille keskmine number on 0, kasutada ainult Peugeot.
Moskvitš 408 toodeti pikka aega, 1976. aastani. Selle aja lõpuks nägi ta vahepealsest õnnestunud välimusemuudatusest hoolimata välja vananenuna, kuid tuleb arvestada, et ka paljusid edukaid Lääne-Euroopa autosid toodeti kaua, näiteks samasse klassi kuuluvat Peugeot 304 1969–1980, Žiguli prototüüpi FIAT-124 1966–1974 ja SIMCA 1300/1500 1963–1975.
Võrreldes teiste sama aja autodega esines autol Moskvitš 408 ka puudusi: kere ja salongi suhteliselt väike laius ja kõrgus, juba 1970. aastate alguseks vananenud salongisisustus, vananenud pidurisüsteem ja võimendi puudumine. Teised 1960. aastate autod pakkusid valikvarustusena juba kõrgemat salongi ja poolautomaatset käigukasti. Esivedrustus oli halb kuni 1969. aasta maikuuni, mil selle konstruktsioonist kõrvaldati keermespuksid.
Lisaks eraisikutele kasutasid autot Moskvitš 408 miilits ja autoinspektsioon. Autot prooviti nii sedaani kui ka universaalina juurutada taksona, kuid võrreldes Volgaga kitsama salongi tõttu sellest loobuti. Universaale ja kaubikuid kasutasid laialt kaubandusorganisatsioonid kaupade veoks, sest erinevalt Volga kaubikutest müüdi Moskvitši kaubikuid ka eraisikutele, kuigi mitte suurtes kogustes.
Teisendid[muuda | muuda lähteteksti]
Moskvitš 408-st valmis hulgaliselt versioone: käsijuhtimisega, eksportteisend (see vastas Lääne-Euroopa ohutusnormidele), parempoolse rooliga, kiirabiauto (sedaan), takso, õppeauto (lisapedaalidega) ja konditsioneeriga. Oli ka ekspordiks mõeldud autokomplekt.
Moskvitš 408 universaali nimetati Moskvitš 426. Sellest valmis lisaks baasversioonile kiirabiauto, takso, ekspordiversioon, ekspordiks mõeldud autokomplekt, konditsioneeriga teisend ja parempoolse rooliga teisend.
Moskvitš 408 kaubikut nimetati Moskvitš 433.
Kollektsioneerimine[muuda | muuda lähteteksti]
Moskvitš 408 varasemad aastakäigud kuuluvad Venemaal vanaautode hulka. Palju autosid on kasutusel tänapäevalgi, peamiselt suvehooajal, sest nad ei sobi tänapäevaste teeoludega. Paljud neist on halvas tehnilises seisukorras, sest Moskvitš 408 tootmise algus sattus kokku ajaga, mil hakati rohkem sõitma, sealhulgas talvel. Sellegipoolest on küllalt kerge leida suurepärases seisukorras väga väikese läbisõiduga autosid, mida saab osta vanaautode kohta üsna soodsalt. Sellega ongi seletatav vanaautode kogujate peaaegu täielik huvipuudus Moskvitš 408 vastu, erinevalt näiteks samade aastate Volgast GAZ-21. Siiski võib ennustada väikest huvi kasvu tulevikus.