Konditsioneer

Allikas: Vikipeedia

Konditsioneer on seade õhu töötlemiseks (konditsioneerimiseks) ruumides, sõidukites, tootmishoonetes sobiva sisekliima tagamiseks. Konditsioneer võimaldab vajaduse korral õhku soojendada, jahutada, tolmust puhastada, niisutada, kuivatada, desodoreerida või odoreerida ning ioniseerida.

Konditsioneeri tehnoloogiaskeem ja õhuvoolude nimetused: – välisõhk, – heitõhk, – väljuv õhk, – tagastusõhk, ÕS – õhusegu, – sise­nev õhk, – ringlusõhk, M – mootor, RE1 – tagastusõhu temperatuuriregulaator, RE2 – jahutuse regulaator, RE3 – ruumitemperatuuri regulaator, SV – soe vesi, KV – külm vesi, 1 – mürasummutuskamber, 2 – õhufilter, 3 – soojustagasti, 4 – ventilaator, 5 – ribakardin, 6 – õhujahuti, 7 – õhusoojendi, 5 – õhuniisuti


Õhu soojendamiseks ja jahutamiseks kasutatakse kalorifeere, mida varustatakse sooja kütteveega soojussõlmest, jahutamiseks on võimalik kasutada jahutusjaamast või kohalikust külmamasinast saadud külma vett.

Õhu kuivatamiseks jahutatakse see allapoole kastepunkti temperatuuri, nii et liigne õhuniiskus kondenseerub jahuti pinnal ja voolab veena minema. Normaalse temperatuuri tagamiseks järgneb sellele õhu soojendamine või soojenemine ruumis, olenevalt välis- ja siseõhu parameetritest. Valides sobiva jahutustemperatuuri, saame soovitud niiskusega õhu seda niisutamata.

Õhu niisutamiseks kuivas kliimas piserdatakse õhuvoolu vett või veeauru.

Konditsioneerimisel kasutatakse energia kokkuhoiu eesmärgil soojusvahetit, mis soojendab sisenevat õhku väljuva õhu soojuse arvel. Soojusvahetit saab kasutada ka õhu jahutusenergia kokkuhoiuks kuuma siseneva õhu jahutamisel.[1]

Õhku puhastatakse tekstiil-, paber- või õlifiltritega. Eristatakse koht- ja tsentraalseid konditsioneere. Kohtkonditsioneerid mis asuvad ruumis (sõidukis) võivad olla autonoomsed või mitteautonoomsed. Tsentraalsed konditsioneerid teenindavad üht suurt või mitut väiksemat ruumi ja asuvad ruumidest väljaspool, need on ühendatud tsentraalse soojus- ja külmaallikaga.[2]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Liiske, Matti. Sisekliima, Tartu: Eesti Põllumajandusülikooli kirjastus, 2002. 188 lk.
  2. [Konditsioneerimine, Eesti Nõukogude Entsüklopeedia, 4. kd, Tallinn: Kirjastus Valgus 1989. 689 lk]