Moskvitš-408

Allikas: Vikipeedia
Moskvitš-408
M-408-blue-front.jpg
Tootja MZMA/AZLK/IZH
Emafirma MZMA/AZLK
Alias Elite 1300, Elite 1300M, Elite 1500, Elite 1500M, Scaldia-Moskvich, Carat, IŽ-Moskvitš-408
Tootmine 1964–76
Eelkäija Moskvitš-403
Järeltulija Moskvitš-412
Klass väikeauto
Keretüüp 4-ukseline sedaan
5-ukseline universaal
3-ukseline universaalkaubik
muud
Paigutus tagavedu
Platvorm 408/412/2140
Mootor MZMA-408 37 kW (50 hj), UMK-412 56 kW (75 hj)
Ülekanne 4k-manuaal ja tagavedu
Teljevahe 2400
pikkus 4090/4250
laius 1550 mm
kõrgus 1480
Kliirens 178 mm
Tühimass 945–1045
Kütusepaagi maht 46 l
Kütusekulu 6,5–9 l / 100 km

Moskvitš-408 on Moskva sõiduautode tehase toodetud Moskvitši automudel.

Kandilise Moskvitši ajastu algas 1964 mudeliga 408. 1967 lisandus mudel Moskvitš-412. Need mudelid olid samal kere, kuid erineva võimsusega mootoriga. Mudelil 408 oli 1,3 l mootor võimusega 37 kW (50 hj), mudelil 412 1,5 l mootor võimsusega 56 kW (75 hj). Aastal 1969 muutus mõlema mudeli kere, peamine väline uuendus olid kandilised esituled ja uued tagatuled. Mudelinimed ja mootorid jäid samaks.

Aastal 1976 uuenes taas kere: muudeti nii esi- kui tagaosa. Mudeli 408 nimi vahetati 2138 vastu, mudelist 412 sai 2140. Mootorid olid ikka samad.

Kuni VAZ-2101 ilmumiseni oli Moskvitš NSV Liidus ainus üldkättesaadav pereauto. Väiksemad autod, näiteks mootorkärud ja Zaporožets, ei olnud NSV Liidus kunagi nii populaarsed kui Lääne-Euroopas ja Jaapanis, kus autode masstootmine algas just sellistest väikestest autodest nagu Volkswageni "Põrnikas", Citroen 2CV ja Fiat 600, ning neid ei peetud täisväärtuslikeks autodeks. Suuremaid autosid, näiteks Volga GAZ-24, millesarnased olid tol ajal levinud Põhja-Ameerikas, müüdi seevastu eraisikutele vähe. Sellepärast levisid just keskmise suurusega autod nagu Moskvitš-408, hiljem IŽ ja Žiguli, NSV Liidus laialdaselt. Juhtide seas oli Moskvitš-408 tuntud vastupidava ja töökindla autona.

Suur osa, mõnel aastal rohkem kui pool toodangust, müüdi välismaal. Seda tehti sageli teise nime all, näiteks Prantsusmaal oligi see paratamatu, sest seal tohtis kolmekohalist numbrit, mille keskmine number on 0, kasutada ainult Peugeot.

Moskvitš-408 toodeti pikka aega, 1976. aastani. Selle aja lõpuks nägi ta vahepealsest õnnestunud välimusemuudatusest hoolimata välja vananenuna, kuid tuleb arvestada, et ka paljusid edukaid Lääne-Euroopa autosid toodeti kaua, näiteks samasse klassi kuuluvat Peugeot 304 19691980, Žiguli prototüüpi FIAT-124 19661974 ja SIMCA 1300/1500 19631975.

Võrreldes teiste sama aja autodega esines autol Moskvitš-408 ka puudusi: kere ja salongi suhteliselt väike laius ja kõrgus, juba 1970. aastate alguseks vananenud salongisisustus, vananenud pidurisüsteem ja võimendi puudumine. Teised 1960. aastate autod pakkusid valikvarustusena juba kõrgemat salongi ja poolautomaatset käigukasti. Esivedrustus oli halb kuni 1969. aasta maikuuni, mil selle konstruktsioonist kõrvaldati keermespuksid.

Lisaks eraisikutele kasutasid autot Moskvitš-408 miilits ja autoinspektsioon. Autot prooviti nii sedaani kui universaalina juurutada taksona, kuid võrreldes Volgaga kitsa salongi tõttu sellest loobuti. Universaale ja kaubikuid kasutasid laialt kaubandusorganisatsioonid kaupade veoks, sest erinevalt Volga kaubikutest müüdi Moskvitši kaubikuid ka eraisikutele, kuigi mitte suurtes kogustes.

Teisendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moskvitš-408-st valmis hulgaliselt teisendeid: käsijuhtimisega, eksportteisend (see vastas Lääne-Euroopa ohutusnormidele), parempoolse rooliga, kiirabiauto (sedaan), takso, õppeauto (lisapedaalidega) ja konditsioneeriga. Oli ka ekspordiks mõeldud autokomplekt.

Moskvitš-408 universaali nimetati Moskvitš-426. Sellest valmis lisaks baasversioonile kiirabiauto, takso, eksportversioon, ekspordiks mõeldud autokomplekt, konditsioneeriga teisend ja parempoolse rooliga teisend.

Moskvitš-408 kaubikut nimetati Moskvitš-433.

Kollektsioneerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Moskvitš-408 varasemad aastakäigud kuuluvad Venemaal vanaautode hulka. Palju autosid on kasutusel tänapäevalgi, peamiselt suvehooajal, sest nad ei sobi tänapäevaste teetingimustega. Paljud neist on halvas tehnilises seisukorras, sest Moskvitš-408 tootmise algus sattus kokku ajaga, mil hakati rohkem sõitma, sealhulgas talvel. Sellegipoolest on küllalt kerge leida suurepärases seisukorras väga väikese läbisõiduga autosid ja neid saab osta vanaautode kohta üldsegi mitte suurte summade eest. Sellega ongi seletatav vanaautode kogujate peaaegu täielik huvipuudus Moskvitš-408 vastu, erinevalt näiteks samade aastate "Volgast" GAZ-21. Siiski võib ennustada mõnigast huvi kasvu tulevikus.


Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]