Mihhail Barõšnikov

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Mihhail Barõšnikov (2010)
Koos Liza Minnelliga Barõšnikovi filmis Broadwayl, 1980. aastal

Mihhail Barõšnikov (vene keeles Михаил Николаевич Барышников, läti keeles Mihails Barišņikovs; sündinud 27. jaanuaril 1948 Riias) on endine Nõukogude Liidu ja Ameerika Ühendriikide balletitantsija, ballettmeister ja koreograaf, kes olles 1974. aastal Kanadas külalisetendustel, ei pöördunud tagasi Nõukogude Liitu. Vene NFSV teeneline kunstnik (1973). Nomineeritud Oscarile (1977) ja Kuldgloobusele (1977) Juri Kopeikin'i kehastamise eest filmis "The Turning Point" ("Pöördepunkt"). Kolme Tähe ordeni kavaler (komandör).

Varasem elu[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Barõšnikov sündis Riias Nõukogude armee ohvitseri peres. Tema vanemad olid venelased: ema Aleksandra (õmbleja; sündinud Kisseljova) ja isa Nikolai Barõšnikov (insener). Barõšnikovi sõnul oli tema isa range, natsionalistlik sõjaväelane, seevastu ema tutvustas talle teatrit, ooperit ja balletti. Ema suri enesetapu tagajärjel, kui poiss oli 12-aastane.[1] Umbes kaks aastat elas Mihhail oma klassivenna Andris Vitinši perekonnas, haridust omandas omandas Riia 22. Keskkoolis.[2]

Loominguline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]

1960–1974: algusaastad[muuda | muuda lähteteksti]

Barõšnikov asus balletti õppima Riia Koreograafiakoolis 1960. aastal õpetajate Juris Kapralise ja Valentin Blinovi juures. 1964. aastal jätkas ta õpinguid Leningradis (praegune Peterburi) A. Vaganova nimelises Balletiakadeemias. Peagi võitis Barõšnikov Varnas rahvusvahelisel balletikonkursil juunioride seas esikoha. Seejärel liitus ta 1967. aastal Maria teatri (tol ajal Kirovi teater) balletitrupiga.

Artist tegi silmapaistvaid rolle Ludwig Minkuse balletis Don Quijote, Pjotr Tšaikovski Uinuvas kaunitarisis, Hamleti rolli N. Tšervinski balletis Hamlet jne. Mitmed nõukogude koreograafid tunnustasid Barõšnikovi talenti, eelkõige tema lavalist väljendusrikkust ja tehnika puhtust. Üks New York Timesi kriitik nimetas teda "kõige täiuslikumaks tantsijaks, keda ma kunagi näinud olen".[3]

1974: Kanadasse jäämine[muuda | muuda lähteteksti]

Barõšnikovi häiris asjaolu, et lavastajad jätsid talle vahel teisejärgulised osad tema lühikese kasvu (alla 170 cm) tõttu, sest en pointe (varvastel) tehnikas tantsiv baleriin tõusis laval temast kõrgemale.[4] Kuid rohkem valmistas talle pettumust, et nõukogude tantsumaailm järgis 19. sajandi traditsioone ja hoidus teadlikult kõrvale kaasaegsetest lääne koreograafidest, kelle loomingut Barõšnikov nägi aeg-ajalt ringreisidel või filmide vahendusel. Tema peamine põhjus Nõukogude Liidust lahkumiseks oli soov koostööks nende uuendajatega.

29. juunil 1974 lahkus Barõšnikov Torontos Suure Teatri ringreisi ajal trupi juurest ja taotles Kanadas poliitilist varjupaika. Seejärel liitus ta lühikeseks ajaks külalisartistina Kanada Rahvusballetiga (National Ballet of Canada) ning teatas, et ei naase NSV Liitu.[5] Hiljem ütles artist, et ameeriklastest sõpradega alustas ta põgenemist kavandama juba 1970. aastal Londonis ringreisil olles.

1974–1979: teatrite esitantsija[muuda | muuda lähteteksti]

1974–1978 aastal oli Mihhail Barõšnikov New Yorgis American Ballet Theatre`i esitantsija. Seejärel esines Barõšnikov esitantsijana 15 kuu jooksul (1978–1979) George Balanchine`i juhitud New York City Balletis.

12. oktoobril 1979 tantsis Barõšnikov oma viimase rolli New York City Ballet`iga, kuna teda vaevasid kõõlusepõletik ja mitmed vigastused. Artist võttis tervise parandamiseks puhkust ning lahkus ettevõttest, et saada 1980. aasta septembris juba American Ballet Theatre kunstiliseks juhiks.[6]

1980–2002: kunstiline juht[muuda | muuda lähteteksti]

Barõšnikov alustas 1980. aasta septembris tööd Ameerika Balletiteatri kunstilise juhina, kus ta töötas kuni 1989. aastani. Ta esines teatris ka tantsijana. Ühtlasi käis ta 15 kuu pikkusel maailmaturneel balleti- ja moderntantsutruppidega. Aastatel 1990–2002 oli Barõšnikov tantsufirma White Oak Dance Project kunstiline juht, mis tegeles moderntantsuga ning loodi originaalteoste loomiseks vanematele tantsijatele.

Barõšnikov valiti 1999. aastal Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia liikmeks.[7] 2000. aastal tunnustati teda USA riikliku autasuga National Medal of Arts.[8]

2002–praeguseni[muuda | muuda lähteteksti]

2003. aastal võitis Barõšnikov auhinna Prix Benois de la Danse elutöö eest. 2005. aastal avas ta New Yorgis omanimelise kunstikeskuse Baryshnikov Arts Center, olles selle kunstiline juht. Barõšnikovi kunstikeskuse teoseid esitleti turneedel Ameerika Ühendriikides ja Brasiilias. Ta on saanud aukirju erinevatelt ülikoolidelt ja auhindu mitmelt sihtasutuselt.

2015. aastal naasis ta Lätisse, vastates lavastaja Alvis Hermanise pakkumisele lavastada-esitada Jossif Brodski luulel põhinev monoetendus. Etenduse nimi oli "Brodski/Barõšnikov", see oli vene keeles ja esietendus 15. oktoobril 2015, sellest kujunes teatrihooaja sensatsioon, ulatudes üle Läti piiride. Lavastuse rahvusvaheline turnee algas Tel Avivis 2016. aasta jaanuaris, see etendus ka New Yorgis 2016. aasta märtsis.[9]

Isiklik elu[muuda | muuda lähteteksti]

Mihhail Barõšnikovi ja näitleja Jessica Lange suhtest sündis 1981. aastal tütar Aleksandra Lange Barõšnikov, kes on tantsija, koreograaf, tantsupedagoog ja näitleja.[10] Barõšnikovil on olnud pikaajaline suhe endise baleriini Lisa Rinehartiga, kellega ta abiellus alles 2006. aastal. Neil on kolm ühist last: Peter (1989), Anna (1992) ja Sofia (1994).[11]

3. juulil 1986 sai Barõšnikov Ameerika Ühendriikide kodakondsuse. Taotlus Läti parlamendile koos Barõšnikovi kirjaga, milles ta põhjendas soovi saada Läti kodakondsus, esitati 21. detsembril 2016. Ta kirjutas, et otsus põhines mälestustel tema esimesest Lätis elatud 16 eluaastast, mis olid kogu ülejäänud elu alus. 27. aprillil 2017 andis Läti Vabariik Barõšnikovile erakorraliste teenete eest kodakondsuse.[12]

2022. aasta märtsis teatas Barõšnikov koos majandusteadlase Sergei Gurijevi ja kirjanik Boriss Akuniniga fondi Tõeline Venemaa moodustamisest Vene-Ukraina sõjas kannatanute toetamiseks. Barõšnikov mõistis Venemaa sissetungi Ukrainasse hukka ning kirjutas Vladimir Putinile avaliku kirja, milles arvustas tema "hirmumaailma". Artist kirjutas, et vene kunsti propageerinud kultuuriinimesed on teinud Venemaa jaoks rohkem kui Putini "ebatäpsed relvad". Märtsi lõpuks oli fondi kogutud üle 1,2 miljoni euro.[13] Fondi Tõeline Venemaa veebisait blokeeriti Venemaa Föderatsiooni Prokuratuuri taotlusel 24. mail 2022, mille järel Barõšnikov pöördus avaliku kirjaga president Vladimir Putini poole.

Draamarolle[muuda | muuda lähteteksti]

  • "Pariisis" - draamalavastus (vene ja prantsuse keeles) Ivan Bunini ainetel. Peaosades mängisid Mihhail Barõšnikov ja Anna Sinjakina. Esietendus toimus 17. augustil 2011 Helsingis.
  • "Vana naine" - lavastus Daniil Harmsi samanimelise teose ainetel. Näitlejad Willem Dafoe ja Mihhail Baryshnikov. Esietendus toimus 4. juulil 2013 Manchesteri rahvusvahelisel festivalil.
  • "Kiri mehele", lavastus balletitantsija Vaslav Nijinsky päevikute põhjal.
  • "Brodski/Barõšnikov" - soololetendus Jossif Brodski luuletuste põhjal. Esietendus toimus 2015. aastal Riias.
  • "Valge helikopter" - lavastus, milles Barõšnikov kehastab paavst Benedictus XVI. Esietendus toimus 2019. aastal Uues Riia Teatris, lavastaja Alvis Hermanis.

Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1968 - "Linn ja laul" (Город и песня, kontsertfilm, "Lenfilm") - tantsija
  • 1969 - "Holopp Nikiška lugu" (Сказ о холопе Никишке, ballettfilm) - Nikiška
  • 1970 - "Maailma noor ballett" (Молодой балет мира, dokumentaalfilm)
  • 1971 - "Fiesta" (telefilm Ernest Hemingway ainetel) - Pedro Romero, matadoor
  • 1977 - "Pöördepunkt" (The Turning Point, mängufilm) - Juri Kopeikin (nomineeritud parima meeskõrvalosatäitja Oscarile )
  • 1977 - "Pähklipureja" (The Nutcracker, ballettfilm) - prints
  • 1985 - "Valged ööd" (White Nights, muusikaline draama) - Kolja Rodtšenko
  • 1987 - "Tantsijad" (Dancers, muusikaline film) - Tony
  • 1991 - "Company Business" (mängufilm) - Pjotr Ivanovitš Grušenko
  • 2004 - "Seks ja linn" (Sex and the City, 6. hooaeg, teleseriaal) - Aleksander Petrovski
  • 2014 - "Jack Ryan: Shadow Recruit" (mängufilm) - Sergei Aleksandrovitš Sorokin, Venemaa siseminister

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]