Meelejahutaja (ajakiri)

See artikkel räägib 19. sajandil ilmunud ajakirjast, samanimelisest ajalehest, mis ilmus 1989–1996 aastatel vaata Meelejahutaja (ajaleht)

Meelejahutaja oli 1878. aastal Tartus ilmunud raamat. Pärast kaheaastast seisakut hakkas 1882. aastast hakkas ilmuma ajakirjana, mis ilmus korra nädalas. Seda peetakse Eesti esimeseks kirjandus- ja pereajakirjaks^[1].

Aastatel 1878–1883 ilmus ajakiri kümme korda aastas, 1881. aastal iga kuu ning 1885–1887 ja 1889. aastal iga nädal^[1]. Ajakirja toimetajad olid Aleksander Mohrfeldt (1878–1884), Juhan Kunder (1885–1886) ja Juhan Kurrik (1887)^[1].

Ajakirja andis välja Tartu trükikoja omanik Heinrich Laakmann. Algul oli Laakmanni kavatsuseks ainult oma kirjastatud raamatute uuesti trükkimine perioodilises väljaandes ja selleks andis ta ajakirjale paralleelnime "Eesti Biblioteek". Algul ilmus trükis raamatuformaadis ning 1878. ja 1879. aastal ilmunud kümme annet koondas ta "Meelejahutaja I raamatuks". Kuid uut materjali kogunes nii palju, et see täitis numbrid värske ajakirjandusliku sisuga. Ajakirjas avaldati artikleid kasvatusest, tervishoiust, kodundusest, põllumajandusest, samuti leidus seal mitmeid esmaavaldatud ilukirjandus- ja rahvaluuletükke^[1]. Lisaks olid Mihhail Lermontovi, Aleksandr Puškini, Nikolai Gogoli, Ivan Turgenev, Guy de Maupassanti tõlked ja Eduard Bornhöhe, Juhan Kunderi, Jakob Tamme jt loomingut. Algul puudusid kodumaised sõnumid, kuid üksikuid kohalikke teemasid (laulupeod, koorilaul, seltside tegevused jm) käsitleti erikirjutistes. 1881. aasta sügisel esitas Heinrich Laakman Trükiasjade Peavalitsusele palve hakata ajakirja välja andma 2–4 korda kuus. Vastust ootamata hakkas ta Meelejahutajat juba jaanuarist nädalakirjana avaldama. Ajakirjal oli ka uus alapealkiri: "Piltidega kaunistatud Eesti Kirjanduse ajaleht õpetliku ning ajaviitliku sisuga". Kui loataotlusele saabus lõpuks eitav vastus, siis oli Laakman hädas, kuna jaanuari-veebruariga oli aastakäigu 12 numbrist juba 8 numbrit ilmunud. Hädaga muudeti ajakirja numeratsiooni – kahel kuul araabia numbritega ilmunud numbrid nimetati I ja II-ks seeriaks. Edaspidi jätkati ajakirja väljaandmist Rooma numbritega, alates III-st ja lõpetades XII^[2] numbriga. Ajakirja 1881. aasta kaheksanda numbriga ilmus kaheleheküljeline lisaleht "Meelejahutaja naljakas lisaleht". Selles olid trükitud 5 esimest karikatuuri Eesti ajakirjanduses, mis illustreerisid olustikulisi nalju. See oli üldse esimene katse Eestis, kus eraldi trükisena anti välja pilke- ja naljaleht^[2]. Karikatuurid olid võetud küll välismaistest ajakirjadest. 1882. aastal ilmus täiendavalt veel üks "Meelejahutaja naljakas lisaleht" ja lisaks veel "Kuulutused". Nädalakirjana ilmumise luba saadi alles 1884. aasta kevadel ja kuna uut aastakäiku ei soovitud keset aastat alustada, siis 1884. aastal ajakiri lihtsalt ei ilmunud. Ajakiri hakkas ilmuma ametlikult nädalakirjana 1885. aasta jaanuarist nimega "Eesti perekonna õpetlik ja lõbus nädalakiri". Samal ajal võttis ajakiri endale kunstilisteks kaastöölisteks baltisakslasest Rudolf Julius von zur Mühleni ja Eduard Magnus Jakobsoni, järgmisel aastal ka Paul Raua. Ajakirjale tegi kaastööd ka Kristjan Raud^[3].

Aastatel 1878–1889 ilmus kokku 209 numbrit kogumahuga 2800 lk. Ajakirja ilmumise lõpetasid majanduslikud raskused.

Kaastöölised^[4]

Raamatu ja ajakirja tiraažid^[3]

1878–1879 ilmunud esimesel "Meelejahutaja I Raamat : Eesti biblioteek" raamatul oli 480 lk ja seda trükiti 2000–2500 eksemplari.
1880. aastal ilmunud teisel raamatul "Meelejahutaja Teine raamat" oli 316 lk, see sisaldas 10 annet ja seda trükiti 1000–1200 eksemplari.
1881 ilmunud "Meelejahutaja kolmas raamat" oli 380 lk paks ja sisaldas 12 annet.
1882.–1883. aasta ajakirjal oli 767 veergu.
1885. aasta ajakirjal oli 358 lk, seda trükiti 500 eksemplari ja aastatellijaid oli umbes 200.^[5]
1886. aasta ajakirjal oli 416 lk ja 200 tellijat.
1887. aasta ajakirjal oli 412 lk, ajakirja trükiti 300 eksemplari ja sel oli umbes 100 aastatellijat.
1889. aasta ajakirja trükiti 500 eksemplari ja sellel oli 100 aastatellijat.

Viited

↑ ^1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Eesti entsüklopeedia, 12. köide, 2003: 331.
↑ ^2,0 ^2,1 Endel Annus ja Tiina Loogväli (2002). Eestikeelne ajakirjandus 1766-1940. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Lk 31.
↑ ^3,0 ^3,1 Endel Annus ja Tiina Loogväli (2002). Eestikeelne ajakirjandus 1766-1940 I A-N. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Lk 404.
↑ "Eesti biograafiline andmebaas ISIK".^{[alaline kõdulink]}
↑ Tartu Riiklik Ülikool, Eesti Keele Kateeder, Eesti NSV Ajakirjanike Liit - 1966 - Teaduslik konverents - EESTI AJAKIRJANDUS - AJAKIRI "MEELEJAHUTAJA" (1878 - 1887) H. Põldmäe. lk 3

[EE-1] 1,0 ^1,1 ^1,2 ^1,3 Eesti entsüklopeedia, 12. köide, 2003: 331.

[:1-2] 2,0 ^2,1 Endel Annus ja Tiina Loogväli (2002). Eestikeelne ajakirjandus 1766-1940. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Lk 31.

[:0-3] 3,0 ^3,1 Endel Annus ja Tiina Loogväli (2002). Eestikeelne ajakirjandus 1766-1940 I A-N. Tallinn: Eesti Akadeemiline Raamatukogu. Lk 404.

[4] "Eesti biograafiline andmebaas ISIK".^{[alaline kõdulink]}

[5] Tartu Riiklik Ülikool, Eesti Keele Kateeder, Eesti NSV Ajakirjanike Liit - 1966 - Teaduslik konverents - EESTI AJAKIRJANDUS - AJAKIRI "MEELEJAHUTAJA" (1878 - 1887) H. Põldmäe. lk 3

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

Kaastöölised[4]

Raamatu ja ajakirja tiraažid[3]

Viited

Kaastöölised^[4]

Raamatu ja ajakirja tiraažid^[3]