Mecha

Allikas: Vikipeedia

Mecha (ka mech) ehk mehh on masin, mis liigub robotjäsemetel, kaitseb selle kasutajat ja võimendab tema liigutusi.

Masinad võivad varieeruda oma kujult ja suuruselt. Tihti on mecha'del spetsiifiliste toimingute sooritamiseks lisajäsemed (näiteks haaramiseks, tõstmiseks, tulistamiseks, puurimiseks, saagimiseks jne.)

Mecha-taolisi masinaid on reaalselt ka välja töötatud ning kasutusele võetud, näiteks metsatööde jaoks. Selliseid masinaid ei nimetata aga mecha'deks, vaid oma funktsioonist lähtuvalt – näiteks harvesteriks.

Mecha on lühend ingliskeelsest sõnast "mechanical" ja kasutusele võetud jaapanlaste poolt. Jaapani keeles tähistab mecha kõiki mehaanilisi objekte, sealhulgas autosid, tulirelvi, arvuteid, röstereid ja muud tehnikat. Samuti laieneb see inimmõõdulistele robotitele ja küborgidele. Jaapanlased kasutavad mõistet ロボット ('robotto') ehk "hiigelrobot", eristamaks jäsemetega sõiduvahendeid muudest mehaanilistest seadmetest.[1]

Mech ei tähista kehakuju järgivat rüüd nagu näiteks Raudmehe mootorturvist. Mechad on tavaliselt palju kogukamad kui kandja ja kasutaja jäsemed ei ulatu robotjäsemete sisse. Eksoturvis on inimmõõduline ja jäljendab otseselt kasutaja liigutusi. Siiski on tihti mechal ja eksoturvisel raske vahet teha.

Kirjandusteostes, kus mecha'd esinevad, on nad valdavalt sõjamasinad. Mõningates lugudes, nagu näiteks mangas "Patlabor" ja ameerika sõjamängus "BattleTech", rakendatakse mecha'sid ka tsiviileesmärkidel – keerulistel ehitustöödel, politsei või tuletõrje funktsioonis.

Mõne ulmeteose universumis on mecha'd peamised sõjariistad ja konflikte lahendatakse gladiaatorite võitluse taolises lahingus. Teistes teostes käsitletakse mecha'sid osana sõjaväest, kus need võitlevad kõrvuti tankide, hävituslennukite ja jalaväega, toimides mehaanilise "ratsaväena". Rakendused toovad tihti esile sellise vahendi teoreetilised eelised, kus on ühendatud tanki vastupidavus ja tulejõud ning jalaväe võimekus ebatasasel maastikul liikuda. Teistel juhtudel rõhutatakse nende võimet mitmekesiselt relvastuda, näiteks videomängus "Armored Core", kus mecha saab kasutada oma käsi, et kanda suurt valikut relvi nagu inimenegi, kuid palju suuremaid.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Illustratsioon tripod'ist 1906. aasta prantsuskeelsest Maailmade sõja väljaandest

1880. aastal ilmunud Jules Verne'i romaanis "La Maison à vapeur" ("Aurumaja") figureeris aurumootoriga mehitatud mehaaniline elevant. Veel üks varaseim taoliste masinate kujutustest oli tripod H. G. Wells'i kuulsas "Maailmade sõjas". Romaanis pole tripod'ite – võitlusmasinate, nagu neid raamatus nimetatakse – liikumisviisi detailselt kirjeldatud, ent me saame mingi ettekujutuse tsitaadist: "Kas suudate kujutleda lüpsmistooli ägedalt maad mööda pillutatuna? Selline mulje jäi nendest välgatustest. Kuid lüpsmistooli asemel kujutlege vägevat masinavärki kolmjalal."

Manga ja anime[muuda | muuda lähteteksti]

Jaapanis on "robot-anime" (nn mecha anime väljaspool Jaapanit) üks vanimaid animežanreid. Roboti anime on tihti seotud mänguasjatootjatega. Suurtel frantsiisidel nagu Zoids ja Gundam on sadu erinevaid mudelikomplekte.

Mecha suurus võib varieeruda sõltuvalt juttust ja/või seotud kontseptidest. Mõned neist ei pruugi olla tunduvalt kõrgemad kui tank(ehki Armored Trooper Votoms, Megazone 23, Code Geass), mõned võivad olla paar korrust pikad(ehki Gundam, Escaflowne, Bismark, Gurren Lagann,Neon Genisis Evangelion) teised võivad olla nii kõrgel kui pilvelõhkuja ( Mõned on küllalt suured, et need sisaldaksid kogu linna (Macross), mõned on galaktika suurused(Getter Robo, Tengen Toppa Gurren Lagann) ja mõned isegi universum(Tengen Toppa Gurren Lagann: Lagann-kana, Demonbane).

Esimene mecha oli näha Mitsuteru Yokoyama’s  olevas mangas Tetsujin 28-go(1956). Aga see polnud žanri algus, žanri alguseks võib lugeda Go Nagai Mazinger Z. Mazinger Z tõi uuendused nagu tuleviku relvad ja piloodikabiini[2].(Tetsujini oli kaugjuhtitav puldi abil.) Go Nagai sõnul:

Ma tahtsin luua midagi muud, ja ma arvasin, et oleks huvitav robot, millega saaks sõita, nagu autoga.[2]

Mazinger Z oli peaosas hiiglaslikud robotid, mida „juhiti väikse lendava auto ja käskkeskus abil, mis olid dokitud pea sisse.“[2] Seeria oli ka          teerajaja survevalu metallist mänguasjad jaoks, nagu näiteks Chogokin seeria jaoks Jaapanis ja Shougun Warriors mängu asjade jaoks USA’s, need olid(ja on) väga populaarsed laste ja kollektsionääridega.

Robot/mecha Anime ja manga’d erinvaed teineteistest väga palju, eriti jutustamise ja animatsiooni kvaliteet erineb seeriate vahel. Sisu erineb väiksete laste saatetest kuni saatetest, mis on mõeldud vanematele teismelistele või täiskasvanutele.

Mõned robotuid/mecha’d on võimelised transformeerima (Macross, Zeta Gundam, Transformers ja Nintendo-Monolith'S XenoX Doll / Skell'i kujul) või ühendades mitmeid kokku(Beast King GoLion ja Tengen Toppa Gurren Lagann). Go Nagai on tavaliselt krediteeritud selle sub-žanri leiutamine au, sest ta oli seotud 1974 „Getter Robo“’ga.

Mitte kõik mecha peavad olema täiesti mehaanilised. Mõnedel on bioloogilised komponendid, mille abil saab nende pilootidega ühineda, ja mõned neist on osaliselt bioloogilised, näiteks Neon Genesis Evangelion, Eureka Seven ja Zoids.

Anime’d mis põhinevad Mecha ’dest on maailmas näinud suurt kultuurilist vastuvõttu. Selle populaarsuse personifikatsiooni võib vaadelda 1:1 täpsied koopia kujusi seerijatest nagu Mazinger Z, Tetsujin ja Gundam.

Arvutimängudes[muuda | muuda lähteteksti]

Mecha’si on sageli näidatud arvuti- ja konsooli videomängudes. Mecha’d on nende suuruse ja kujutlusvõime tõttu üsna populaarsed nii lauamängudes kui ka elektroonilistele arvutimängudes. Neid on esile toodud arvutimängudest alates 1980 aastatest, eriti sõidukite võitlus- ja laskmismängudes, sealhulgas 1983 aasta side scrolling shooter mängust Vastar[4][3], erinevad Gundam mängud nagu Mobile Suit Gundam: Last Shooting(1984) ja Z- Gundam: Hot Scramble(1986), „Run and Gun“ shooters Hover Attack(1984) ja Thexder(1985) ja Arsys Software 3D rollimängijad shooters WiBArm(1986) ja Star Cruiser(1988). Ajalooliselt mecha-põhised mängud on olnud populaarsemad Jaapanis kui teistes riikides.

  • Populaarne klassikaline Mecha mängud on seatud Battletechi universumis, näiteks videomängude seeria MechWarrior. Teine mäng, Heavy Gear 2, pakub keerulist, kuid poolrealistlikku kontrolli oma mecha jaoks nii maastikul kui ka kosmoses.
  • Armored Core on FromSoftware'i poolt välja töötatud mecha seeria, mis ühendab tööstuslikud kohandatavad mecha projekteerimised koos kiire tempo actioniga.
  • Intelligent Systems-arendatud ja Nintendo-levitatud mänge, mis sisaldavad mecha’si, kuuluvad mängud nagu Battle Clash ja Metal Combat: Falcon's Revenge, one player/shooter seeria Mecha mänge, tehtud tõelise robot-stiilis. Kõik lahingud võideldakse mecha’dega. mida nimetatakse Standing Tanks(ST).

Mechad filmis[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatavasti kõige tuntum näide mechast läänemaailma kultuuris on "Tähtede sõja" sarjas esinevad sammujad AT-AT ja AT-ST.

Hollywoodi filmis "Tulnukad" ("Aliens") esinev kargolaadur on sedasorti seade, mille puhul on raske öelda, kas tegemist on mecha või eksoskeletiga.

Filmis "Matrix Revolutions" juhib Kapten Mifune Zioni kaitsvaid vägesid lahtise kokpitiga mecha-laadses masinas nimega APU.

"Tähesõdalaste" ("Starship Troopers") kolmanda osa lõpupoole juhib peategelane Johnny Rico salka mecha'dest, millel on kuulipildujast ja leegiheitjast jäsemed.

James Cameroni filmis "Avatar" kasutatakse AMPi-nimelisi võitlusmasinaid.

Olemasolevad kõndivad sõidukid[muuda | muuda lähteteksti]

Kõndiv sõiduk on masin, mis kõnnib jalgadel ega liigu ratastel või rööbastel. Kõndivaid sõidukeid on konstrueeritud ühe kuni kaheksa jalaga. Neid klassifitseeritakse jalgade arvu järgi.

Kuigi kõndiva sõiduki liikuvus on väidetavalt suurem kui ratastega sõidukitel, piirab nende kasutust masinate keerukus. Mehitatud kõndiva sõiduki näidete hulgas on General Electricu kõndiv veok ja Duisburg-Esseni Ülikooli ALDURO.

1990-ndatel töötas John Deere'i teadus- ja arendusosakond Soomes välja kõndiva harvesteri. 1994 toodeti üks kahest prototüübist, mis olid maailma esimesed omataolised. Masina jalgade küljes olid sensorid, mis võimaldasid reageerida vastavalt pehmele, kaldus või ebatasasele pinnale, sealjuures jaotas pardakompuuter raskuse võrdselt kuue jala vahel. Masin kõndis üle teele sattunud takistuste ning masinajuht sai reguleerida sammu kõrgust.[2]

Teine prototüüp nimega PlusJack töötati välja 1999. aastal Timberjacki teadus- ja arendusrühma Plustechi poolt. Keskkonnasõbralik harvester suutis töötada väga järskudel nõlvadel ja ebatasasel pinnal, liikuda igas suunas ja kohapeal ringi pöörata. Selle jalajäljed jäid peaaegu märkamatuks.[3]

Masstootmisse kõndivad harvesterid ei jõudnud.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]