Manga

See artikkel räägib koomiksist; türgi ansambli kohta vaata artiklit MaNga

---

Manga esileht

Manga (漫画, otsetõlkes "veidrad pildid") on jaapanikeelne sõna koomiksi jaoks. Väljaspool Jaapanit mõeldakse manga all Jaapani päritolu koomikseid või graafilisi novelle. Mangade uued osad ilmuvad üldiselt iga nädal või iga kuu, üks mangasari võib kesta aastaid. Manga on peamiselt mustvalge, kuigi raamatu kaas ja vahel ka esimesed leheküljed võivad olla värvilised. Manga stiil arenes välja ukiyo-e ja välismaistest joonistusstiilidest ning saavutas oma praeguse kuju 19. sajandil, pärast teist maailmasõda. Manga lugemine on levinud meelelahutus, millega tegelevad Jaapanis nii noored kui ka vanad. Paljudes Jaapani linnades võib sisse astuda internetiühendusega mangakohvikusse (まんが喫茶, manga kissa), mis on külastajatele 24/7 avatud.

Eriti populaarseid mangasid, näiteks "JoJo's Bizarre Adventure" sageli animeeritakse (vt anime). Mõnikord on tehtud vastupidi animest manga (näiteks "Neon Genesis Evangelion"), kuigi seda juhtub pigem harva.

Ajalugu

Manga stiili üheks eripäraks on inimnägude liialdatud kujutamine: suured silmad ja väikesed ninad. Sageli on tegelaste juuksed erilist värvi.

Manga stiili kujunemisel on pikk ajalugu. Esimesed pildid, mida nimetatakse mangadeks, olid munkade joonistused kirjarullidel. Neid kirjarulle kasutati kalendritena ning need ilmusid esimest korda 6. ja 7. sajandil. Dekoratiivsed pildid loomadest, nagu rebased, kassid, pesukarud, kaunistasid aega kujutavaid sümboleid ümbritsevat ala. Loomi kujutati tihti käitumas inimestena. Mõnikord jutustasid pildid lugusid, mis olid osaliselt satiirilised.

Kuni 18. sajandini ei olnud jaapani keeles sõna "manga", aga mässav kunstnik Hokusai, kellele meeldis olla väljakutsuv ja oma õpetajatele vastu rääkida, hakkas seda kasutama enda väljatöötatud joonistusstiili nimetamiseks. Algul tähendas sõna veidratujulisi pilte. Hokusai viitas selle terminiga oma joonistamisstiilile, lähtudes sellest, kuidas ta pintsel või joonistusvahend huupi paberil libises. Tema pildid olid enamasti maastikuvaated. Hokusai kunsti vaba voolavus, kuid ka suur detailsus avaldas teistele kunstnikele muljet. Enne Hokusai uuendust panid kunstnikud kõigepealt paika pildi kavandi ja järgisid joonistades valmis mõeldud plaani. Hokusai aga ei kavandanud, milline peaks valmis pilt välja nägema. Tema uus stiil oli kunstiajaloos murranguline, kuid esimesed mangalood jutustati alles 20. sajandil.

20. sajandil olid Jaapani uksed avatud teistele riikidele. Läänemaade mitmesugused kultuurid ja eluviisid äratasid huvi nii mõneski jaapanlases. Majanduse hoogsa edenemise ajal lubas Joseph Pulitzer avaldada ühes Ameerika ajalehes meelelahutusena esimese pildisarja. Need väikesed koomiksid lõbustasid Ameerika rahvast ja nende populaarsus kasvas kiiresti. Tänu juttu edastavate piltide edule võttis Jaapan üle koomiksite joonistamise trendi. Üks esimesi jaapani kunstnikke, kes hakkas joonistama pildisarju ja karikatuure, mis sarnanesid Ameerika omadega, oli Ippei Okamoto. Sel ajal olid need koomiksid samasugused nagu Ameerikas, ainsa erinevusena loeti neid paremalt vasakule.

Pärast esimest maailmasõda kehtestasid võitjariigid paljudele Jaapani koomiksijoonistajatele tsensuuri, peatades nähtuse, millest pidi saama jaapani manga. Osamu Tezuka, kes oli sõja ajal tehasetööline, näitas maailmale uut liiki mangat. Ta alustas joonistamist juba väga noorelt ning oli suures vaimustuses Walt Disney animafilmidest. Ta joonistustel oli sarnasusi Disney stiiliga, aga samas olid need omanäolised ja sarnanesid tänapäevase mangastiiliga. Osamu koomiksid ja animeseriaalid, nagu "Tatsuwan Atom" ("Võimas Aatom"), võeti meelelahutusmaailmas hästi vastu ja need said varsti populaarsemaks, kui keegi oli osanud ette kujutada. Põhjuseks oli see, et ta joonistas inimtüüpidele vastavaid mangajutte, tal oli dramaatilisi, põnevaid ja täiskasvanutele mõeldud jutte, aga ka spetsiaalselt noortele loodud lugusid. Teismelistele mõeldud mangad jagunesid kaheks: shounen poistele ja shoujo tüdrukutele. Eri mangatüüpe joonistades kindlustas ta anime tänapäevase mitmekülgsuse. Kunstnikud hakkasid joonistama jutte, mis ärataksid huvi ka vanemas publikus, sest noored fännid said vanemaks ja kaotasid huvi mangade vastu, mida nad olid juba lugenud.

Üks eelmainitud kunstnikest oli Go Nagai, kelle mangad on peamiselt tuntud oma vastuolulise, vägivaldse ja rõveda sisu poolest. Tema joonistusstiil sarnanes tänapäevase mangastiiliga. Nagai kõige kuulsam looming on "Devilman", mis avaldati esimest korda 1972. aastal. "Devilmani" kangelane erines seni mangades esinenud kangelastest. Et ta saaks võidelda teiste deemonitega, kombineeris Go Nagai temas hingepuhtuse ja deemoni omadused. See mingil määral antikangelaslik tegelane koos vägivaldse looga pälvis mitmelt rindelt kriitikat sihtrühma vanusele sobimatuse tõttu. Aga Nagai jäi enesele kindlaks, olles tõmmanud oma haardesse palju vanemaid fänne, kes olid noorena lugenud shounen- või shoujo-mangasid. Need lugejad olid huvitatud Nagai manga küpsusest ja "Devilman" koos paljude tema järgmiste töödega, nagu näiteks kurikuulsalt seksikas sari "Cutie Honey", said mangakogukonnas kõige hinnatumaks. Osa neist olid ka esimesed animeeritud mangaseriaalid Nagai valitud vanuserühmale.

Teine teerajaja mangateemade ja lugejaskonna vanuserühmade laiendamises ning arengus oli Hayao Miyazaki. Miyazaki avaldas oma teoseid esimest korda 1960. aastatel ja osa tema varaseid töid ei erinenud teiste mangakunstnike omadest, mis olid mõeldud lastele või noortele. Ta esimene väljaanne oli manga kuulsast muinasjutust "Saabastega kass". Siis alustas ta aga projekti, mis hõlmas ta elust 13 aastat: "Nausicaa and the Valley of the Wind". See film sai Miyazaki kõige tuntumaks tööks. Samalaadne film oli ka "Mononoke Hime" ehk "Princess Mononoke", mis sai samuti kiirelt tuntuks. Mõlemas filmis on peategelaseks noor naine, kes peab rasketel aegadel oma kodu või loodust päästma. Nendes filmides on palju kauneid maastikupilte, aga ka stseene sõjast laastatud linnadest ja küladest.

Rumiko Takahashi on samuti mangamaailmas väga tuntud. Ta esimesed mangad ilmusid kord nädalas mangaajakirjades. Kuulsaks sai ta aga "Urusei Yatsura" ehk "Lamu, the Invader Girli" väljaandmisega. See manga on lugu kergelt perverssest teismelisest poisist ja tulnukast tüdrukust, kes teda armastab. Rumiko on loonud ka väga palju erinevaid animeseriaale, nagu näiteks romantiline "Maison Ikkoku", õudustäratav "Mermaid’s Scar", komöödia "Ranma ½" ja nende kolme kombinatsioon "Inu-Yasha". Kõigi nende mangade ja animete tegemisega on Rumiko saanud üheks Jaapani rikkaimaks naiseks. Ta on muutnud anime- ja mangamaailma.

Tänu neile kolmele inimesele suurenes mangatööstus iga aastaga. Samuti soosib mangaäri tõik, et sihtrühmaks on kõik vanuserühmad. Täiskasvanud meestele suunatud mangat nimetatakse seinen-mangaks (青年漫画), täiskasvanud naistele mõeldud mangat aga josei-mangaks (女性漫画 ). Nüüd on mangade ja animeseriaalide tegemine piisavalt tulus, et selle abil hästi ära elada.

Manga väljaspool Jaapanit

Mangasid on tõlgitud paljudesse keeltesse ja avaldatud näiteks Koreas, Hiinas, Prantsusmaal, Saksamaal ja Itaalias.

Ameerika Ühendriikides ei ole manga ja anime tootmine eriti levinud, kuna Jaapanist tuuakse sisse väga palju manga- ja animeseriaale. Need kõik tõlgitakse inglise keelde, lisades vahel originaalidele subtiitrid, kuid paljud animed lihtsalt dubleeritakse inglise keelde. Põhiline mangade tõlkija on TOKYOPOP, millele heidetakse tööde avaldamisel ette liigset kiirustamist. Neis esineb üleliigseid sõnu ja halba tõlget, kuid see ei peata fänne neid vaatamast.

Prantsusmaal on aga eriti levinud täiskasvanute manga ja anime. Jiro Taniguchi tööd, mis mujal eriti tuntuks ei saanud, on Prantsusmaal vägagi levinud ja hinnatud.

Saksamaal algas anime- ja mangahullus 1997. aastal, mil lasti välja "Dragonball". Müüdud koomiksitest moodustavad nüüdseks 75–80% mangad.

Üks kõige laialdasem manga levimise viis on alati olnud internet. Paljud, kellel pole selleks luba, tõlgivad mangasid oma emakeelde ja panevad need mõnele internetilehele üles, kuid on ka elukutselisi tõlkijaid, kelle on palganud mangade tootjad selleks, et levitada netis paari tõlgitud lehte täisversiooni vastu huvi äratamiseks. Selliseid tõlgitud lehti nimetatakse scanlation'iteks, kuna tegemist on manga sisseskannitud lehtedega. Siiski on levinum ebaseaduslike tõlgete lugemine ja ostmine.

Koreas võib mangat leida igas raamatupoes, kuigi mangade lugemine internetis on rohkem levinud, kuna see on tasuta või odavam. Koreas on põhilised manga väljaandjad Daiwon ja Seoul Munhwasa.

Eestis on mangade kättesaamine raskem kui näiteks Rootsis ja Soomes, kus mangasid isegi tõlgitakse. Eestis neid ei tõlgita, kuna lugejaskond on terve Eesti peale kokku umbes tuhat inimest. Suuremates Eesti raamatukauplustes on saadaval ingliskeelsed mangad.

Populaarsed mangasarjad

Pealkiri inglise keeles	Ilmumisaasta	Autor(id)
"Dragon Ball"	1986	Akira Toriyama
"JoJo's Bizarre Adventure"	1987	Hirohiko Araki
"Berserk"	1989	Kentaro Miura
"One Piece"	1997	Eiichiro Oda
"Naruto"	1999	Masashi Kishimoto
"Bleach"	2001	Tite Kubo
"Fullmetal Alchemist"	2001	Hiromu Arakawa
"Death Note"	2003	Tsugumi Ōba ja Takeshi Obata
"Jujutsu Kaisen"	2018	Gege Akutami
"Chainsaw Man"	2018	Tatsuki Fujimoto

Vaata ka

• Anime
• Kuniko Tsurita

Välislingid

• Mangade alateema Baka foorumis
• Japan, Ink: Inside the Manga Industrial Complex