Mine sisu juurde

Martin Bormann

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Martin Ludwig Bormann)
Martin Bormann (1934)

Martin Ludwig Bormann (17. juuni 1900 Halberstadt – 2. mai 1945 Berliin) oli natsionaalsotsialismiaegse Saksamaa partei- ja riigitegelane.

Ta oli NSDAP kantselei (parteikantselei) juhataja riigiministri staatuses ning Adolf Hitleri erasekretär ja tähtis usaldusalune.

Pärast põgenemist Führerbunkerist Riigikantselei hoone aia kaudu mai alguses 1945 loeti teda teadmata kadunuks. Nürnbergi protsessil ol ta tagaselja süüdistatav. 1. oktoobril 1946 mõisteti ta kolmest süüdistuspunktist kahes süüdi ning ta mõisteti surma[1] poomise läbi. Kohus kuulutas ta 1954. aastal surnuks.[2]

Aastakümneid levisid kuuldused, nagu oleks Bormannil õnnestunud välismaale põgeneda. Reichsjugendführer Artur Axmanni ja tema adjutandi Günter Weltzin andmetel sooritasid Bormann ja Ludwig Stumpfegger Berliini Lehrte linnaraudteejaama lähedal Invalidenstraßel enesetapu. Mõlemad surnukehad leiti 1972 Berliinist ehitustööde käigus ning nende identiteet tehti 1998 DNA analüüsi teel kaheldamatult kindlaks.

Perekond

[muuda | muuda lähteteksti]

Martin Bormanni vanemad olid postiametnik Theodor Bormann (1862–1903) ja Antonie Bormann. Isa esimene abikaasa Louise Grobler suri 1898. aastal 30-aastaselt, jättes maha nende kaks last. Theodor Bormann abiellus samal aastal oma töökaaslase 35-aastase tütre Antonie Bernhardine Mennongiga. Neil sündis lühikeste vahedega kolm poega, kellest täiskasvanuikka jõudsid Martin (1900–1945) ja Albert Bormann (2. september 1902 Halberstadt – 8. aprill 1989 München)[3]; aastal 1901 sündinud vend suri imikuna. Aastal 1903 suri isa ootamatult, olles äsja 41-aastaseks saanud.

Elukäik

[muuda | muuda lähteteksti]

Bormann jättis gümnaasiumi pooleli ning asus Mecklenburgis tööle sulasena ühes talus.

Esimese maailmasõja lõpus juunis 1918 ta mobiliseeriti 2. Tüüringi välisuurtükiväerügementi nr 55, kuid lahingutes ta ei osalenud [4]. Ta teenis 1919. aastani[5].

Pärast sõda lõpetas ta põllumajanduskursused ühes mõisas ja astus liitu Juutluse Ületamise Poole (Verband gegen die Überhebung des Judentums). Aastatel 1922–1923 oli ta Saksa Rahva Vabaduspartei (DVFP) liige.[3] Sealne mõisnik majutas Roßbachi vabakorpuse liikmeid ja ka Bormann astus sinna. Vabakorpuse liikmena osales ta põrandaaluses paremradikaalses tegevuses ja 1924. aastal süüdistati teda omakohtumõrvas (Fememord)). Koos hilisema SS-Obersturmbannführeri ja Auschwitz-Birkenau koonduslaagri komandandi Rudolf Hößiga, kes mõisteti 10 aastaks vangi, pidi ta vastutama Parchimi mõrva eest, mille ohvriks langes rahvakooliõpetaja Walter Kadow (1900–1923). Kohtuprotsessi ajal kaebas Bormann selle üle, et teda nimetati kohtuaktides evangeelseks kristlaseks. Enda sõnul ei uskunud ta siis mitte millessegi. Bormannile mõisteti 1924. aastal üks aasta vabadusekaotust[6]. Höß pääses 1928. aastal amnestiaga ennetähtaegselt vanglast välja.

1925. aastal asutas Bormann organisatsiooni Frontbann ('rindelipp').[3]

Aastal 1927 astus ta NSDAP-sse[7] (liikmepileti number 60508). Seal oli ta lühikest aega Weimaris Gauleiter Fritz Sauckeli autojuht. Ta oli partei Tüüringi piirkonna vanem ja ärijuht[3]. Aastal 1928 võttis ta üle SA kindlustuse ja hiljem kujundas ta sellest Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei abistamiskassa. Aastal 1928 jõudis ta kõrgema SA juhi staapi ja 1930. aastal NSDAP üleriigilisse juhatusse[3]. Aastal 1931 sai temast SA-Standartenführer.[3]

Bormann (ees, paremalt esimene) NSDAP 10. kongressil (Reichsparteitag) Nürnbergis (1938)

Oktoobris 1933 nimetati Bormann üheks NSDAP 18 Reichsleiterist (tema ülesanne oli sidepidamine Heßi ja Hitleri vahel) ja novembris Reichstagi liikmeks (jäi selleks 1945. aastani). Juulist 1933 kuni maini 1941 oli Bormann ka füüreri asetäitja Rudolf Heßi isiklik sekretär ja staabiülem. Nendel ametikohtadel püüdis Bormann end asendamatuks teha.

Adolf Hitler nimetas Bormanni oma vara haldajaks. Bormann suurendas seda näiteks Hitleri raamatult "Mein Kampf" ja selle kujutiselt postmarkidel saadavate litsentsimaksudega. Peale selle oli Hitleril isiklik juurdepääs Bormanni ja teiste asutatud fondile Adolf-Hitler-Spende der deutschen Wirtschaft.

1937. aastast SA-st SS-i (nr 278267), Gruppenführer ning 1938. aastast Hitleri isiklikus staabis.[3] Pärast Heßi lendu Inglismaale sai Bormann 1941. aasta 12. mail parteikantselei juhatajaks.[8] 12. aprillist 1943 füüreri sekretär.[9] 1944 portfellita riigiminister.

1. mail 1945 tungis Bormann riigikantselei punkrist välja koos Ludwig Stumpfeggeri, Artur Axmanni (Hitlerjugendi juht) ja Hans Bauriga (Hitleri autojuht).[3] Weidendammeri sillal lõikasid vaenlase väed rühma läbi, Bormann ja Stumpfegger panid jooksu. Järgnenud mürsuplahvatuses pääsesid mõlemad eluga, kuid allaandmise asemel otsustasid nad tsüaniidikapsli alla neelata.[10]

Teda on kahtlustatud selles, et ta oli Nõukogude Liidu spioon, kes edastas ülisalajast ja olulist informatsiooni Moskvale.[11]

Kui 28. aprilli hilisõhtul abiellusid füüreri punkris Eva Braun ja Hitler, siis olid selle tunnistajateks Goebbels ja Bormann.[12]

Berghofis käis Hitleri-poolsete toetuste maksmine Evale ja majapidamiskulude tasumine Martin Bormanni kaudu.[13]

Kinnistud

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Berghof (Obersalzberg)

Bormann vastutas Berghofi kinnistukompleksi väljaehitamise eest Hitleri residentsiks.[3]

Bormann juhtis Hitleri Kehlsteini maja ja teemaja (teatakse ka Kotkapesana) ehitustöid Kehlsteini tipus 1800 meetri kõrgusel. Kehlsteini maja oli NSDAP kingitus Hitlerile tema 50. sünnipäevaks, selle maksumus oli ligi 38 miljonit marka, autotee Kehlsteinile läks maksma 13 miljonit marka.[14]

Bormannil oli siin ka oma maja. Teise maailmasõja lõpupoole pommitati Berghofi kahel korral. 25. aprillil 1945 pommitasid ala Royal Air Force'i 375 pommitajat (valdavalt Avro Lancasterid), väljutades rohkem kui 1200 tonni lennukipomme. Teine pommitusrünne muutis Berghofi, SS-barakkide, Bormanni ja Hermann Göringi majad jmt ehitised rusudeks.[15]. Sel hommikul olid kodudes nii Martin Bormann koos oma naise ja 9 lapsega kui ka Göring koos abikaasa Emmy ja tütar Eddaga – kokku oli kompleksis tol päeval ligi 3000 inimest.

Muud

[muuda | muuda lähteteksti]

Bormanni hüüdnimi oli Mephistopheles.[16]

Isiklikku

[muuda | muuda lähteteksti]

2. septembril 1929 abiellus Bormann parteikohtuniku erumajor Walter Buchi vanima tütre Gerda Buchiga (sündinud 23. oktoobril 1909 Konstanzis). Abielu sõlmimise tunnistajateks olid Adolf Hitler ja Rudolf Heß.

Gerdal ja Martin Bormannil oli aastatel 1930–1943 üheksa last[3]. Teine suri varsti pärast sündi.[3]. Peale selle oli Gerdal vähemalt üks nurisünnitus. Esimene laps sai Hitleri auks nimeks Adolf Martin.

Bormanni lapsed olid:

  • Martin Adolf Bormann (14. aprill 1930 – 11. märts 2013)
  • Ilse Bormann (9. juulil 1931 – 1958); Tema kaksikõde Ehrengard suri vahetult pärast sündi. Kuna Ilse sai nime tema ristiema Ilse Hessi järgi, muudeti tema nimi "Eike" pärast seda, kui Rudolf Hess 1941. aastal Suurbritanniasse põgenes.
  • Irmgard Bormann (sündis 25. juulil 1933)
  • Rudolf Gerhard Bormann (sündis 31. augustil 1934)
  • Heinrich Hugo Bormann (sündis 13. juunil 1936)
  • Eva Ute Bormann (sündis 4. augustil 1938)
  • Gerda Bormann (sündis 23. oktoober 1940)
  • Fritz Hartmut Bormann (sündis 4. märtsil 1942)
  • Volker Bormann (18. september 1943 – 1946)

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Nürnberger Prozesse: Angeklagte und Urteil, br.de
  2. ↑ Eberle ja Uhl 2006: 400.
  3. ↑ 3,00 3,01 3,02 3,03 3,04 3,05 3,06 3,07 3,08 3,09 3,10 Eberle ja Uhl 2006: 399.
  4. ↑ Baldur von Schirach. Die Pioniere des Dritten Reiches, Zentralstelle für den deutschen Freiheitskampf 1933, lk 23.
  5. ↑ Henrik Eberle, Matthias Uhl, "Hitleri toimik. NKVD salajane ettekanne Jossif Stalinile, koostatud Hitleri isikliku adjutandi Otto Günsche ja kammerteener Heinz Linge ülekuulamise protokollide põhjal Moskvas 1948/1949", 2006, lk 399.
  6. ↑ Martin Bormann (1900–1945?), Jewish Virtual Library.
  7. ↑ Hitlers braune Eminenz volker-koop.de
  8. ↑ Martin Bormann Spartacus Educational
  9. ↑ Eberle ja Uhl 2006:400
  10. ↑ David Irving, What really happened to Martin Bormann?, veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles
  11. ↑ Gehlen, Reinhard; trans. David Irving (1971). The Service — The Memoirs of General Reinhard Gehlen. New York: World Publishing. pp. 87–88.
  12. ↑ Ulrike Leutheusser, "Hitler ja naised", Huma (2003), lk 30.
  13. ↑ Patrick Delaforce, "Hitler. Olulisi fakte", Koolibri (2010), lk 48.
  14. ↑ Eberle ja Uhl 2006:32
  15. ↑ Geoffrey R. Walden, Hitler’s Berchtesgaden: A Guide to Third Reich Sites in the Berchtesgaden ..., Fonthill Media Limited, 2014, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 3. oktoobril 2017) inglise keeles
  16. ↑ Delaforce, 122:2010.

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Martin_Bormann&oldid=6459178"