Lorschi evangeliaar

Lorschi evangeliaar, ka Lorschi codex aureus ja codex aureus Laureshamensis on ajavahemikus 778–820 loodud silmapaistval kunstilisel tasemel ja rikkalikult illumineeritud ladinakeelne evangeliaar, tõenäoliselt valminud Frangi riigis ligikaudu Karl Suure või tema järglase Ludwig Vaga valitsusajal^[1]. Unikaalse väärtusega ja harvaesinevalt hästi säilinud näited Karolingide perioodi kunstist on nii käsikiri ise kui ka köite kaasi kaunistanud elevandiluust nikerdatud paneelid.

Kirjeldus

Tekst

Käsikirjas on 478 pärgamentlehekülge mõõdus 37,4 × 27,1 cm. Peaaegu kogu tekst on kirjutatud kuldtindiga, hilises dekoratiivses rooma untsiaalis ning on paigutatud leheküljele kahes raamistatud veerus. Peatükkide alguses on osa teksti kirjutatud rooma monumentaalkirja meenutavate värviliste majusklitega kuld- või hõbetaustadel. Ühel leheküljel on kuldsed majusklid purpuriga värvitud taustal ning kaks suurt põimornamendist initsiaali. Kapitulaar on kirjutatud karolingide minusklis.

Illuminatsioon

Illustratsioonide hulgas on neli terve lehekülje suurust evangelistide täisfiguurportreed, terve lehekülje suurune kujutis Kristusest auhiilguses, luksuslikult dekoreeritud incipit-leheküljed ja tekstileheküljed, kaksteist elegantselt maalitud sammaste ja ümarkaartega arhitektuuri vahele paigutatud kaanonitahvlit. Ühel incipit-lehekülgedest leidub Kristuse esivanemate motiiv.^[1] Illuminatsiooni stiili seostatakse Karl Suure õukonnakooliga (Ada grupp) ja käsikirja peetakse selle rühma kõige hilisemaks esindajaks^[2].

Asukoht

Käsikiri asub tänapäeval mitmes osas eri raamatukogude käsikirjakogudes (Bibliotheca Apostolica Vaticana ja Rumeenia Alba Iulia Biblioteca Documenta Batthyaneum).

Batthyaneumi raamatukogu, Alba Iulia, Rumeenia: Matteuse ja Markuse evangeeliumid, kaanonitahvlid ja eellehed
Vatikani raamatukogu: Luuka ja Johannese evangeeliumid ning ühe kaane elevandiluutahvlid
Victoria ja Alberti muuseum, London: teise kaane elevandiluutahvlid (Inv.-Nr. 138–1866)^[2]

Ajaloost

Käsikirja mainitakse esmakordselt seoses Lorschi kloostriga Saksamaal, mille jaoks käsikiri arvatavasti loodi. Sissekanne abti raamatukogu kataloogis, mis pandi kokku 830. aasta paiku, kõlab järgmiselt: "Evangelium scriptum cum auro pictum habens tabulas eburneas". Lehtkullast tähtede ja asukoha järgi nimetati käsikiri Codex Aureus Laurensius.^[3]

16. sajandil viidi käsikiri Heidelbergi (teada on, et Ottheinrich lülitas Heidelbergi raamatukogu raamatud Bibliotheca Palatina kogusse, vahetult enne Lorschi kloostri laialisaatmist 1563. aastal), kust see varastati Kolmekümneaastase sõja ajal 1622. aastal. Arvatavasti et seda oleks kergem müüa, lõhuti käsikiri kaheks ja võeti kaantelt ära elevandiluutahvlid.

Käsikirja rikkalikult illumineeritud esimene pool jõudis kardinal Migazzi raamatukokku ja müüdi pärast piiskop Ignác Batthyányle (1741 – 1798), mistõttu see asub nüüd piiskopi asutatud Batthyaneumis.

Teine pool jõudis Vatikani raamatukokku. Üks kaanetahvlitest, klassikalise vormikeelega elevandiluunikerdus Kristuse täisfiguuriga peainglite vahel, jalge all loomataoline olend, pea kohal ristikujutist kandvad inglid ning hommikumaa tarkade stseenid tahvli allosas, asub samuti Vatikanis.

Londonis Victoria ja Alberti Muuseumis asub teine tahvel, millel on kujutatud Jumalaema Kristuslapsega troonimas Ristija Johannese ja Sakarja vahel, inglitest kantud Pantokraatori büstiga nende kohal ja Kristuse sündimise stseeniga all. See kaanetahvel on lahutatud viieks eraldi paneeliks.

Tänapäeval on käsikiri digiteerituna veebis mitmel saidil kättesaadav^[4]. 2023. aasta mais kanti käsikiri UNESCO maailma mälu registrisse^[5].