Lauseeitus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Lauseeitus on üks kahest kõneliigist (jaatav ja eitav kõneliik), mida laiemalt mõistetakse ühe tegusõna grammatilise kategooriana.

Lauseeituse kõrval eristatakse ka moodustajaeitust.

Lauseeitus mõjutab tervet lauset.

Eesti keel[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt kuulub lauseeitus eesti keeles kokku öeldisega ning eitab vormistuslikult eelkõige tegusõna:

  • Täna vihma ei saja.
  • Mullu mais maasikaid ei korjatud.

Vahel võib lauseeitus olla suunatud ka mõnele teisele lause osale, mida märgib eraldi eitussõna mitte, kuid sellegipoolest ei tühista see enamasti lause eitavat kõneliiki:

  • Seenele ei sõitnud mitte Mari, vaid Johannes.

Eituse põhilised esinemisvormid[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti kirjakeeles kasutatakse eituse väljendamiseks muutumatut partiklit ei, millele järgneb eitusele omane tegusõna vorm ehk konnegatiiv (tee, too, vii, kalpsa, kõnni jt) või liht- ja ennemineviku puhul mineviku kesksõna (teinud, toonud, viidud, kalpsatud, kõnnitud jt). Kahest kokku tekib tegusõna eitav liitvorm: ei tee, ei too, ei viinud, ei kalpsanud, ei kõnnitud.

Tegusõnal olema on kaks eitavat vormi: ei ole ja pole (ajalooliselt ep ole), mille mineviku vormid on ei olnud / ei oldud ja polnud / poldud.

  • Koer ei ole = pole õues.
  • Konsta ei olnud = polnud Eestist kuulnudki.

Põhiline olema eitusvorm on ei ole. Pole kasutus sõltub rohkem teksti sisust – leidub kontekste, milles pole mõjub harjumatuna (nt lühikeses vastuslauses: Kas sul pastakat on? – Pole.) ja vastupidi neid, milles pole on väga vajalik, vähendades eitava tegusõna tähtsust ning tõstes sellega esile mõne teise lause osa:

  • Poes polnud käidudki, rääkimata söögi tegemisest.

Ajalooliselt on partikkel ei endise eitustegusõna ainsuse 3. pöörde vorm. Tänapäevaks on kõik muud eitustegusõna vormid kadunud. Normaaljuhul paikneb ei vahetult öeldistegusõna ees:

  • Ma ei tule.

Kui rõhutatakse mõnd muud lauseliiget, võib ei erandlikult ka öeldistegusõnast lahus olla:

  • Ei ma täna tule, tulen homme.

Eitus Eesti murretes[muuda | muuda lähteteksti]

Ajaloolisi eitustegusõna vorme on säilinud soome keele eeskujul Eesti murretes. Kirderannikumurdes ja idamurde alal (Kodaveres) võib kohata soomepärast eitustarindit – muutuv eitustegusõna + konnegatiivne põhitegusõna en, et/ed, ei...:

  • mia en usu, sia ed usu, tämä eb usu, meije emä usu, teije etä usu, näväd eväd usu.

Tartu murdes esineb eitustarindit koos muutuva põhitegusõnaga: Me ei sööme.

Võru murdes võib kohata tagaeitust: olõ_ei – ´ei ole´; olõ_es – ´ei olnud´.

Kihnu murrakus kasutatakse samuti tagaeitust, mille tunnuseks on mineviku kliitiline eituspartikkel -s:

  • Joud akkas piäle enäm kellegil. ´Jõud ei hakanud enam peale kellelgi.´

Eitus keeldudes ja käskudes[muuda | muuda lähteteksti]

Eitavat käsku ehk keeldu väljendab muutuv eitusabitegusõna koos põhitegusõna käskiva kõneviisi vormiga: ära kisa, ärge kisage, ärgem kisagem, ärgu kisagu.

Meie-vormis (mitmuse I pöördes) on eitavat käsku ehk keeldu võimalik edastada mitmel erineval moel:

  • käskiva kõneviisi (ärgem söögem) asemel kasutatakse enamasti kindla kõneviisi vormi: ärme sööme. Sealjuures liitub pöördelõpp mõlemale tegusõnale – nii eitustegusõnale kui ka põhitegusõnale: ärme joome, ärme nuusime;
  • kõnekeeles liitub pöördelõpp sageli ainult eitustegusõnale: ärme torma.

Eitussõna ära on oma olemuselt iseseisvam kui ei ehk ta võib võrreldes partikliga ei esineda kergemini tegusõnast lahus.

  • Mis mõttes, et ärme täna õue lähe, õues sajab vihma!
  • "Ärme oma häält nende kehkenpükside toetuseks küll anna," ütles Mari ja suunas pilgu pahaselt Jaani suunas.

Eituslause omadusi[muuda | muuda lähteteksti]

Eitus kaotab jaatavale lausele iseloomuliku totaalsuse ehk piiritletuse (a) ja partsiaalsuse ehk piiritlematuse (b) või osa-oleku vahelduse.

  • (a) Joosepil on õunad. / Joosepil ei ole õunu.
  • (b) Joosepil on õunu. / Joosepil ei ole õunu.
  • (a) Ma kudusin kampsunit. / Ma ei kudunud kampsunit.
  • (b) Ma kudusin kampsuni. / Ma ei kudunud kampsunit.

Eituslauses on üldjuhul osastavas käändes nii olemasolu- ja omajalause alus (a) ning sihitis (b) kui ka sihitisekujuline hulgamäärus, millele lisandub eituse korral liide -gi/-ki tähenduses vaevalt (c).

  • (a) Kassil on kirbud. / Kassil ei ole kirpe.
  • (b) Valitsus koostab riigieelarvet / riigieelarve. / Valitsus ei koosta riigieelarvet.
  • (c) Ettekanne kestis viis minutit. / Ettekanne ei kestnud viit minutitki.

On olemas eituslembeseid sõnu ja väljendeid, mis esinevad ainult või eelistatavalt eitavas lauses (Sang 1983: 119-134, viidatud Erelt 2013 kaudu): määrsõnad veel (vs. juba), enam (vs. veel) jt (a), tegusõnad hoolima, parata, iitsatama, kõssama, söandama jt (b), asesõnad ja asemäärsõnad ükski, iialgi, sugugi, kübetki, raasugi, ivakestki, põrmugi, ühtigi jt (c).

  • (a) Tunnid polnud veel alanudki (vs. Tunnid olid juba alanud), kui Toots juba koolimajja jõudis.
  • (b) Vargust pealt näinud tunnistaja ei söandanud sellest iitsatadagi.
  • (c) Ükski kannatanutest ei kavatsenud politseisse pöörduda.

Vastandina eituslembestele sõnadele ja väljenditele eksisteerivad ka jaatuslembesed sõnad ja väljendid (Sang 1983: 119-134, viidatud Erelt 2013 kaudu), mis pole kunagi või on harva eitavas lauses: juba (vs. veel), õige, üsna, üha, tublisti, jõudsalt, küllaltki, kaunikesti, päris jt.

  • Viimase aastaga on ta tublisti kasvanud.
  • Ilm on täna küllaltki hea.
  • Poisid sammusid jõudsalt mööda teed edasi.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]