Asemäärsõna

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Asemäärsõna e proadverb on muutumatu sõna, mis esineb lauses adverbiaalina ning viitab kontekstist selguvale ja tekstis täistähendusliku määrsõnaga tähistatavale tunnusele, noomenile või suuremale süntaktilisele üksusele või ka kõnesituatsiooni elemendile. Tähendus võib jääda ka konkretiseerimata. Proadverbid täidavad asendusfunktsiooni. Tegelikult on piir täistähenduslike määrsõnade ja mittetäistähenduslike proadverbide vahel hajus. Kindlad proadverbid on temporaalsetest e ajaadverbidest siis, millal, kunas; lokaalsetest e kohaadverbidest üldtähendusi väljendavad sinna, sealt, siia, siin, siit, kus, kuhu, kust; viisi- ja seisundiadverbidest üldtähendsusega nii, nõnda, sedasi, sedaviisi, sedamoodi, kuidas. Leidub ka kvantiteedi üldtähendust märkivaid proadverbe, nt sedavõrd, niivõrd; põhjust märkivaid, nt sellepärast, seepärast, seetõttu, seeläbi, miks, mistõttu; otstarvet märkivaid, nt selleks, misjaoks, mistarvis, milleks; mööndust väljendavaid, nt kusjuures, seevastu. [1]

Jagunemine[muuda | muuda lähteteksti]

Enamasti konkretiseerub proadverbide tähendus kontekstis, kuid on proadverbe, mille tähendus jääbki määratlemata:

a) umbmäärased: kunagi, kusagil, millalgi, millegipärast;

b) üldistavad: kõikjal, kõikjale, alati, igati;

c) välistavad: mujale, mujal, mujalt, teisale, teisal, teisalt, teisiti;

d) küsivad: millal, kuhu, kust, kuidas, misjaoks, mistarvis, milleks. [1]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Erelt, Mati; Erelt, Tiiu; Ross, Kristiina, Eesti keele käsiraamat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2007.
  • Erelt, Mati; Kasik, Reet; Metslang, Helle; Rajandi, Henno; Ross, Kristiina; Saari, Henn; Tael, Kaja; Vare, Silvi, Eesti keele grammatika I. Morfoloogia. Sõnamoodustus. Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia Keele ja Kirjanduse Instituut, 1995.
  • Erelt, Mati, Ebamäärasusest sõnade liigitamisel. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 525–528.
  • Hallap, Valmen, Sõnaliikide piirimailt. – Keel ja Kirjandus 1984, 1, 30–40.
  • Hallap, Valmen, Omastava käände, vaegkäändsõnade ja määrsõnade vahekorrast. – Keel ja Kirjandus 1986, 4, 199–208.
  • Viitso, Tiit-Rein, Sõna sõnaliikidest. – Keel ja Kirjandus 1977, 9, 529–535.
  • Viitso, Tiit-Rein, Nn vaegomadussõna ja selle taust. – Keel ja Kirjandus 2007, 11, 878–887.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Sõnaliigi õppevahend, TÜ vormiõpetuse kursuse õppematerjal (kasutatud kirjandus "Kirjanduse" all)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]