Lateriit

Allikas: Vikipeedia
Amfiboliit (keskel) ja temast murenemise teel tekkinud lateriit

Lateriit on rauast ning alumiiniumist rikastunud kivimite murenemise jääk.

Etümoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimest korda kasutas terminit "lateriit" 1807. aastal šoti arst ja loodusteadlane Francis Buchanan-Hamilton. Nii nimetas ta Lõuna-Indias asuvat punakaspruuni basaldi murenemisprodukti.[1] Aja jooksul sai "lateriidist" üldine termin, mida hakati kasutama kõikjal maailmas paiknevate sarnase tekkega kivimite kohta.

Koostis ja omadused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rauarikas lateriit koosneb peamiselt hematiidist ja götiidist ning võib mõnikord sisaldada kaevandamisväärses kontsentratsioonis niklit (kaevandused Kuubal ja Uus-Kaledoonias).[2] Alumiiniumirikas lateriit koosneb peamiselt gibsiidist ja bömiidist. Mõlemal juhul kaasneb savimineraal kaoliniit. Lateriit esineb pehmest ja pudedast kuni tiheda ja kõva kivimini. Lateriidis on sageli mitmesuguse suuruse ja kujuga konkretsioone. Lateriidi värvus sõltub eelkõige raua oksiidide sisaldusest, ulatudes valgest tumepruunini.

Teke[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lateriit tekib piirkondades, kus on palju sademeid ning kõrged õhutemperatuurid. Mõõdukama kliimaga piirkondades tekivad lateriidi asemel peamiselt savimineraalid. Kui seal lateriiti siiski esineb, on ta tekkinud geoloogilises minevikus, mil antud piirkonna kliima oli praegusest oluliselt erinev. Lateriidi tekke jaoks on oluline ka kuiva aastaaja olemasolu ning reljeef, mis tagab piisava põhjavee liikuvuse.[2] Sademeist pärit põhjavesi lahustab ja viib kivimite koosseisust eelistatult minema naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja räni ning jätab maha halvemini lahustuvad raua ning alumiiniumi. Lateriidist on kadunud peaaegu kõik algset kivimit moodustanud silikaatsed mineraalid, peamiseks erandiks on keemilisele murenemisele väga vastupidav kvarts.

Lateriit võib moodustuda paljudest erinevaist kivimeist, kuid kõige tüüpilisemal juhul on lähtekivimiks basalt. Vähem rauda ja rohkem alumiiniumi sisaldavast lähtekivimist tekib lateriidistumise teel tavalisest boksiit, mis on peamiseks alumiiniumimaagiks. Näiteks graniidist moodustub lateriidistumise tagajärjel tavaliselt heledavärviline boksiit. Samas ei ole kõik boksiidi liigid lateriidistumise teel tekkinud.

Kasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lateriiti kasutatakse Indias ehitusmaterjalina.

Lateriit leiab kasutust peamiselt maavarana. Pea kogu alumiinium ning ligi pool maailma niklitoodangust tuleb lateriidist. Lisaks on lateriit oluline ehitusmaterjal, mida kasutatakse nii teede kui hoonete rajamisel.

Põllumajanduse seisukohast on lateriit pigem ebameeldiv nähtus. Huumust sisaldab ta vähe ning kõvema plintiidiks nimetatava kooriku esinemise korral ei kõlba üldse põllupidamiseks. Lateriidile tekkinud mulda nimetatakse USDA klassifikatsiooni järgi oxisol ning FAO klassifikatsiooni järgi ferralsol.[3]

Peamiseks lateriidil esinevaks bioomiks on savannid. Vihmametsi lateriidile ei teki. Nende jaoks on vaja peamiselt savil põhinevat mulda ning kuiva aastaaja puudumist.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. An Introduction in Laterite, W. Schellmann.
  2. 2,0 2,1 2,2 McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill (2007). Köide 9 (I–LEV). Lk 695. ISBN 0071441433
  3. Chesworth, W. (2007). Encyclopedia of Soil Science (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 431. ISBN 1402039948

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]