Lactarius indigo

Indigo riisikas
	;
Taksonoomia
Riik	Seened Fungi;
Hõimkond	Kandseened Basidiomycota;
Klass	Agaricomycetes;
Selts	Pilvikulaadsed Russulales;
Sugukond	Pilvikulised Russulaceae;
Perekond	Riisikas Lactarius;
Binaarne nimetus
	'''Lactarius indigo'''; (Schwein.) Fr. (1838)

Lactarius indigo on pilvikuliste sugukonda riisika perekonda kuuluv seen.

Esimesena kirjeldas seda seent teaduslikult 1822 nime all Agaricus indigo saksa päritolu USA loodusteadlane Lewis David de Schweinitz, keda nimetatakse ka Põhja-Ameerika mükoloogia isaks. Niisuguse liiginime valis ta seenele sellepärast, et selle piimmahl on indigosinine. Esimesena paigutas seene riisikate hulka Rootsi loodusteadlane Elias Magnus Fries 1838.

Seen kasvab Põhja-Ameerika idaosas, Kesk-Ameerikas ja Ida-Aasias. Väidetavalt on liiki kohatud ka Indias, Euroopas üksnes Lõuna-Prantsusmaal. Kõige tavalisem on ta Guatemalas, Mehhikos ja USA Mehhiko lahe äärsetes osariikides, Apalatšides on ta harv ja üksnes kohati sage.

Seenekübar on 5–15 cm lai. Kübar on noorelt kumer, vanana muutub nõgusaks. Pole haruldane, et kübaral moodustuvad kontsentrilised ringid. Peale selle võib kübara servas esineda tumesiniseid täppe või isegi tumesiniste täppide rivi. Noore seene kübara alumine osa on sissepoole kaardus, aga vanal seenel nii-öelda rullub lahti. Vars on 2–8 cm pikk ja 1–2½ cm paks. Vars on kogu ulatuses ühesuguse läbimõõduga, ehkki on ka täheldatud, et see on alt kitsam. Vars kinnitub tavaliselt kübara keskkohta, aga siiski ei ole see kõigil seentel nii. Vars on rabe ja kui seent piisavalt painutada, siis tuleb see puhtalt ära. Vars on noorena tihke, aga vanal seenel muutub õõnsaks. Nii kübar kui vars on noorel seenel pisut kleepuvad või limased, aga vanal seenel on piimmahla vähem ning vars ja kübar muutuvad kuivaks. Seen ei lõhna.

Värske piimmahl on indigosinine, aga õhu käes muutub pikkamööda roheliseks. Kõik seene viljakeha koed on pimmahlaga läbi imbunud ja sellepärast on see kõikjalt sinakas. Viljakeha värv sõltub vanusest: noored seened on tumesinised, vanad seened kahvatusinised või hallid.

Eosepulber on kollakas. Eosed on 7–9 μm pikad ja 5½–7½ μm laiad. Eoskand on neljaeoseline, 37–45 μm pikk ja 8–10 μm lai.

Lactarius indigo moodustab mükoriisa mitut liiki puudega. Seeneniidistiku kaudu annab seen puule mineraalaineid ja aminohappeid ning saab vastu pinnasest seotud süsinikku. Seene maa-alused hüüfid kasvavad puu juurekeste ümber, moodustades koest koosneva tupe, mida kutsutakse ektomükoriisaks. Seen toodab ensüüme, mis mineraliseerivad orgaanilisi ühendeid ja hõlbustavad toitainete edastumist puule.

Nõnda on Lactarius indigo tihedalt seotud puudega ja sellepärast leidub tema viljakehi eelkõige puude lähedal, nii hajali kui rühmiti. Tavaliselt eelistavad seened kindlat liiki puid, aga Lactarius indigol eelistusi pole. Ta võib elada koos nii leht- kui okaspuudega. Peale selle on ta sagedane lammidel, mida sageli üle ujutatakse. Laboratoorsetel katsetel on ilmnenud Lactarius indigo võime moodustada mükoriisat paljude männiliikidega, isegi nendega, mis peaksid talle võõrad olema, sest ei kasva Põhja-Ameerikas.

Mehhiko seente keemiline analüüs on näidanud, et Lactarius indigo koosneb 95,1% ulatuses veest. Valke sisaldab ta 13,4‰ ja rasva 4,3‰. Kiudaineid sisaldab ta 18,7‰, märksa rohkem kui šampinjonides, kus on neid 6,6‰. Uuringus võrreldi teda veel kolme söödava seenega, milleks olid Amanita rubescens, Boletus frostii ja Ramaria flava ning Lactarius indigo sisaldas neist kõige rohkem küllastunud rasvhappeid. Pisut üle poole seenes sisalduvatest rasvhapetest moodustab steariinhape, mida seenes leidub 32,1‰.

Sinist värvi põhjustab asuleeni-nimeline orgaaniline ühend. Seda ei kohta üheski muus seenes. Analoogilist ainet sisaldab porgandriisikas, mille piimmahl on porgandikarva.

Lactarius indigo on hästituntud söögiseen. Maitseomadustes arvamused siiski lahknevad, teda on nimetatud nii ülimalt maitsvaks kui keskpäraseks. Guatemalas müüakse seda seent maist oktoobrini ja Mehhikos juunist novembrini, aga Mehhikos ei peeta Lactarius indigot heaks söögiseeneks.

Tal võib olla kergelt kibe või piprane maitse ning tal on jämedateraline seeneliha. Seeneliha soovitatakse enne toiduks valmistamist lõigata õhukesteks liistakateks. Keetmise käigus sinine värvus kaob ja seen muutub hallikaks. Teralisuse tõttu ei muutu seenelihatükid kuivatamise käigus pikemaks. Seeni saab kasutada marinaadi värvimiseks.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Lactarius indigo andmebaasis eElurikkus