Koroona

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib mängust; elektrilahenduse kohta vaata artiklit Koroonalahendus; atmosfääri osa kohta vaata artiklit Koroona (atmosfäär)

Koroonavõistlused

Koroona on piljardisarnane mäng, kus kii löögiga löögiketta pihta pannakse liikuma puust seibid vineerist valmistatud ja boorhappega libestatud laual.

Mängulaud[muuda | muuda lähteteksti]

Algsed mõõtmed olid 1×1 m, praegu on need mõõtmed säilinud lätlaste koroonal, nn novuss – mängul. 1970ndatel hakati valmistama koroonalaudu Tartu Plastmasstoodete katsetehases ja Eesti koroonalaua mõõtmed on 108×108 cm. Esimesed reeglid avaldas 1936. aastal Johannes Pillikse, hilisemate reeglite isaks on Kalju Tiik, kelle süstematiseeritud ja lätlastega kooskõlastatud reegleid kasutatakse alates 1. jaanuarist 1995.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Koroona on pärit Lääne-Euroopast. Saksamaal mängiti sarnast mängu juba 20. sajandi alguses. Koroonat tunti ka Rootsis, sellega sarnaneb ukrainlaste rahvuslik mäng karramboli. Teateid mängust on 1925–1926 nii Eestist kui ka Läti sadamatest, Tallinn, Pärnu, Liepāja, Ventspils jne.

Koroona Eestis[1][muuda | muuda lähteteksti]

Esimesed koroonalauad valmistati Eestis kodusel viisil 1920. aastate keskel välismaa ajakirjadest leitud kirjelduste järgi. Kuid tollal ei kasutatud mängu juures keppi, vaid löögiketas pandi liikuma sõrmega “nipitamise” teel. Koroona hakkas Eestis laiemalt levima 1929. aasta teisel poolel. Siis valmistas AS Luther katseks 500 koroonalauda. Kuigi neid müüdi võrdlemisi kaua, oli sellega pandud alus koroona arengule kogu Eestis (tollal nimetusekujuga “korona”, kusjuures pakuti ka eestipärast nimetust – lauapiljard). Laudade juurde valmistati mängu jaoks ka löögikepid (kiid), mis muutis mängu juhuslikust “nipitamisest” kindlaks tehnikamänguks.

Eestis sai uus mäng kiiresti võistlusspordiks. Koostati koroona reeglid. Juba 1930. aasta novembris ilmus trükist Pillikse ja Kaljula Tederi koostatud “Korona õpetus”. Mängu tollast populaarsust näitab asjaolu, et raamatule kirjutas eessõna kehalise kasvatuse inspektor Ernst Idla.

Iga populaarne asi tekitab legende. Ühe ajakirjanike poolt lendu lastud uitmõtte kohaselt olevat koroona leiutanud juba keskajal meremehed. Pikkade merereiside jõudeaega sisustati mitmesuguste mängudega. Kuna piljardi mängimine oli kõikuval laeval raskevõitu, asendati kuulid seibidega. Nii tekkinudki koroona.

Teravat silma, kindlat kätt, head närvi ja kombineerimisoskust nõudev mäng tegi Eestis läbi uuestisünni 1960. aastate keskel, kui Kalju Tiik pani kirja koroona uued võistlusmäärused, mis olid ligilähedased rahvusvahelistele. Seejärel leidis mäng ametliku tunnustuse rahvusliku spordialana, millele esmakordselt kinnitati ka järgunormid. (Esialgu küll vaid II ja III järk, kuna spordiametnikud kartsid, et koolilapsed ei hakkagi enam klassikalisi spordialasid harrastama, vaid jõuavad koroonaga lihtsamalt kõrgete järkudeni). Et mäng sobib igale eale, lõid võistlusel kaasa 16–70-aastased ja eakamadki. Kasvanud mänguõhin ning kaasalööjate suur hulk tekitas uusi probleeme – puudu tuli inventarist, kohtunikest, ladusa korralduse metoodikast. Eraldi tekkis koolkond, kes tahtis mängida vaid ülilibedal laual – selleks avastati lauamäärdena hambaproteesi pulber. Kahjuks ei jõudnud kohtunikud ega pahatihti ka mängijad niimoodi mängusituatsioone kontrolli all hoida. Tagajärjeks olid lõputud vaidlused. Inventarinappust korvati Läti laudade müügile paiskamisega, kuid kahe naaberriigi mängulauad ja isegi seibid polnud sarnased. Esines juhuseid, kus osavõtjate suure arvu ning kohtunike oskamatuse tõttu lõpetati võistlused alles öötundidel ja nii mõnelgi korral kasutati ühel võistlusel erinevat mänguinventari ja erinevalt määritud võistluslaudu.

1989. aastal asutatud Eesti Koroonamänguliit on püüdnud kõik need puudused kõrvaldada. Osavõtu poolest olid rekordilised 1987. aasta Harju meistrivõistlused – 217 meest ja 38 naist. Rohkem kui 250 sportlase jaoks oli Loo spordihoones 60 mängulauda.

Kuigi koroonat harrastatakse võistlusspordina vähestes riikides, on toimunud ka rahvusvahelisi jõuproove. Juba kümme aastat on Läti ja Eesti vahel peetud maavõistlusi 30-liikmeliste võistkondade osavõtul. Kolm aastat on peetud Peterburi lahtisi karikavõistlusi. Sealt kerkis esile uus probleem, puudus mängu ühtne nimetus nii vene kui ka inglise keeles. Pakuti, et mängu hakatakse nimetama seibipiljardiks, variantidena oli kaalumisel ka merepiljard ning isegi Baltikumi piljard.

Täienesid mängumäärused. Heaks täienduseks loetakse reeglit, et kujunenud keskringi sattunud või sinna paigutatud seibe (üle poordi mineku korral) tohib liikuma panna vaid põrkelöökidega. See muudab mängu märksa kombinatsioonilisemaks.

Lätlased asutasid koroonaföderatsiooni juba 1964. aastal ning hakkasid korraldama Läti meistrivõistlusi.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Tiik, Kalju. "Koroona - on see mäng või viirastus?". Õpetajate Leht, nr. 15,, 12. aprill 2002. Vaadatud 12.06.2018.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]