Klementinum

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Osa idapoolsest fassaadist
Vaade läänetiivale ja sissepääsule Křížovnická tänavalt

Klementinum (varem Clementinum) on hoonetekompleks Praha vanalinnas, kunagise jesuiitide kolleegiumi asupaik. See koosneb mitmest ühendatud hoonest, mis moodustavad kvartali Karlova, Křížovnická, Platnéřská ja Seminářská tänava ning Maria väljaku vahel.

Klementinum asub Vltava jõe paremal kaldal Karli silla lähedal. Selle geograafilised koordinaadid on 50° 5′ 12″ N, 14° 24′ 59″ Ekoordinaadid: 50° 5′ 12″ N, 14° 24′ 59″ E.

Klementinum sai alguse 16. sajandil jesuiitide õppeasutusena. Hooned hõlmavad kahe hektari suuruse maa-ala. Klementinum kuulub barokkarhitektuuri silmapaistvamate teoste hulka.

Tänapäeval paikneb Klementinumis Tšehhi rahvusraamatukogu. Kompleksi kuuluvates kirikutes ja kabelites peetakse kontserte.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jan Hiebeli maal 1750. aastast. Esiplaanil on Püha Lunastaja kirik.
Tähetorn

Klementinumi rajasid jesuiidid, kes saabusid Prahasse 1556. aastal keiser Ferdinand I kutsel. Aastal 1562 avasid nad keisri toetusel õppeasutuse. Esialgu asusid nad elama praeguse Klementinumi asukohal olnud endise dominiiklaste kloostri ruumidesse, mille keiser nende käsutusse oli andnud. Dominiiklaste 13. sajandil rajatud püha Clemensi kloostri järgi sai hiljem nime kogu ehitis. Esialgu seati end sisse jõepoolsetes hoonetes, praeguses läänetiivas, mis esimesena elamiskõlblikuks muudeti. Aastal 1653 hakkasid jesuiidid aga tasapisi hooneid juurde ja ümber ehitama. Ehitustöö kestis üle 170 aasta ja ehitistes segunevad seetõttu eri stiilid. Enne ümberehitusi moodustasid Klementinumi kvartali 32 elumaja, seitse siseõue, kolm kirikut, kloostriruumid ja mitu aeda. Jesuiitide asutatud kolleegiumi rajatised hõlmasid lõpuks viit siseõue, mida ümbritsesid kolm kirikut, kaks torni, õpperuumid, eluruumid, raamatukogu, teater, observatoorium, apteek ja trükikoda.[1] Klementinumi pindala on kokku kaks hektarit. See on üks Euroopa suuremaid hoonekomplekse.[2]

Klementinum oli omal ajal suuruselt kolmas jesuiitide kolleegium.[3] Jesuiitide hoonetele oli iseloomulik see, et elu- ja haldusruumid olid tavaliselt väga tagasihoidlikud, avalikud ruumid aga rikkalikult kaunistatud.[4]

Jesuiitide akadeemias õpetati filosoofiat ja teoloogiat. Aastal 1616 sai kool ülikooli staatuse. Esialgu oli jesuiitide akadeemia võistlejaks protestantlik Karli ülikool. Aastal 1622 said jesuiidid mõlemad ülikoolid oma valitsemise alla ja 1654. aastal ühendas Ferdinand III Karli ülikooli ja Klementinumi üheks nelja teaduskonnaga ülikooliks, mille nimeks sai Karli-Ferdinandi ülikool.[5][1] Ka raamatukogud ühendati. Filosoofia- ja teoloogiateaduskond jäid Klementinumi ruumidesse, õigus- ja arstiteaduskond aga endisse Karli ülikooli. Pärast jesuiitide ordu sulgemist 1773. aastal pidid jesuiidid lahkuma, aga ülikool jäi alles.[2]

Klementinumi vanim osa on läänetiib Křižovnická tänava ääres. Selle ehitamisega alustas arhitekt Carlo Lurago 1653. aastal, tema tööd jätkasid Francesco Caratti ja Giovanni Domenico Orsi ning töö lõpetas František Maxmilián Kaňka 1730. aastatel.[1]

Klementinumi kõrgeim ehitis on tähetorn, mis ehitati 1722. aastal. See ehitati algselt vahitorniks. Samal aastal asutati matemaatikamuuseum astronoomia ja matemaatika õpetamiseks. See suleti 1785. aastal ja osa selle eksponaatidest teisaldati 1818. aastal rahvusmuuseumi. 1750. aastate alguses asutatud observatooriumi esimeseks direktoriks sai matemaatik ja füüsik Joseph Stepling, kelle algatusel alustati astronoomilisi ja meteoroloogilisi vaatlusi. Alates 1752. aastast on Klementinumis tehtud süstemaatilisi meteoroloogilisi vaatlusi. Alates 1775. aastast korraldas vaatlusi hilisem Karli ülikooli rektor Antonín Strnad. Alates 1784. aasta algusest on järjepidevalt tehtud mõõtmisi kolm korda päevas. Keskajast alates on Klementinumis tegutsenud paljud tunnustatud astronoomid, matemaatikud, filosoofid ja muusikud.[6] 16. ja 17. sajandi vahetusel tegutsesid Prahas teiste seas Tycho Brahe, Johannes Kepler ja Tadeáš Hájek.

Aastal 1622 asutatud raamatukogust sai 1781. aastal avalik raamatukogu. Tänapäeval haldab rahvusraamatukogu kogu kompleksi, välja arvatud kirikuid. Põhjatiivas oli jesuiitide teater ja aastatel 1935–2009 tehnikaraamatukogu.

Aastatel 19241925 ehitati arhitekt Ladislav Machoňi projekti järgi läänetiiva kolmas korrus ümber, et saada raamatukogule ruumi juurde. Samal ajal paigaldati ka Platnéřská tänava poolse põhjatiiva vintskappidele seitse Otto Gutfreundi loodud kuju, mis sümboliseerivad eri teadusharusid.[1] Suurim muudatus oli uue lugemissaali ehitamine kvartali keskel asuvasse siseõue. Selle projekti autor oli samuti Ladislav Machoň.[7]

Aastal 1930 kolis filosoofiateaduskond välja ja Klementinumist sai rahvusraamatukogu asukoht.[2]

Hooned[muuda | muuda lähteteksti]

Raamatukogu barokksaal
Kunagisest jesuiitide refektooriumist sai raamatukogu lugemissaal.

Klementinumi peasissekäik on Křížovnická tänaval Püha Lunastaja kiriku peaukse kõrval. Esimeses siseõues on Josef Maxi loodud mälestusmärk Praha tudengitele, kes 1847. aastal rootslaste vastu võitlesid. Teises siseõues on mälestuskivi jesuiitide rajatud Praha esimesele veevärgile. Kompleksis on kokku 13 päikesekella. Kompleksi keskosas oli jesuiitide refektoorium, kus on rikkalikud stukk-kaunistused ja Kryštof Tauschi maalid. Selle kõrval on 1920. aastatel ehitatud uus lugemissaal. Maria väljaku poolses siseõues on Maria Theresia tellimusel valminud Ignatz Platzeri loodud mälestusmärk tähetorni direktorile Joseph Steplingile. See kujutab Cupidot pikksilmaga.[1]

Klementinumi keskmises vöös on kellatorn. Kompleksis asuvad ka rokokoomaalidega Mozarti saal, matemaatikasaal, käsikirjade saal, muusikasaal ja rokokookabel Nepomuki Johannese altariga.[1]

Klementinumis on ka konverentsi- ja näituseruumid, raamatupoed ja kohvikud.

Tähetorn[muuda | muuda lähteteksti]

Torn ehitati 1722. aastal vahitornina. Kuigi astronoomia kuulus ülikooli õppekavasse algusest peale, ei tehtud esialgu tornis astronoomilisi vaatlusi. Observatooriumi asutas 1751. aastal Joseph Stepling, kellest sai ka selle esimene direktor.[8]

Torni arhitekt võis olla František Maxmilián Kaňka, Kilián Ignác Dientzenhofer või Anselmo Lurago. Torn on 68 meetri kõrgune ja selle tippu viib 172-astmeline järsk keerdtrepp. Torni tipus on Atlase kuju, mille autor on Matyáš Bernard Braun.[1][8]

Olulisim roll observatooriumi sisseseadmisel ja instrumentide valmistamisel oli direktoril Joseph Steplingil ja mehaanikul Jan Kleinil.[1] Josef Steplingi algatusel hakati 1752. aastal tegema ka meteoroloogilisi vaatlusi, esialgu küll mitte regulaarselt. Õhutemperatuuri hakati iga päev mõõtma alates 1775. aastast, sademeid 1804. aastast. Vaatlused on katkematult kestnud tänapäevani.[8]

Tornis on ka kunagistes tööruumides paiknev muuseum, kus hoitakse tolleaegseid instrumente.[8] Teisel korrusel on eraldi ruum (meridiaanisaal), kus määrati kindlaks keskpäeva hetk. Laes oli ava, millest langevat valguskiirt jälgiti ja selle põrandale langemise asukoha järgi tehti kindlaks hetk, mil Päike oli kõige kõrgemal.[9] Alates 1842. aastast lehvitati keskpäeva märgiks tornist lippu, alates 1891. aastast kaasnes sellega kahuripauk. Viimati anti keskpäevast märku 1928. aastal. Signaallippude koopiaid võib tänapäeval näha torni tipus.[9][1] Meridiaanihalli seintel on kunagised astronoomilised instrumendid, sealhulgas kaks Jan Kleini konstrueeritud seinakvadranti.[9]

Pärast esimest maailmasõda sai Klementinumi tähetorn Tšehhoslovakkia äsjaloodud riikliku observatooriumi osaks ja oli kuni 1928. aastani ainuke observatoorium Böömimaal. See tegutses kuni Teise maailmasõjani.[8] 1928. aastal hakati astronoomilisi vaatlusi tegema peamiselt uues Ondřejovi observatooriumis.[1]

Torni sissepääs on Peeglikabeli kõrval. Külastajad pääsevad keerdtreppi mööda 52 meetri kõrgusele platvormile, kust avaneb vaade linnale.[8]

Raamatukogu[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii

Raamatukogu avati 1722. aastal jesuiitide ülikooli osana. Seal on hoiul rohkem kui 20 000 köidet peamiselt välismaa teoloogilist kirjandust, mis on välja antud alates 17. sajandi algusest.[10][6]

Legendi järgi oli jesuiitidel tulles kaasas vaid üks raamat. Kui nad Klementinumist lahkusid, oli raamatukogus 20 000 köidet.[1]

Barokksaali laefreskod on maalinud Jan Hiebel. Ta on kasutanud teadust ja haridust kujutavaid allegoorilisi motiive, aga maalinud ka palju pühakute, ülikooli patroonide ja ordu võimukandjate portreid. Raamatukogu otsaseinas on keiser Joseph II portree. Tema korraldusel saadeti Klementinumi kogudesse raamatuid suletud kloostritest. Tähelepanuväärne on ka raamatukogu gloobuste ja taevagloobuste kogu. Gloobused on peamiselt jesuiitide tehtud. Kogus on ka astronoomilised kellad, mis on peamiselt Jan Kleini valmistatud. Raamatukogu sisekujundus on püsinud muutumatuna alates 18. sajandist.[10]

Jesuiitide kolleegium suleti 1773. aastal ja 1777. aastal kuulutas Maria Theresia jesuiitide raamatukogu avalikuks ülikooli raamatukoguks. Aastal 1781 asutas raamatukogu direktor Karel Rafael Ungar tšehhikeelse kirjanduse kogu Bibliotheca Nationalis ja pani sellega aluse rahvuslikule raamatukogule.[10] Alates 1782. aastast pidid kõik Praha trükkalid loovutama raamatukogule sundeksemplari, 19. sajandi alguses laienes kohustus tervele Tšehhile. Vanim raamat Klementinumi raamatukogus on Vyšehradi koodeks.[1]

Tänapäeval on hoonetes Tšehhi rahvusraamatukogu kogud, kus on kokku umbes kuus miljonit köidet. Endine jesuiitide refektoorium on hoone suurim saal ja see võeti kasutusele rahvusraamatukogu lugemissaalina.[11]

Kirikud ja kabelid[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Lunastaja kirik

Osa Klementinumi lõunatiivast Karlova tänava ääres moodustavad Püha Clemensi kirik, Püha Lunastaja kirik ja Neitsi Maarja taevamineku kabel.[6]

Püha Clemensi kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Clemensi kirik on barokkstiilis ühelööviline kirik. Selle arhitektid olid Antonio Lurago ja František Maxmilián Kaňka. Kirik ehitati aastatel 1711–1715. Kiriku skulptuurid on loonud Matyáš Bernard Braun ja altarimaali Peter Brandl.[1]

Püha Lunastaja kirik[muuda | muuda lähteteksti]

Püha Lunastaja kirik oli omal ajal jesuiitide tähtsaim kirik Böömimaal. Selle ehitamist alustati 1578. aastal varasema gooti kiriku varemetele.[1]

Püha Lunastaja kirik on renessanss-stiilis kolmelööviline basiilika. See ehitati aastatel 15781582 ja 16001601. 17. sajandi keskel kujundati fassaadi ja interjööri Carlo Lurago käe all varabarokses stiilis ümber.[11] Hiljem kujundas Francesco Caratti kupli, mida ehivad Jan Jiří Bendli stukk-kaunistused. Aastal 1714 ehitati František Maxmilián Kaňka käe all kirikutornid ümber. Kiriku varabarokset pihitooli kaunistavad Jan Jiří Bendli loodud 12 apostli kujud.[1]

Kirikus on kaks orelit ja seda kasutatakse kontserdisaalina.[12]

Neitsi Maarja taevamineku kabel[muuda | muuda lähteteksti]

Neitsi Maarja taevamineku kabel

Maneristlikus stiilis ovaalne Neitsi Maarja taevamineku kabel ehitati aastatel 15901600 Prahas elavate Itaalia kaupmeeste ja ehitajate jaoks.[11] Seda nimetatakse ka Itaalia kabeliks. Kabel ehitati 15. sajandil hävinud gooti kiriku kohale. Kabeli arhitekt oli Ottorino Mascarino.[1] Kabelis on kauneid laemaale ja skulptuure. Ka kabelis peetakse kontserte.[13]

Peeglikabel[muuda | muuda lähteteksti]

Peeglikabel valmis 1724. aastal. Kabelis on rikkalikult dekoratsioone, palju peegleid, freskosid ja skulptuure. Kabelis on kaks 18. sajandi orelit, millest ühel on mänginud Wolfgang Amadeus Mozart. Kabelit kasutatakse kontserdisaalina.[6][14]

Peeglikabelis on neli Václav Vavřinec Reineri maali.[1]

Arhitektid ja kunstnikud[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1653–1669 juhtisid ehitamist Itaalia barokkarhitektid, eelkõige Carlo Lurago, aga ka tema vennapoeg Francesco Lurago ja Giovanni Domenico Orsi. 18. sajandi alguses sai Klementinumi arhitektiks Pavel Ignác Bayer. Läänetiival asuva Lunastaja kiriku portikuse kujundas arvatavasti František Maxmilián Kaňka. 18. sajandil tegutses ka Giovanni Antonio Lurago. Viimasena ehitatud peeglikabeli ja tähetorni arhitekt pole kindlalt teada, aga arvatakse, et see võis olla František Maxmilián Kaňka või Kilián Ignác Dientzenhofer.[11][2]

Kujuritest osalesid Karel Josef Hiernle; Ignatz Platzer; Jan Jiří Bendl, kes valmistas muu hulgas kõik 14 kuju Lunastaja kiriku katusel; Matyáš Bernard Braun, kes lõi muu hulgas Atlase kuju tähetorni tipus ja Clemensi kiriku altari pühakute kujud. Stukkdekooride autorid olid teiste seas Bernardo Spinetti ja Giovanni Bartolomeo Cometa.

Klementinumi maalide autorite hulgas olid Jan Hiebel, Kryštof Tausch, Jan Kuben, Jan Jiří Heinsch, Ignác Raab, Josef Kramolín ja Václav Vavřinec Reiner. Jan Hiebel maalis raamatukogu barokksaali laefreskod, Kryštof Tausch ja Jan Kuben refektooriumi seinamaalid. Peeglikabeli maalide autorid olid eelkõige Jan Hiebel ja Václav Vavřinec Reiner.

Pilte[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]