Kaulbarsi palee

Kaulbarsi palee
	Tallinn, elamu Kohtu 8, 1809.a., 1927
Üldandmed
Asukoht	Toompea, Tallinn
Ehituse algus	1809
Ehituse lõpp	1814
Aadress	Kohtu tänav 8, Tallinn
Omanik	Eesti Vabariik
Koordinaadid	59° 26′ 13″ N, 24° 44′ 28″ E
Projekt ja ehitus
Arhitekt	Carl Ludvig Engel

Kaulbarsi palee on hoone Tallinnas Toompeal aadressil Kohtu tänav 8.

Maja ehitati aastatel 1809–1814 Reinhold August von Kaulbarsile ^[1]esindushooneks.

Elamu Kohtu tänav 8 on tunnistatud 1996. aastast ehitismälestiseks.^[2]

Alates 2004. aastast asub hoones Eesti Vabariigi Õiguskantsleri Kantselei.

Ajalugu

Omanikud

Hoone lasi projekteerida ja ehitada Reinhold August von Kaulbars (1767–1846), Venemaa keisririigi sõjaväelane, maanõunik, Mõdriku ja Rägavere mõisnik, kelle isa Hermann von Kaulbars oli olnud Toompea lossi ehitusettevõtja. Kinnistu kandis algselt numbrit 38 ja vahetas mitmeid kordi omanikku. ^[3]

1850. aastast oli hoone omanik leitnant Alexander von Benckendorff, kelle valduse ajast on hoone parema tiiva välisuksel Benckendorffide suguvõsa vapp. 1871. aastast kuulus hoone Vera von Stenbockile ja aastatel 1899–1904 Kose-Uuemõisa mõisa omanikule paruness Natalie von Uexküllile.

Eesti iseseisvumise järel kinnistati maja Eesti riigile Tallinna-Haapsalu kinnistusjaoskonnas 18. veebruar 1922. aastal, seejärel oli hoone Eesti valitsusasutuste valduses, seal paiknesid mitmed ministeeriumid: kuni 1927 paiknes majas Kaubandus-Tööstusministeerium, viimane rentis ruume ka Riigi Turbatööstuse juhatusele. Vabariigi Valitsuse otsusega 5. jaanuarist 1927 anti riigi kinnisvara Tallinnas, Toompea esimeses hüpoteegi ringkonnas Nr. 38 (Kohtu t. Nr. 8) Kaubandus-tööstusministeeriumi valdamiselt Rahaministeeriumi valdamisele^[4] ning alates 1935. aastast Majandusministeeriumile ning nõukogude ajal Eesti NSV Rahandusministeeriumile.

Arhitektuur ja ehitusajalugu

Klassitsistlikus stiilis püstitatud hoone projekti autor oli Tallinna linnaarhitekt Carl Ludvig Engel (1778-1840). See hoone oli Engeli esimeseks tööks Tallinnas.^[5] Ehitusmeister ja kohalik arhitekt Carl Johann Jännichen projekteeris hoone läänetiiva 1811. aastal, Engeli projekteeritud idatiiva eeskujul. See tiib valmis hiljem seoses kohtuasjaga naaberkrundi omaniku H. H. von Tiesenhauseniga.^[5] Maja valmis 1814. aastal ning veel aastal 1832 ei olnud kõrvalkrundile hoonet ehitatud.^[6]

Maja esikülg Kohtu tänaval on kahe- ja Pika jala poolne tagakülg kolmekorruseline. Hoonel on fassaadiküljel prantsusepärase nn auhooviga kuju. Kelpkatusega kahekorruselise ehitise Pika Jala nõlva poole pööratud tagafassaad on kolmekorruseline. Selle allkorruse pikaks venitatud fassaadipinda liigendab rustika, millesse lõikuvad teemantkvadraadina kujundatud lukukiviga aknaavad. Fassaadi keskel on kuue joonia sambaga ja kolmnurkfrontooniga portikus kergelt taanduva seinapinna taustal.

Peafassaad Kohtu tänava poolt tiibhoonete vahel on detailirikkam. Laia keskrisaliidi kohal on kolmnurkfrontoon lünettaknaga, kõiki aknaid ümbritseb lai krohviraamistus, 1. korruse keskmistel akendel on raskepärased kolmnurkpealmikud kahel akantuslehtkonsoolil, akende kohal on ristkülikukujuline reljeefplaadike figuratiivse kompositsiooniga (ohverdavad putod). Akantusornamentidega frontoonidele iseloomulikke vorme on Engel kasutanud ka teistel Eestis projekteeritud hoonetel ja ka Helsingi ülikooli juures, kuid putodega tahvlikesed olid toona Eestis tundmatud ning valmistatud tõenäoliselt mõnes Peterburi stukkdetaile valmistavas töökojas. ^[5]

Mõlema fassaadi räästajoont ja frontoone ääristab jõuline karniis hammaslõikega, korruste vahelist pinda kaunistavad aknalaiused akantusornamendiga stukkreljeefid. Hoone põhiplaan ja ruumide anfilaadne järjestus on vastavad klassitsistlikule sümmeetriataotlusele, kohati on hilisemate vaheseintega muudetud.^[7], kuid nüüdisajaks on taastatud algne, läbi viie saali avanev anfilaad esinduskorrusel. Fassaadi frontoonil on ladinakeelne deviis "Parentum voto ac favore" st "Esivanemate heade soovide ja soosinguga".

Renoveerimised

Hoonet on arhiiviallikate andmetel^[8] põhjalikud renoveeritud: 1883. aastal ehitati kanalisatsioonisüsteem, maja renoveeriti 1892. aastal arhitekt Erwin Bernhardi juhtimisel ning 1922. aastal Aleksandr Vladovski projekti järgi ^[8]. Samuti tehti põhjalik remont 1935. aastal arhitekt Alar Kotli, 1995. aastal ^[9] arhitekt Aarne Kann'i juhtimisel ning ka 2003. aastal enne Õiguskantsleri Kantselei ametiruumide sisseseadmist. Teise korruse põhikorruse saalid renoveeriti 2020. aastal sisearhitekt Anu Vainomäe projekti järgi, kes kujundas ka uued lühtrid koos Tõnis Vellamaaga (SEOS).

Palju on ümber ehitatud soklikorruse ruumides, algsed konstruktsioonid pole eraldatavad. Domineerib silindervõlv, vähemal määral ristvõlvi. Soklikorruse juugendstiilis uksed pärinevad Vladovski 1922. aasta remondi ajast.^[10]

Sisekujunduse elemendid

Soklikorrusel on säilinud mustast marmorist sepistatud võrega raidtehnikas klassitsistlik kamin 19. sajandist, aasta ja autor ei ole teada. 1938. aasta hoone vestibüüli ja keldrikorruse ümberehituse käigus on kamin oma algselt asukohalt ümber tõstetud ning uue ahju ette paigutatud. Profileeritud kaminasimss toetub rikkaliku dekooriga kaminaraamistusele.^[7]

Esimese korrusel õiguskantsleri kabinetis on säilinud 19. sajandist pärit valgest marmorist nikerdustega, kahhelkivist ja messingist kamin (mõõtmed: kõrgus u 113, laius u 145 cm) ning on tõenäoliselt oma algsel asukohal. Lihtne, kergelt eenduv profileeritud kaminasimss toetub saatüripeadest, viinamarjakobaratest ja lehtedest nikerdatud ornamendiga kaminaraamistusele. ^[7]

Säilinud on 1930. aastatel paigaldatud Lutheri vabriku kasevineer esimesel korrusel paikneva esinduskabineti ja nõupidamiste ruumi seintel ning R. Wunderlich ja Kaarma mööbel, teostaja Karro ja Ko, (laud, kaks kappi ja nõupidamiste laud, materjal: roosipuu, intarsia sidruni- ja eebenipuu, ning tugitoolid).^[7] Need on ka tänapäeval kasutusel ja restaureeritud.