Kose-Uuemõisa mõis

Kose-Uuemõisa mõis (saksa keeles Nova Curia, hiljem Neuenhof) oli rüütlimõis Harjumaal Kose kihelkonnas. Tänapäeval jääb kunagine mõis Kose valda Harju maakonnas.

Asukoht[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisakompleks asub Kose-Uuemõisa servas Pirita jõe kaldal, peahoone paikneb poolsaarekujulisel neemikul.

Ajalugu ja omanikud[muuda | muuda lähteteksti]

Asutamisest 17. sajandini[muuda | muuda lähteteksti]

Kose kandis hakati maid läänistama 13. sajandil. Kirjalikes ürikutes mainitakse sealse maaomanikuna 1254. aastal Woghaen Palnisuni, kelle järeltulijatele kuulunud mõisa tunti esmamainimisel 1340. aastal Nova Curia, hiljem aga Nienhave nime all. Mõisa asutamise aeg pole teada, kuid Jüriöö ülestõusu aegsetes Harjumaa mõisate asutamise aja järgi reastatud loendites figureerib ta kümnendal kohal. See teeb Kose-Uuemõisa mõisast ühe vanima mõisa Eestis.

Ordumeister Odert van deme andis 1397. aastal Nyenhovele ja Clawes van Herkele kuulunud Uuemõisa (kirjutatud kui Nyenhove) ühes veskikohaga Johannes von Scherenbekele. On teada, et 15. sajandi esimesel poolel kuulus mõis Toddewini perekonnale. 1486. aastal läks mõis Berend Tuve (Taube) omandusse.

1583. aastal mõisastas Kose-Uuemõisa mõisa omanik Wolmar von Tuwe (Tuve) osa mõisale kuulunud Kirimäe külast ja muudab selle Kose-Uuemõisa Kirimäe karjamõisaks. 1586. aastal müüs Robrecht von Tuwe, hilisem rüütelkonna pealik ja maanõunik, Kirimäe karjamõisa 14 000 Herrenthaleri eest oma väimehele obrist (kolonel) Johann (Hans) Rechenbergile.

Tiesenhausenite aeg[muuda | muuda lähteteksti]

Taubede käes oli Kose-Uuemõisa kuni 1622. aastani, mil Robert von Taube müüs selle oma sugulasele Johan von Rechenbergile. Viimane pärandas valdused abikaasa Elisabethile. Elisabeth von Rechenbergi varandused pärisid õed Margareth ja Anna. Viimane oli abielus Hans von Tiesenhauseniga (1592–1662) ja nii jäi Kose-Uuemõisa pea poolteiseks sajandiks Tiesenhausenite suguvõsa valdusse (mõisaomanikeks olid Hans Heinrich von Tiesenhausen (1685–1736), Hans Heinrich von Tiesenhausen (suri 1747), Gustav Johann von Tiesenhausen (1725–1782) jt). Mõisa suuruseks on sel ajal (1671. ja 1678. aasta maanimistu järgi) märgitud 2 ¼ ratsateenistusüksust.

18. sajandi lõpust säilinud mõisa topograafilises kirjelduses on mainitud järgmisi kiviehitisi: härrastemaja, valitsejamaja, tall-tõllakuur, ait, karjalaut, viinaköök, vesiveski.

Tiesenhausenite ajal 1805. aastal toimus seal ka üks suuremaid talupoegade vastuhakke mõisnikele – Kose-Uuemõisa sõda. 1818. aasta maanimistu järgi oli mõisas ühes Kirimäe kõrvalmõisaga maad, 43 1/5 adramaad ja 546 revisjonihinge.

Uexküllide aeg[muuda | muuda lähteteksti]

19. sajandi keskpaigaks oli mõis oma 43 adramaa suuruse põllumaaga muutunud üheks suuremaks Eestis. 1833. aastal ostis mõisa Friedrich Wilhelm von Straelborn, kuid müüs selle juba 1850. aastal edasi Peterburi sakslasele Natalie-Caroline Harderile. Too aga abiellus Jacob Johann von Uexkülliga. Nii algas Kose-Uuemõisas Uexküllide aeg, mis kestis kuni mõisa võõrandamiseni 1923. aastal. Sellest perioodist on pärit enamik mõisa säilinud hooneid.

Revolutsioonisündmused[muuda | muuda lähteteksti]

1905[muuda | muuda lähteteksti]

13. detsembril 1905. aastal jõudis piirkonda 30-meheline tööliste ja talupoegade relvastatud salk. Kohalikud ühinesid sellega ja umbes 100-liikmeliseks kasvanud jõuk läks mõisa rüüstama. Purustati viinaköögi seadmed, käidi läbi kõik häärberi ruumid ja mööbel peksti puruks. Seejärel süüdati heinaküün ja härrastemaja. Viimane õnnestus teenijatel kustutada. Pärast rüüstamist võttis valla revolutsioonikomitee kuni karistussalklaste saabumiseni mõisa oma valve alla.

1917[muuda | muuda lähteteksti]

1917. aasta revolutsioonis mõis viga ei saanud. Juba oktoobri alguses oli Kose-Uuemõisas moodustatud mõisatööliste ja saunameeste punakaardi salk. Viktor Kingissepa isiklikul korraldusel anti neile relvad. Kohe pärast oktoobripööret moodustati mõisakomitee, mis võttis kogu mõisa üle. Nii oli Kose-Uuemõisa esimene Eestis enamlaste poolt üle võetud mõis.

Mõisa jagamine ja tänapäev[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Vabadussõda jagati mõis kaheks, osa maast ja valitseja maja jäid Heinrich von Uexkülli kasutusse, kes aga müüs selle peatselt talukohta tahtvale Tallinna kaupmehele. Enamik mõisahooneid, sealhulgas häärber ja park, riigistati. Algselt paiknes hoones algkool ning seejärel linnatänaval elavate naiste varjupaik. 1933. aastast alates asus mõisas vanemliku hoolitsuseta tütarlaste kodu. 1943. aastal muudeti asutus lastekoduks - Kosejõe Koolkodu, Eesti NSV ajal alates 1959. aastast tegutses seal Kosejõe Erirežiimiline Internaatkool, mis 1963. aastal nimetati ümber Kosejõe Eriinternaatkooliks ja 1992. aastal omakorda Kosejõe Kooliks. Viimane lõpetas tegevuse 2017. aastal.

Mõisakompleks[muuda | muuda lähteteksti]

Mõisa härrastemaja on ilmselt ehitatud Liivi sõja ajal hävinud kindluselamu müüridele. Arvamuse kasuks räägib asjaolu, et hoone keskosas on seinte paksus kohati kuni 2 meetrit.

Mõisa tänapäevani säilinud hooned on pärit 1850. aastatest. Kõigepealt alustati härrastemaja rekonstrueerimisest ja seejärel ehitati sellest põhja ja lõuna poole kahekorruselised tiibehitised. Neid ühendasid peakorpusega algselt ühekorruselised galeriid. Samast perioodist pärinevad peahoonest lõuna poole ehitatud teenijatemaja ja viinavabrik.

Mõisakompleksi kuuluvad veel park koos kasvuhoonete varemetega ja pargi äärealadele 1886. aastal ehitatud uusgooti stiilis kabel. Mõisa pargis asub tiik, mille pärimuse järgi lasknud mõisahärra oma prouale rajada vaid ühe öö jooksul.