Aleksandr Vladovski

Allikas: Vikipeedia
Aleksandr Vladovski

Aleksandr Vladovski (ka Aleksander Wladovsky; vene Александр Игнатьевич Владовский; 10. märts (vkj 27. veebruar)1876 Peterburi4. oktoober 1950 Tallinn) oli Eestis tegutsenud poola-vene päritolu arhitekt.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Päritolu ja haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Vladovski oli poola aadlist põlvneva kolleegiumisekretäri, hilisema riiginõuniku Ignati Vladovski (18381913) ja tema venelannast abikaasa Jelizaveta Ankudinova (surnud 1909) poeg. Perekond oli katoliku usku. Hariduse sai Vladovski sünnilinnas Peterburis: aastatel 18861894 läbis ta kaubanduskooli täieliku kursuse, 1896. aastal astus aga vabakuulajana Peterburi Kunstide Akadeemia juures tegutsevasse kõrgemasse kunstikooli, kus tõmbas endale arhitekt Leonti Benois' tähelepanu.[1] Aastatel 18971901 läbis ta sama kooli juures arhitektuuri õppekava, aastast 1901 õppis Peterburi Kunstide Akadeemias arhitekt Leonti Benois' meistriklassis. Õpingute ajal sai ta oma eskiiside ja projektide eest mitmeid rahalisi auhindu, samuti joonistas ta sel perioodil akvarellitehnikas illustratsioonid Aleksandr Puškini poeemile "Ruslan ja Ludmilla". Akadeemia lõpetas ta 1903. aastal ja talle anti diplom arhitekt-kunstniku erialal. Tema lõputööks oli 2500-kohalise kontsertsaali projekt, mis oma klassitsistliku lahendusega meenutas arhitekt Carlo Rossi kavandatud Aleksandra teatri hoonet.[2]

Tegevus Peterburis[muuda | muuda lähteteksti]

Juba õpingute ajal, 1901. aastal sai ta loa osaleda reaalsete ehitusprojektide elluviimisel. Tema esimene töö oli Gattšinas von Krusede mõisa rajatud modernistlikus stiilis puidust saun ja riietushoone, mis ei ole säilinud. Peterburis oli tema esimeseks laiemalt tuntud tööks aastatel 19021907 ehitatud kindraliproua Bezobrazova eklektitsitliku fassaadiga villa, kus alates 1962. aastast tegutseb Venemaa riiklik lavakunstide instituut.[3]

1904. aastal pälvis ta Peterburi Kunstide Akadeemia kaheaastase stipendiumi, mida pikendati hiljem veel üheks aastaks. See võimaldas tal aastatel 1904–1906 reisida enesetäienduse eesmärgil Venemaal ja Lääne-Euroopas. Nendel reisidel valmisid ka mitmed joonistused vanadest kirikutest ja muudest arhitektuurimälestistest, millest osa avaldati hiljem Peterburi ajakirjas Zodtši ja arhitektide-kunstnike liidu aastaraamatus.[4]

Aastatel 1906–1907 osales ta mitmetel projektikonkurssidel, kus võitis ka rahalisi auhindu. Tunnustuse pälvisid tema Riigiduuma hoone projekt, keemik Aleksei Šuljatšenko ausamba projekt ja Nikolai vaksali ümberehituse projekt. Samal ajal projekteeris ta väljaspool pealinna mitmeid rahvuslik-romantilises stiilis elumaju ja modernistlikus stiilis ühiskondlikke hooneid, näiteks Astrahani ehitatud börsihoone (19061910) ja kino (1909), mis mõlemad on säilinud tänaseni.[5]

Aastatel 1907–1908 töötas Vladovski Keisrinna Maria asutuste arhitektina, kus tema peamiseks tööks kujunes Peterburis aadressile Väike prospekt 32 rajatud viiekorruseline elumaja, mida tuntakse ka tänu fassaadil asuvale laialisirutatud tiibadega tütarlapse kujule "ingliga majana".[6]

Tegevus Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 19081920 töötas ta Narvas Kreenholmi Manufaktuuri arhitektina. Narva perioodil olid tema suuremad teostunud projektid Kreenholmi Manufaktuuri haigla (valmis 1913) ja parun von Velio 1875. aastal valminud majast ümber ehitatud Narva Poeglaste Gümnaasiumi hoone (valmis 1916), realiseerimata jäid Koitjärve sanatooriumi ja Narva hüdroelektrijaama projektid. 1917. aasta oktoobrirevolutsioonini jätkas Vladovski hoonete projekteerimist ka mujal Venemaa linnades ja kubermangudes, projekteerides peamiselt eramaju aadliperekondade esindajatele. Kuni enamlaste võimuhaaramiseni elaski ta vaheldumisi Narvas ja Peterburis, 1918. aastal asus alaliselt elama Eestisse. 1913. aastal Vladovski abiellus.[7]

Tegevus Eesti Vabariigis[muuda | muuda lähteteksti]

1920. aastal asus Vladovski elama Tallinnasse, kus ta oli aastatel 19201924 tegev kohaliku vene-saksa kunstniühingu "ARS" liikmena. 1922. aastal projekteeris ta Nõmmele Ristija Johannese õigeusu kiriku, kuid rahapuudusel ei suutnud kogudus seda projekti täies mahus realiseerida ja seetõttu ehitati kirik küll põhijoontes Vladovski projekti järgi, kuid mitmete insener Golubkovi sisse viidud kärbete ja lihtsustustega.[8] 1923. aastal valmis Vladovski hilismodernistlikus stiilis lahendatud Ellamaa elektrijaam koos selle juurde kuuluva direktori majaga, sarnases stiilis projekteeris ta ka 1932. aastal Kiviõlis valminud põlevkivitöötlemise tehase. 1925. aastal valmisid Juhkentali sõjaväehaigla ja elumaja aadressil Valli tänav 4, mille fassaadil on jäädvustatud ka arhitekti nimi.[9]

Lisaks tööle arhitektina avaldas ta artikleid ja följetone Eesti venekeelses ajakirjanduses, eelkõige ajalehtedes Poslednije izvestija ja Vesti dnja. Hiljem ilmusid tema eestikeelsed erialased kirjutised ka ajakirjades Odamees ja Kaunis Kodu. 1920. aastaid Vladovski loomingus iseloomustavad ka uue stiili otsingud. Need on iseäranis tugevalt märgatavad kahes Paksu Margareeta restaureerimise eskiisis, mis väljendasid pigem arhitekti fantaasialendu, kui tõsiseid keskaegse ehitise restaureerimiskavasid. Romantismist, klassitsismist ja modernismist kaugenedes leidis ta uue väljundi art déco stiilis. Esimesed taolised projektid realiseeris ta Kadriorgu, Narva maantee ja August Weizenbergi tänava vahele rajatud väikeste elumajade näol. Esimese silmapaistva art déco stiilis sisekujunduse teostas Vladovski elumajas aadressil Jaan Poska tänav 47, tema kuulsaim art déco stiilis sisekujundus valmis aga aastatel 19261927 Vabaduse väljaku hoones, kus tegutsesid hiljem klubid Dancing Palace Gloria ja Astoria. Art déco stiilis lahendas ta ka 19281929 Kalamajja rajatud Kalma sauna hoone.[10] 1929. aastal osales ta rahvusvahelisel konkursil Genfi Rahvasteliidu palee ehitamiseks, kuid tema projekt ei osutunud võidukaks.[11]

1930. aastatel hakkas Vladovski loomingus rohkem tooni andma funktsionalism, mida ta põimis art déco stiiliga. Esimene näide sellest sümbioosist tema loomingus on 1931. aastal valminud kolmekorruseline elumaja Tallinnas aadressil Narva maantee 57. 1930. aastate alguses usaldati talle ka Kadrioru lossi ühekorruselise juurdeehituse kavandamine, kuhu rajati ballisaal Eesti presidendile. See ehitus viidi lõpule 1934. aastal. Aastatel 1934–1938 osales ta aktiivselt Tallinna kesklinna ümberkujundamisel, projekteerides mitmeid elumaju Pärnu maanteele ning Vabaduse väljaku ja Tõnismäe vahele. Mitmed tema projektid jäid ka realiseerimata, teiste seas 1935. aastal valminud kunstimuuseumi projekt ja 1937. aastal Kadrioru parki Luigetiigile projekteeritud kohvik-restoran.[12]

Vladovski oli ka aastatel 19291940 tegutsenud Uue kunstnike koonduse üks asutajaid ja eestvedajaid. Koondis tegutses aktiivselt 1935. aastani, selle aastanäitused toimusid 1929., 1930., 1931., 1932. ja 1936. aastal.[13]

Samuti jätkas Vladovski tegevust sakraalhoonete projekteerimisel. Kaks sellist projekti teostas ta isegi tasuta – 1929. aastal Petserimaale Irboska linnuse juurde rajatud Jumalaema Korsuni pühakuju kabeli ja 1934. aastal Tallinnasse Vene tänavale Tallinna Nikolai kiriku juurde rajatud Esimese maailmasõja ohvrite mälestuskabel. 1935. aastal projekteeris ta uue hoone tulekahjus hävinud Kopli Nikolai kiriku asemele ja 1936. aastal valmis tema projekteeritud kabel Tallinna Kopli kalmistul.[14] Võttes arvesse Vladovski panust Eesti õigeusu kirikuarhitektuuri, nimetas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik Sinod ta 1936. aastal oma ametlikuks arhitektiks, kelle ülesanne oli juhendada ja kavandada õigeusu sakraal- ja abihoonete ehitus- ja renoveerimistöid.[15] Samuti autasustati teda Piiskop Platoni ordeni I järguga.

Tegevus okupatsiooniaastatel[muuda | muuda lähteteksti]

Kevadel 1941 projekteeris Vladovski tüüpelamu tehase "Punane Krull" töötajate majutamiseks, kuid kavandatud 11 maja jäid ehitamata. Sõja-aastatel lakkas arhitektuuriline ja ehitustegevus peaaegu täielikult. Alles pärast sõda, 1946. aastal õnnestus Vladovskil taas silma paista – sel aastal kavandas ta fassaadi Lai tänav 27 administratiivhoonele. 1949. aastal pälvis tema Kohtla-Järve lasteaia projekt vabariiklikul avalikul konkursil II koha.[16]

Kevadel 1950 toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumiga seoses kuulutati Vladovski koos mitmete teiste silmapaistvate kultuuritegelastega kodanlikuks natsionalistiks, mis piiras oluliselt tema võimalusi oma annet ja oskusi rakendada. Sama aasta oktoobris arhitekt suri ja maeti Tallinna Metsakalmistule. Seitse aastat hiljem suri tema abikaasa Jelena, kes maeti oma abikaasa kõrvale.[17] Vladovskite haud on tunnistatud riiklikuks kultuurimälestiseks.

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tallinnas Valli tänav 4 asuva hoone sissepääsu kohal on kivitahvel tema nimega. 2004. aastal paigutati tema portreega memoriaaltahvel ka Narva linnahaigla vana hoone peasissepääsu juurde.[18]

Septembris 2005 Tallinna Ülikooli Akadeemilises Raamatukogus korraldatud näitusel "Tallinna tekst vene kultuuris" demonstreeriti fotosid ja postkaarte Vladovski projektide järgi ehitatud hoonetest.

Tuntumad tööd[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Gens, L. "Arhitekt-kunstnik Aleksander Vladovski". – Linnaehitus ja arhitektuur : kogumik. Tallinn, Ehituse Teadusliku Uurimise Instituut, 1991, 131–137.
  • Kalm, M. "Aleksander Wladovsky – akademismist art deco'sse". – Eesti 20. sajandi arhitektuur. Tallinn, Prisma Prindi Kirjastus, 2001, 220–224.
  • Пономарев, А. Ю. "Архитектор А. Владовский". – VI Псковские региональные краеведческие чтения. Книга II. Москва, Сам Полиграфист, 2015, 177–178.
  • Червова, Т. "Архитектор-живописец А. И. Владовский". – Русский след в становлении и развитии Эстонии. Часть 1, Они работали на благо Эстонии – Эстония может гордиться ими. Таллинн, Русское академическое общество Эстонии, 2016, 16–32.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Червова, Т. "Архитектор-живописец А. И. Владовский". – Русский след в становлении и развитии Эстонии. Часть 1, Они работали на благо Эстонии – Эстония может гордиться ими. Таллинн, Русское академическое общество Эстонии, 2016, 16–17.
  2. Червова, 2016, 18–19.
  3. Червова, 2016, 19.
  4. Червова, 2016, 19–20.
  5. Червова, 2016, 20.
  6. Червова, 2016, 21.
  7. Червова, 2016, 22–23.
  8. Червова, 2016, 23–24.
  9. Червова, 2016, 25.
  10. Червова, 2016, 26–27.
  11. Червова, 2016, 28.
  12. Червова, 2016, 27–28.
  13. Червова, 2016, 28–29.
  14. Червова, 2016, 29.
  15. "Sinodile arhitekt". – Elutõde, 19.08.1936, 7.
  16. Червова, 2016, 30.
  17. Червова, 2016, 30.
  18. Червова, 2016, 30.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]