Katariina maja

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Building of the Tartu City Museum 2007.jpg

Katariina maja (ka Pistohlkorsi maja) on Tartus Ülejõe linnaosas aadressil Narva mnt 23 asuv aadlivilla, milles tänapäeval tegutseb Tartu Linnamuuseum. Hoone nimi tuleneb legendist, mille järgi olevat selles majas peatunud Vene keisrinna Katariina II.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

18. sajandil rajatud esindushoone kuulus algselt Ropka mõisa omanikule,[1] leitnant (parun) Woldemar Conrad von Pistohlkorsile. Tähelepanuväärne on Louis XVI stiilis saali sisekujundus. Maja projekteeris ehitusmeister Johann Heinrich Bartholomäus Walter, kes oli ka Tartu raekoja projekti autor.[2] Algul seisis ehitis Emajõe haru ääres, mis eraldas Ülejõe linnaosa Holmi saarest, kuid on praeguseks kinni aetud.[1]

Hoone jäi Pistohlkorsi perekonna valdusse 1809. aastani. 1886–1896 trükiti Katariina majas ajalehte Postimees, 1900. aastal Karl August Hermanni koostatud esimese eestikeelse entsüklopeedia I köide.[3] 20. sajandi algul üüris maja teist korrust Hugo Treffneri Gümnaasium.[4] 1941–42 tegutses hoones Tartu Tööstuskeskkooli puiduosakond.[5] Katariina maja on ainus kunagise Henningi platsi äärne hoone, mis elas üle Teise maailmasõja. 2001. aastast tegutseb selles Tartu Linnamuuseum.[3]

Arhitektuuriline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Katariina maja on kahekorruseline, ristkülikukujulise põhiplaaniga ja kelpkatusega kivihoone. Arhitektuuriloolase Niina Raidi sõnul on väliskujundus lihtne: korruseid eraldab simss ja liigendavad kuus pilastripaari, ühe aknaga eenduvat keskrisaliiti kroonib hiljem lisatud segmentkaarne frontoon. Soklikorrus on rustikaga, peakorruse aknaid ümbritseb lai lukukiviga raamistus, mille all konsoolide vahel asuvad varaklassitsistlikud ripprätikud. Karniisialune pärgsimss on hammaslõikega.[1]

Algne ruumiliigendus oli hoones anfilaadne, kuid maja kogu alumine korrus on ümber ehitatud. Algupärasest rikkalikust sisekujundusest on osalt säilinud rikkaliku stukkdekooriga teise korruse saal. "Kunstmarmorist seinatahvlite ovaalses raamistuses bareljeefid kujutavad stseene putodega, seintel on antiikseid trofeekimpe, tahvleid kroonivatel frontoonidel on vaasid, ripprätikud ja akantusemotiivid," kirjutab Raid. "Supraportidel on portreemedaljone, laes embleeme ja vanikuid." Siseilustuste autor oli Praha stukimeister C. V. Kalopka. Ülakorrusel paiknevad valgetest kahhelkividest kolmeastmelised, figuraalse ja lilldekooriga ahjud; allkorrusel on koobaltsiniste vaasidega valgetest kahhelahjudest säilinud vaid üks uuesti laotud ahjusein.[1]

Ilukirjanduses[muuda | muuda lähteteksti]

Almanahhis "Sulesepad 7" (Tartu, 1972) on Katariina majast oma mälestustes kirjutanud Johannes Voldemar Veski[4].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Narva mnt 23 veebiportaalis eestigiid.ee (Niina Raid koguteoses "Eesti arhitektuur")
  2. Katariina maja portaalis puhkaeestis.ee
  3. 3,0 3,1 Katariina maja portaalis visittartu.com
  4. 4,0 4,1 Katariina maja portaalis "Tartu ilukirjanduses"
  5. III Narva mnt 23 / Katariina maja

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]