Kasutaja:Tominga95/Balti linnageograafia

Balti linnageograafia on Balti linnu uuriv geograafia haru. Seetõttu, et Balti riikides asuvate linnade tänapäevase ilme kujunemisel on olnud oluline roll Teisel maailmasõjal, sellele järgnenud Nõukogude Liidu okupatsioonil ning taasiseseisvumisega kaasnenud linnaplaneerimise ja majanduse liberaliseerumisel, on Ka linnade väljakutsed – valglinnastumine, atraktiivsuse tõstmine rahvusvaheliste ettevõtete silmis – on sarnased.

Esimesed Baltimaade linnad

Esimesed linnad rajati Baltimaadesse pärast ristisõdijate saabumist. Keskaja kõpuks oli Liivimaal 15 linna, esimesena asutati Riia, mis on tänaseni piirkonna suurim keskus. Riia linnas kehtestati Hamburgi linnaõigus, Tallinnas (ja seejärel teistes Eesti linnades) Lübecki linnaõigus, Vilniusel esimesena Leedus Magdeburgi linnaõigus. Seeläbi kuulusid kõik Baltimaade linnad ühte õiguslik-kultuurilisse ruumi Põhja-Saksamaa linnadega. Olles oluliseks punktiks Venemaa ja Euroopa vahel kasvasid linnad keskajal tänu kaubandusele kiiresti.

Linnaelanike osakaal kogu rahvastikust on Balti riikides sarnane – 68% Eestis ja 67% Lätis ning Leedus. Suurimateks Balti linnadeks on riikide pealinnad Riia (populatsioon 696 000), Vilnius (542 000), Tallinn (440 000). Riikidest suurima rahvaarvuga Leedus on veel kaks suuremat linna Kaunas (299 000) ja Klaipeda (157 000).

Suuremad linnad

Riiat võib pidada oluliseimaks Balti keskuseks. Ülesehituselt on Riia fragmenteeritud. Erinevad linnaosad on rajatud erinevatel aegadel (ja erinevate võimude juhendamisel). Esimese maailmasõja ajal toodeti Riias suurtes kogustes mootoreid ja sõjatehnikat. Tugev majandus tegi linna üheks elavaimaks tööstuslinnaks Põhja-Euroopas.

Riia on rahvaarvult kuus korda suurem kui Läti suuruselt järgmine linn – Daugavpils. Riia asutati sadamalinnana 1201. aastal ja kasvas kiiresti üheks olulisemaks Hansalinnaks. 19. sajandil arenes seal tööstus ja ajaloolise vanalinna ümber rajati äärelinnad, kus esialgu oli hoonestus puidust neoklassikalises stiilis, kuid hiljem kivist juugendstiilis. Täna oma arhitektuurilile kuulub Riia ka UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Vilnius on rahvaarvult suuruselt teine Balti linn, kuid suurim pindalalt. Ka Vilnius on UNESCO Maailmapärandi nimekirjas. Sealses vanalinnas vahelduvad uhked gooti-, renessanssi- ja barokkstiilis hooned. Kuigi linn on erinevates katastroofides kannatada saanud, on Vilnius tänu edukatele rekonstruktsioonidele säilitanud oma mitmekesise arhitektuurilise mulje.

Balti riikides on sadamatel olnud suur kaubanduslik tähtsus, mistõttu on üsna mitmed olulised linnad just kuulsad sadamalinnad. Riia ja Tallinna kõrval on sellisteks veel näiteks Klaipeda Leedus ja Venta jõe suudmesse rajatud Ventspils Lätis.

Baltimaade linnageograafia Nõukogude Liidu okupatsiooni ajal

Baltimaade linnade tänapäevane ilme on tugevalt seotud Nõukogude Liidu tegevusega. Linnaplaneerimine lähtus ideoloogiast, et inimesed soovivad eelkõige elada just linnades, mistõttu ehitati arvukalt kortermajasid. Lisaks rajati elamukvartalites kõndimisdistantsi kaugusele haridusasutusi, teatreid, spordihooneid ja muid taolisi asutusi.

Elamuhoonete kvaliteeti kuigi oluliseks ei peetud. Tähtsam oli ehitustempo. Pikkade tööpäevade, tööliste vähese kogemuse, kiire arendustegevuse ja sellega kaasnenud läbimõtlematu planeerimise tagajärjel esines tehnoloogilisi tagasilööke. 1960-ndatel käivitas Hruštšov arhitektuuri industrialiseerimise kampaania, misjärel hakati rajama suuri elamupiirkondi täis standardiseeritud kortermajasid (hruštšovkasid). Originaalis olid korterid määratud riigitööliste perekondadele. Planeeringuid tehti vastavalt eesmärgile tagada kõigile sotsiaalne võrdsus. Nii eelistati ühistranspordivõrgustiku arengut eraautodele, kortermajasid eramajadele ja loodi palju ühiskasutatavaid alasid. .

Baltimaade linnad taasiseseisvumise järel

Seeläbi olid Balti riikide taasiseseisvumise ajaks linnade struktuur võrdlemisi kompaktne. Taasiseseisvumise järel tuli linnadel uute majanduslike ja poliitiliste oludega kohaneda. Maa sai omale eraomanikud, vähenes tööstus, lisaks muutusid demograafilised näitajad (nii sündimus kui suremus langesid), kasvas keskmine elatustase.

Uues situatsioonis olid tavapäraseks olukorrad, kus valitsused andsid järele investorite survele, mistõttu rajati kaupluskeskusi ning elamupiirkondi ebasobivatesse piirkondadesse või kasutati ümbritseva hoonestusega sobimatuid arhitektuurilisi lahendusi. Kuigi sotsialismi ajal oli linnades olev teedevõrgustik piisavalt heal tasemel ühistranspordi ülalpidamiseks, siis ei tulnud see alati toime plahvatuslikult kasvanud autode hulgaga.

Üldisteks linnageograafilisteks trendideks on olnud linnakeskuse ulatuslik kommertsialiseerumine ja linna perifeerias aset leidev äärelinnastumine. Tuginedes rahvaarvu muutuste mustritele võib välja tuua kolm peamist valglinnastumise tüüpi:

• Tüüp 1 – nii linna keskuses kui äärelinnades populatsioon kasvab. Inimesed kolivad äärelinnadesse peamiselt seetõttu, et linn ei võimalda piisavalt elukohti linnakeskuse lähedal. Omane suurematele linnadele, Leedu näitel Vilnius.
• Tüüp 2 – keskus tühjeneb, äärelinnad kasvavad. Inimesed kolivad atraktiivsematesse piirkondadesse (see tähendab keskusest välja äärelinnadesse või suurematesse linnadesse). Leedus kuulub sellesse tüüpi ülejäänud kaks suuremat linna linna – Kaunas ja Klaipeda.
• Tüüp 3 – nii linnakeskuse kui äärelinnade rahvaarvud kahanevad, kuid linnaterritoorium endiselt kasvab. See on tingitud linnaelanike väljarändest suurematesse linnadesse, kuid linn sellegipoolest hajub laiemaks. Leedus teised suuremad linnad – Šiulai, Panevežis, Alytus.

Peamisteks valglinnastumise põhjusteks on kasvav elatustase, soov omada oma maja, aktiivne kinnisvaraturg ja laenupoliitikad. Sealjuures on planeerimislahendustega tihti kaasnenud majanduslikke, sotsiaalseid ja keskkondlikke probleeme, mistõttu on planeerijatele ette heidetud ebapädevust. Murekohana võib välja tuua, et linnade arendustegevus on lähtunud era- ja investorite, mitte pikemaajalistest ühiskondlikest huvidest.

Tänapäev

Suuremad Balti linnad järgivad oma ülesehituselt sarnast kolmeringilist mudelit. On kesklinn, mis hõlmab ajaloolist vanalinna ning selle lähistele tekkinud kommertskeskust. Vanalinnad on suuresti kaubanduslikud ja tihtipeale orienteeritud turismile. Mõningal juhul võib vanalinn Teise maailmasõja pommitamiste ning tulekahjude tõttu ka praktiliselt puududa. Keskust ümbritseb ulatuslik elamupiirkond, mis on tavapäraselt suurel määral rajatud 20. sajandi teises pooles. Kolmas ring on hiljuti tekkinud äärelinnad. Linnade probleemid on sarnased – seoses langeva sündimuse ja väljarändega linnarahvastik kahaneb, kuid samas jätkavad linnad paisumist pindalalt, mis tekitab ohtu, et linna süda jääb tühjaks. Teiseks on iseseisvumise järel liberaliseerunud majanduspoliitika tagajärjel linnades suurettevõtjaid, kes on olnud võimelised oma soove linnadevalitsustes läbi suruma ka siis, kui see linnale pikas perspektiivis kahjulik on olnud.