Valglinnastumine

Allikas: Vikipeedia
Valglinnastumine Melbourne's

Valglinnastumine (ingl k. urban sprawl) on linna planeerimata ja laiaulatuslik levik maapiirkonda. Valglinnastumise terminit kasutatakse reeglina selleks, et kirjeldada füüsiliselt laienevaid linnalisi piirkondi. Euroopa Keskkonnaagentuur (EEA) defineerib valglinnastumist kui suurte linnaliste alade madala asustustihedusega laienemist peamiselt ümberkaudsete põllumajandusmaade arvelt. Valglinnastumine viitab vähesele planeerimisele ning on juhitud eelkõige turujõududest. Valglinnastumise puhul on maapiirkonnas üle mindud linlikele maakasutusviisidele ja planeeringule. Taoline linnade areng on laiguline, jättes asustatud piirkondade vahele põllumajanduslikke enklaave.[1] Mõned valglinnastu tunnustega uusarendused ei moodusta veel valglinnastut.

Valglinnastumise astet saab mõõta asustustiheduse, detsentraliseerumise, pidevusetuse (ehk hüppelise arenduse, ingl k. leapfrog development) või kasutusalade segregatsiooniga.[2]

Valglinnastumist ei ole üheselt defineeritud. Mõistet kasutatakse peamiselt negatiivses kontekstis, kuna valglinnastumist seostatakse tervist või keskkonda kahjustavate teguritega nagu ülekaalulisus, õhusaaste ja teede ülekoormus.[3] See-eest pooldajad aga usuvad, et valglinnastumine illustreerib kohaliku majanduse jõudsat kasvu ning peegeldab hoopiski tarbijate eelistusi ja seadustest tulenevat võimalust valida endale sobiv elukoht.[4]

Iseloomulikud jooned[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valglinnastule on iseloomulik madal asustustihedus. Hooned on peamiselt ühe- kuni kahekorruselised ühepereelamud. Piirkonnas on laiad tänavad ning avarad hoovi ja haljastusega aiad. Igal eramukrundil on vähemalt üks parkimiskoht või garaaž. Valglinnastuid iseloomustavad: üheotstarbeline maakasutus, madal asustustihedus, sõltuvus autodest ja töökohast tingitud ränne.

Üheotstarbeline maakasutus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheotstarbelise maakasutuse puhul on erineva sihtotstarbega maad üksteisest eraldatud ehk on moodustunud tsoonid. Poed on koondunud ühte, majapidamised teise ja tööstused kolmandasse piirkonda. Seega on suured maa-alad orienteeritud üheotstarbeliseks kasutuseks ja eraldatud teistest avatud ruumi, infrastruktuuri või teiste barjääridega, mis omakorda pikendavad vahemaid kodu, töö, kooli ja kaubanduskeskuse vahel ning eeldavad isikliku sõiduvahendi kasutust.[5] Enamikul juhtudel pole võimalik vahemaid läbida jalgratta või ühistranspordiga, kuna bussiühendus ja kergliiklusteede võrgustik on välja arendamata ning jalgsi liiklemiseks on vahemaad liialt pikad.

San Jose valglinnastu Kalifornias.

Madala asustustihedus ja hüppeline arendus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üks valglinnastumise iseloomulikke tunnuseid on madal asustustihedus võrreldes traditsioonilise linnalise keskkonnaga. Domineerivad ühepereelamud võrdlemisi suurtel kruntidel.[6] Valglinnastu elanike arvu tihedus võib kohati olla üle 10 korra väiksem kui linnasüdames, töökohtade arvu tihedus võib olla aga isegi üle 100 korra väiksem kui linnasüdames. Selle põhjuseks on valglinnastu üheotstarbeline maakasutus, parkimiskohtadele ette nähtud varasemast palju suurem pind. [7][8]

Asustustihedus on väike ka nn hüppelise arenduse tõttu, kuna arendajad tahavad ehitada odavamale maale, mis on linnast kaugel, ja välistavad kallimad krundid linna piiril.[9] Sellised valglinnastud on ülejäänud arendusest põllumaadega eraldatud, kuna arendaja ei ole vahepealset maad kalliduse tõttu ostnud. Seesugune tegutsemine põhjustab asustustiheduse veel suuremat langust. Lisaks on arendaja kohustatud eraldama kindla protsendi arendatavast maast munitsipaal- ehk avalikku kasutusse.[10]

Hüppeline arendus on tekkinud põhjusel, et omavalitsus ei kohusta linnaäärseid eraomandeid arendajatele järkjärguliselt müüma. Varem, kui kohalikud omavalitsused ehitasid infrastruktuuri etteantud asukohta, laienes linn ühtlaselt ja sidusas tsirkulatsioonisüsteemis. Lisaks sellel oli omavalitsusel õigus osta eraomandit, mis suurendas järg-järgulist linna kasvu ja vähendas ebakorrapärast ja laialivalguvat planeerimist. Erasektori arendajatel aga selline võim puudub ja seetõttu valitakse arendamiseks maa-alad, mis on müügis just sel ajal, kui soovitakse arendama hakata, ja mis on võimalikult soodsad, et kasu oleks suurim.

Sõltuvus autotranspordist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Maantee liikluskoormus Kalifornia idakaldal.

Valglinnastu madal asustustihedus ja üheotstarbeline maakasutus tingib selle, et paljud igapäevatoimingud nagu kaupluste külastamine, huvitegevused, ning pendelränne tööle, koju ja kooli nõuavad igapäevast autotransporti.[11] Selline sõltuvus on tingitud elukoha eraldatusest linnast ning eri sihtotstarbega maa-alade eraldatusest üksteisest ehk on lähtutud üheotstarbelisest maakasutusest (elamurajooni on paigutatud vaid elamud, seal puuduvad kaubanduskeskused või tööstusasutused). Kõndimine ja teised transpordimeetodid peale auto ei ole otstarbekad, kuna tihtipeale puuduvad selleks vajalikud kergliiklusteed ja arvestatav ühistranspordiühendus.

Ühistranspordiliinide käigushoidmine on väga kallis, mistõttu on ka liinide ning ühissõidukite liikumistihedus väike. Lisaks on valglinnastu piirkonnade selliselt üles ehitatud, et eelistatud on autotransport teiste transpordiliikide arvelt. Isegi kui kauplused ja huvitegevusasutused on elukohale lähedal, on sellest hoolimata vajalik autotransport, kuna alad on üksteisest eraldatud aedade, seinte ja kuivenduskraavidega ning seega pole võimalik teede planeerimisel kasutada kõige otsemaid lahendusi.[11] Eelnimetatud põhjuste tõttu on isiklik auto taolistes piirkondades praktiliselt ainsaks transpordivahendiks.

Valglinnastu ülesehitus pole mitte ainult autotranspordi soosija, vaid ka maanteede infrastruktuur dikteerib valglinnastu ruumilist paiknemist. Näiteks USA-s on kontsentriliste ringidena laienev linnamudel asendunud mudeliga, kus linnad laienevad mööda keskusest väljuvaid kiirteid.[12]

Töökohast tingitud ränne[muuda | redigeeri lähteteksti]

Töökohast tingitud rände tulemusena suurem osa töökohti asuvad eemal linnakeskusest ja äripiirkonnast ning üha enam liiguvad selle perifeeriatele ehk äärelaladele. Paljud ettevõtted soovivad paikneda väikse asustustihedusega piirkondades, kuna need on odavamad ja seal on kerge laieneda.[13] Selline maakasutus tekib paiknemisvabaduse ja väiksemate investeeringute tulemusena.

Töökohast tingitud rännet iseloomustab ka olukord, kus vaesemates linnades rahvusvähemuses kodanikud on valglinnastumise tõttu jäetud ilma linna sees paiknevatest kergesti ligipääsetavatest lihttöödest, kuna need töökohad on kolinud äärealadele, kus krundid on odavamad ning laienemisvõimalused suuremad.[14] Seetõttu hakkavad linnakodanikud, vastupidiselt äärelinnaelanikele, pendeldama linnast äärealadele.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valglinnastumine pole uus fenomen, vaid see oli tuntud juba tuntud Antiik-Roomast.[15] Linnamüüride sees olev maa-ala oli piiratud ning maa kallis, seetõttu jäi vähemjõukatel inimestel üle kaks võimalust: kas elada kitsastes tingimustes linnamüüri sees või elada väljaspool linnamüüri. Alasid, mis jäid väljapoole linnamüüre, nimetati suburbiumiks, mis tähendab sõna otseses mõttes müüridest väljaspool. [16]

Lähemast ajaloost on valglinnastumise parimateks näideteks London ja Manchester. Tööstusrevolutsiooni algusaegadel oli London Läänemaailma suurim ning majanduslikult enim arenenud linn. 17-ndal ja 18-ndal sajandil toimus Londonisse suur sisseränne põllumajandustehnika arenemise ning uute majandusharude tekkimise tõttu. Järjest kasvav rahvaarv tekitas aga järjest suuremat tungi kolida linnast välja ja soetada endale maapiirkonda suvilaid, mida said endale lubada aga vaid väga rikkad inimesed. [17]

Tänapäeval seostatakse valglinnastumise fenomeni eelkõige USA-ga, kus see sai suurema hoo sisse peale II maailmasõda, mil hakkasid tekkima eeslinnad trammiliinide äärde. Oma olemuselt oli tegemist veel linnasüdamele võrdlemisi lähedal asuvate piirkondadega. 20-ndatel hakkasid tänu auto kasutamise odavnemisele tekkima aga ulatuslikud autokesksed eeslinnad, mille rajamisele pani piiri Suur majanduskriis. Eeslinnade rajamine jätkus aga veelgi tormilisemas tempos pärast II maailmasõda ning käis kaasas kiirteedevõrgustiku rajamisega.[18] Kui 1990-ndaks aastaks kasvas linnalise elanikkonna arv USA-s 2 korda, siis linnaliste alade pindala kasvas rohkem kui 5 korda, mis on jällegi valglinnastute madala asustustiheduse näitaja.[19]

Põhjused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valglinnastumise põhjuseks peetakse erinevate sotsioloogiliste ja majanduslike jõudude koosmõju. Maa väärtus on aga üks peamisi faktoreid - valglinnastumine kipub toimuma linnade äärealadel, kus maa hind on väiksem kui linnasüdames. Majandusteadlased toovad välja kolm peamist faktorit, mis seotuna maa väärtusega on valglinnastumise põhjusteks. Esimene neist on rahvaarvu kasv, mis põhjustab linna laienemist. Teiseks on majandusliku heaolu kasv, mis lubab inimestel osta endale rohkem elamispinda. Need elanikud aga kolivad linnade äärealadele, kus maa väärtus on väiksem ning sama raha eest saab lubada suuremat elamispinda. Kolmandaks on paranenud infrastruktuur, näiteks uute kiirteede ehitus, mis võimaldab inimestel kaugemal elada. [20] Sotsioloogilised faktorid on samuti olulised. Euroopas on rahvastiku kasv praktiliselt peatunud, ometi jätkub valglinnastumine. Kõige tavalisem linna äärealadele kolija on pere väikeste lastega, samas kui vanurid või vallalised inimesed reeglina seda ei tee. Rohkem ja rohkem eurooplasi peab oma elu suurimaks ning parimaks investeeringuks era- või ridamaja linna äärealadel, lisaks eeldatakse, et äärealade kinnisvara kasvab tulevikus oma väärtuselt rohkem kui linnasüdames olev kinnisvara. Linnasüdame probleemid, näiteks kuritegevus, müra- ning õhusaaste on samuti valglinnastumise suurteks ajenditeks. Tiheda asustusega linnalisi piirkondi peetakse ebaatraktiivseks väheste rohealade ning kehva planeerimise tõttu, lisaks seostatakse linnas elamist töötuse, narkootikumide kasutamise ning immigrantidega seostuvate integratsiooniprobleemidega.[1]

Tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linnakeskkonna laienemisega kaasneb ulatuslik loodusressursside kasutus ning looduskeskkonna muutmine. Maakasutuse muutused vähendavad maapinda imenduvat vihmavee hulka, mis alandab omakorda põhjavee taset ning suurendab kuivemates piirkondades kõrbestumise ohtu.

Ressursikasutuse suurenemise põhjuseks on elustiili muutused, mis kaasnevad valglinnastus elamisega. Enamik hooneid on ühepereelamud, mis kipuvad olema vähem efektiivsed ning nõuavad rohkem ressursse inimese kohta kui mitmepereelamud. Nii veekulu kui ka energiakulu on ühepereelamutest koosnevates piirkondades inimese kohta suuremad kui tihedamalt asustatud piirkondades. Suureneva transpordivajaduse ning eelkõige autotranspordi suure osakaalu tagajärjeks on ka kasvav väljapaisatava CO2 hulk, mis on üks olulisematest kasvuhoonegaasidest.[1]

Madala asustustihedusega asulad järjest kaugenevad suurlinnadest ja killustavad looduslikke metsa- ja põllumaid, mille tulemusena vähenevad metsloomade elupaigad ja liikumiskoridorid.[21] Metsamaade killustumise pärast võib järjest sagedamini kohata metsloomi äärelinnades, kus nad otsivad prügikastidest toitu või jahivad koduloomi. Samuti saastab valglinnastumine vett ja õhku, mullaviljakus ja -teke vähenevad, ka kliima pole enam nii stabiilne. Tekivad üleujutused ja põuad, mis viivad rohealade hävinemiseni.[22]

Kui varasemalt kasutati linnade laiendamiseks põllumajanduslikult mitteväärtuslikku maad, nagu näiteks võsa ning sööti kasvanud ja mitteviljaka muldakattega põllumaid, siis nüüd võetaks järjest rohkem kasutusele viljakaid põlde, viljapuuaedasid ja metsa, mis ühtlasi seab ohtu ökosüsteemi tasakaalu ja suurendab põllumajandussaaduste importimisvajadust. [21]

Sotsioloogilised ja majanduslikud tagajärjed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valglinnastumine suurendab segregatsiooni erinevate ühiskonnakihtide vahel. Selle põhjuseks on see, et valglinnastus elamine on oluliselt kallim võrreldes linnas elamisega[1]. USA-s on valglinnastumine tekitanud paljudes linnades, näiteks Detroidis, ka suure rassilise segregatsiooni. Termin nimega white flight kirjeldab seda, kuidas peamiselt pärast 1960-ndate rassilisi pingeid USA-s hakkas suur osa valgeid inimesi kolima eeslinnadesse, samas kui afroameeriklased ning teised vähemused jäid elama südalinna. Kuna vähemused olid tihti ka kehvemal majanduslikul järjel, suurenes mitte ainult rassiline, vaid ka majanduslik segregatsioon, mis suurendas veelgi lõhet eri ühiskonnakihtide vahel.[23]USA-s on suure valglinnastumise taseme tõttu auto omamine muutunud väga oluliseks faktoriks töö leidmisel ning selle hoidmisel muude transpordiliikide puuduliku kvaliteedi tõttu. See aga tekitab barjääre tööturul väiksema sissetulekuga inimeste jaoks, kes ei saa endale isiklikku autot lubada.[12]

Lisaks põhjustab valglinnastumine kesklinna koormus vähenemist, kuna paljud ettevõtted kolivad linna äärealadele maa odavuse ja lainemisvõimaluste tõttu. See omakorda ohustab linnakeskuse domineerimist. Samuti on madala asustustihedusega valglinnastud pindalalt suuremad kui kompaktne linn ning seetõttu on ka infrastruktuuri- ja muud ülalpidamiskulud suuremad.

Inimeste tervis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kuna valglinnastunud aladel on jalgsikäigul või rattasõidul oluliselt väiksem osa kui linnalises keskkonnas, avaldab see mõju ka inimeste tervisele. Uuringud USA-s on näidanud, et on olemas negatiivne korrelatsioon ülekaalulisuse ning elupiirkondade tiheduse osas ehk hõredamalt asustatud piirkondades, näiteks valglinnastunud aladel, on rasvunud inimeste osakaal suurem.[24] [25] Ka autoõnnetuste ning jalakäijatega juhtunud õnnetuste osakaal on suurem valglinnastunud aladel kui linnasüdames. Selle põhjuseks on nii suurem autotranspordi osakaal kui ka tänavate ning teede ülesehitus, kus tihti puuduvad kõnniteed või ohutud ülekäigurajad. Valglinnastumise mõju vaimsele tervisele on raskemini

Linnu ümbritsevad rohevööd Suurbritannias.

määratletav. Ühest küljest on suurem roheluse hulk ning pääsemine närvilise ja lärmaka linnakeskkonna eest rahustav. Teisest küljest nõuab valglinnastus elamine pikka pendelrännet autoga, mille tagajärjeks võivad olla stress, seljavalu, südame ja veresoonkonna haigused. [24]

Lahendused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Linna arukas kasv: madalad korterelamud ja rohke tänavahaljastus.

Valglinnastumise pidurdamine vajab tervikplaneerimist (eeslinnade, mitte valglinnade loomist). Kodanike väärtushinnangud peavad muutuma ning linn elukeskkonnana paranema: linnaruumi tuleb uuendada, keskkonna- ja sotsiaalprobleeme leevendada.[15] Samuti võib üheks lahenduseks olla autotranspordi piiramine, selle kallimaks muutmine ning ühistranspordi ja kergliiklusteede võrgustiku parendamine.

Linnade tark kasv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Üheks valglinnastumise alternatiiviks või lahenduseks on pakutud nn tarka kasvu, mida iseloomustab tihedamate elupiirkondade rajamine, mis soosivad kõndimist, jalgrattaga sõitmist, rohealade säilitamist ning mitmeotstarbelist maakasutust ning väldib erinevate sihtotstarvetega alade segregatsiooni ja hoidub vaid ühepereelamutest koosneva hoonestuse rajamisest. Sellega käiks kaasas ka parema kvaliteediga ning laialdasemalt kättesaadav ühistransport ning piirangud tee-ehitusele. Linnade targa kasvu eesmärgiks on luua piirkonnas tugev ühtsus- ja kohatunnetus, jaotada võrdselt uusarenduste kulud ja tulud linnas ja selle ümber, säilitada ja parendada looduslikke ja kultuurilisi ressursse ja edendada rahva tervist.

USA-s oli targa kasvu esimeseks näiteks 1970-ndatel Portland, Oregon, kus piirati linna laienemist ainult alaga, mis paikneb ümber linnasüdame.[26] Londoni ümber hakati nn rohevööd rajama juba aastal 1955, et piirata valglinnastumist ning säilitada linna ümbritsevaid rohealasid. [27]

Valglinnastumine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eestis on valglinnastumise kõige ehedamaks näiteks Tallinn ja selle äärmeaad. Valglinnastumine puudutab lisaks Tallinnale ka teisi suuremaid linnu, nagu Tartu, Pärnu ja Kuressaare.[15] Ulatuslikum valglinnastumine algas juba kahe maailmasõja vahel, mil arenes Nõmme ning Tallinn kaotas ligikaudu viiendiku oma rahvaarvust. Nõukogude ajal valglinnastumine suures osas peatus, sest isegi kui koliti linnast välja, mindi tööle põllumajandusse ning seega kadus otsene side linnaga. Taasiseseisvumisaastatel on valglinnastumise protsess jätkunud, aga töökohad jäävad linna: see toob endaga kaasa ulatusliku pendelrände.[28]

Tallinna puhul iseloomustab valglinnastumist keskse planeerimise puudumine. See on endaga kaasa toonud kümnete väikeste arendusprojektide tekkimine, mis on pillutatud erinevatesse piirkondades. Sellega seoses on suurim probleem suurte maa-alade kasutuselevõtt, mida muidu saaks kasutada teiseks otstarbeks, näiteks põllumajanduseks. Oluliseks faktoriks arendusprojektide rajamisel on ka mere lähedus, mis tähendab, et vähemaks jääb neid mereäärseid piirkondi, mis on kasutusel avaliku ruumina.[28][29]

Aastatel 1991-1996 tekkis Tallinna tagamaale 171 uusasumit 3421 elamuga, millest 89% on ühepereelamud. Kokku elab vaadeldud uusasumites üle 17 500 inimese. [30]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 Urban sprawl in Europe - The ignored challenge, European Environment Agency.
  2. The characteristics,causes,and consequences of sprawling development patterns in the United StatesBrody, S. (2013).
  3. "Plan Obsolescence" , Moore, A.,Henderson, R.(1998).
  4. Suburbanization and Constitutional Interpretation: Exclusionary Zoning and the Supreme Court Legacy of Enabling Sprawl, Batchis. W,JCR & CL Vol 8 (2012).
  5. A General Summary of Land Use Zones A Guide to the Edmonton Zoning by Law. (2010).
  6. Urban Sprawl, Cities that grow out, not up
  7. What Density Doesn't Tell Us About Sprawl, Eidlin, E. (2010). What Density Doesn't Tell Us About Sprawl.
  8. Valglinnastumine, Hiob, M (2011)
  9. Defense of Urban SprawlRandall G. Holcombe, Perc Reports, Vol 17.(1999).
  10. Planeerimisseadus.
  11. 11,0 11,1 Automobile DependencyTransportation and Land Use Patterns That Cause High Levels of Automobile Use and Reduced Transport Options, Victoria Transport Policy Institute (2013).
  12. 12,0 12,1 Urban Sprawl, Auto Dependancy and Poverty, Colby, G. (2007). Urban sprawl, auto dependency and poverty.
  13. Job Sprawl Stalls:The Great Recession and Metropolitan Employment Location Kneebone, E. Metropolitan Opportunity Series (2013).
  14. Job Sprawl and the Spatial Mismatch between Blacks and Jobs Stoll, M (2005).
  15. 15,0 15,1 15,2 Valglinnastumine Hiob, M. (2011).
  16. History of Urban Sprawl,
  17. An excerpt from Sprawl. A compact History,
  18. ,Greene, G. (2004) The end of Suburbia
  19. Urban Sprawl,Written by John G. Mitchell. Republished from the pages of National Geographic magazine
  20. The Characteristics, Causes and Consequences of Sprawling Development Patterns in the United StatesBrody, S. (2013) Institute for Sustainable Coastal Communities, Texas A&M University
  21. 21,0 21,1 Salvati, L., Munafo, M., Morelli, V.G., Sabbi, A. Low-density settlements and land use changes in a Mediterranean urban region. Landscape and Urban Planning Journal (2012).
  22. Couch, C., Leontidou, L., Petschel-Held, G. Urban Sprawl in Europe, Landscapes, Land-Use Change and Policy (2007).
  23. 'White flight' and Detroit's decline,by Marilyn Salenger, the Washington Post
  24. 24,0 24,1 Urban Sprawl and Public Health,Frumkin, H. (2002). Urban sprawl and public health. Public health reports, 117(3), 201.
  25. Effects of Urban Sprawl on Obesity, Zhao, Z., Kaestner, R. (2009) National Bureau of Economic Research
  26. Urban Sprawl, Smart Growth, and Deliberative Democracy, Resnik, D. B. (2010) Am J Public Health. 100(10): 1852-1856
  27. The London Green Belt Council
  28. 28,0 28,1 Valglinnastumise negatiivseid arenguid saab vältida
  29. Kas valglinnastumisega kaasnevaid probleeme saab vältida,Ahas, R.(2007) ajaleht Pealinn
  30. Tallinna piirkonna valglinnastumine kiireneb,ERR uudised 2006