Topograafiline kaart ehk topokaart on geograafiline kaart, millele on kantud maastiku üksikasjalikud andmed, reljeefi kontuurjooned (isohüpsid) ja teised hästi märgatavad detailid.

Topokaarti kasutatakse liikumisel maastikul või lendamisel selle kohal, orienteerumiseks.

Administratiivjaotuse (haldusjaotuse) piire looduses maastikul ei nähtu, kui ehk riigipiirid välja arvata, selleks koostatakse eraldi kaardid.

Topokaardid koostatakse 1:1 000 000 või suuremas mõõtkavas üksikute kindlaksmääratud mõõtmetega lehtede kaupa. Topograafilised kaardid on suuremate maa-alade, nagu riigid jm kohta koostatud kujutised väiksemas mõõtkavas, mingis sobivas kartograafilises projektsioonis. Eesti kõige olulisem topograafiline kaart on Eesti põhikaart, mis on digitaalses versioonis mõõtkavas 1:10 000 ning paberkaardina mõõtkavas 1:20 000 ^[1].

Topograafilisele kaardile kantakse kokkuleppelise tingmärgistusega geodeetilised kontrollpunktid, maastiku kõrgemad tipud ja sügavikud ehk reljeef, veekogud, jõgede võrgustik, asustuse hooned ja kvartalid, kirikud, tänavad, raudtee- ja maanteevõrgustik lisa-andmetega, metsad, kõrgepingliinid, sood, rabad, turbaväljad, liiva- /kruusakarjäärid.

Topokaartile kantakse vastava märgistusega ka tehnilised rajatised: elektrijaamad, kõrged korstnad ja mastidel tuuleturbiinid, raadio/TV mastid, samuti sillad, viaduktid, ringteed, tammid ja teised maastikul orienteerumist abistavad objektid.

Reljeefi kujutatakse tavaliselt samakõrgusjoontega (isohüpsidega) , mis esindavad maastiku kõrguse väärtusi kaardil tavaliselt 5 meetrise või ka suurema kõrguse vahega. Topograafiline kaart on tavaliselt avaldatud kaardiseeriana, mis koosneb kahest või enam kaardilehest, moodustades tervikkaardi. Topograafiliste kaartide täielikkus ja täpsus võimaldab täpsemat orienteerumist maastikul, lahendada erinevaid plaanitavaid tehnilisi üksikasju.

Teadust topograafiliste kaartide loomisest nimetatakse topograafiaks.

Topograafilise kaardi omadused[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis eristatakse mõõtkava alusel järgmisi topograafilisi kaarte:

suuremõõtkavalised – 1:10 000 kuni 1:50 000
keskmisemõõtkavalised – 1:100 000 kuni 1:200 000
väikesemõõtkavalised – 1:500 000 kuni 1:1 000 000

Kaardi mõõtkava on moonutatud sõltuvalt valitud projektsiooni seaduspärasustest ^[2]. Topokaartide koostamiseks kasutatakse väiksemas mõõtkavas aerofotosid ja kosmosest tehtud salvestusi.

Topograafilise kaardi raam[muuda | muuda lähteteksti]

Topograafilisel kaardil on kolmekordne raam:

siseraam – piirab maastiku kujutist
minuti- ehk kraadiraam – näitab ühikute skaalat
välisraam – kujutatud jämedamaga joonega, millel on dekoratiivne tähtsus

Raamile on märgitud Gaussi-Krügeri ristkoordinaatide väärtused (intervalliga 1, 2 või 4 km), geograafiliste koordinaatide väärtused (intervalliga 10" ja 1') ning naaberlehtede nomenklatuurid.

Horisontaalsete võrgujoonte otste juurde või keskele kirjutatud arvud on X-koordinaadid, mis näitavad kauguseid ekvaatorist (Eestis need on 6375 – 6650 km)^[2]. Vertikaalsete võrgujoonte otste juurde ja keskele kirjutatud arvude esimene number on Gaussi-Krügeri põiksilindrilise projektsiooni tsooni number (Eestis need on 4 ja 5), järgmised 3 numbrit näitavad Y-koordinaadi väärtuseid, st kauguseid keskmeridiaanist 500 km võrra lääne poole viidud X-teljest. Näiteks arv 4642 tähendab, et antud punkt asub neljandas tsoonis, 642 km kaugusel tinglikust X-teljest ehk 642 – 500 = 142 km ida pool telgmeridiaanist (21°).

Topograafiline plaan[muuda | muuda lähteteksti]

Topograafilised plaanid on väiksemate (kuni 300 km2) maa-alade kohta horisontaalprojektsioonis koostatud suuremõõtkavalised (kuni 1:5 000) kujutised ^[2]. Plaanide koostamiseks kasutatakse maapealseid geodeetilisi mõõdistamisi (tahhümeetriat) ja suuremõõtkavalisi aerofotosid. Plaani mõõtkava on igas kohas õige.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene mitmeleheline topograafiline kaart, mis kattis kogu riiki, valmis 1789. aastal nimetusega Carte géométrique de la France (180 lehte, mõõtkavas 1:86 400)^[3]. 1913. aastal algas Rahvusvahelise Maailmakaardi (ingl International Map of the World) loomine, mille eesmärgiks oli kaardistada kõik planeedi märkimisväärsed maa-alad 1:1 mln skaalas, moodustades umbes tuhat kaardilehte. Igal kaardilehel olid laiuskraadid esitatud iga nelja kraadi järel, pikkuskraadid kuue või enama pikkuskraadi järel. Iga leht oli 44 cm pikk ja sõltuvalt piirkonna geograafilisest laiusest kuni 66 cm lai. Kuigi projekt jäi lõpetamata kasutatakse selle indekseerimise süsteemi praegugi.

Hiljem topograafiliste kaartide, aerofotode jt andmete põhjal tekitati DEM-kõrgusmudel ja TIGER (ingl Topologically Integrated Geographic Encoding and Referencing), mis soodustasid GPS-i arengut.

Topograafia ajalugu Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Geodeetiliselt põhistatud topograafilist mõõdistamist ning kaardi koostamist alustati Eesti- ja Liivimaal 1855.aastal ^[4]. Eesti ala 26 kaardilehte trükiti 1860.aastatel. Suuremõõtkavalist ehk topograafilist põhikaardistamist alustati 1894.aastal.

1919.aastal Eestis oli asutatud oma topograafiline osakond, mida hiljem nimetati ümber Kaitseväe Staabi topo-hüdrograafiaosakonnaks, mille ülesandeks olid ka topograafilised kaardistustööd. Alustati strateegiliselt tähtsamate piirkondade kaardistamist mõõtkavades 1:21 000 (pooleverstane) ja 1:5 000. Tallinna ja Tartu ümbruses leiti Vene topograafidest maha jäänud pooleverstaseid mõõdistamisplanšette, mida kasutati uute kaardilehtede koostamiseks. Kusjuures neile trükiti peale eestikeelsed kohanimed ja muu kiri ning Gaussi-Lamberti projektsiooniga sobitatud õignurksete koordinaatide võrk ^[4].

Täiesti uue topograafilise kaardi (Eesti põhikaardi) koostamiseks alustati mõõdistamistöid 1923. aastal. Kuid 1935. aastal, kui põhikaardiga oli kaetud 20% riigi haldusalast, kaardistamine katkestati ning kavatseti jätkata 1940. aastal, kuid alanud okupatsiooni tõttu jäi see ära.

Nõukogude Liidu salajane geodeetiline koordinaatsüsteem kehtestati 1946. aastal ning NSV Liidu (sõjalis-)topograafiliste kaartide mõõtkavade hulk oli võrdlemisi suur ^[4]. 1:1 000 000 (1:1 milj.) suuremas mõõtkavas kaardid olid salajased, 1:1 000 000 väiksema mõõtkavaga ametialaseks kasutamiseks. Kõik vabalt müügil olevad kaart-atlased NSV Liidus olid geograafiliste ja muud laadi moonutustega, topograafiliste kaartide müük oli keelatud, isetegevuslik topokaartide koostamine isegi karistatav.[^[5]]

1992. aastal kui Eesti taasiseseisvus, otsustas Eesti valitsus lõpetada topograafilis-geodeetiliste kaartide salastamise ^[4]. Kuid väikese- ja keskmõõtkavalised 1:200 000 kuni 1:500 000 topokaartid (VFR lennureeglite ehk õhuruumi administreerimise aeronavigatsiooniline kaart on küll vabalt saadav, kuid tõelist 1:500 000 topokaarti see ei asenda) on endiselt ka praegu Eesti Vabariigis ainult ametkondlikuks kasutamiseks.

Lisaks geodeesia-, kartograafia- ja maakorraldusteenistuse taastamisel oli oluline ning keskne koht endise Eesti NSV Põllumajanduse Ministeeriumi Maakorraldusvalitsuse baasil moodustatud maa-ametil. Esimene oluline kaardistamisprojekt oli Eesti põhikaardi programm, mis on ka praegu aluseks riigi haldusala kõige detailsema ja universaalsema topograafilise andmestiku koostamisel.