Eesti põhikaart

Eesti põhikaart on Maa-ameti koostatav Eestit kattev topograafiline kaart, mis valmib digiversioonis mõõtkavas 1:10 000 ning paberkaardina mõõtkavas 1:20 000. Kaart on Lamberti konformse koonilise projektsiooni Eesti jaoks kohandatud versioonis LAMBERT-EST. Ristkoordinaatsüsteemiks on L-EST.

Kaardile on kantud info kommunikatsioonide (teed, elektriliinid), asustuse, hüdrograafia, pinnamoe, toponüümide ja maakasutuse kohta. Lisaks eelpool nimetatule on trükikaardil kujutatud geodeetilise võrgu punkte ja koodnumbreid, riigipiirimärke ja numbreid, maakonna- ja haldusüksuste ning kaitsealade piire, kinnismälestisi ja muinsuskaitsealasid, samakõrgusjooni- ja punkte ning tuletõrje veevõtu kohti. Trükikaardil saab märgiste abil määrata L-EST 97, NSVL 1942. aasta süsteemi, UTM ja geograafilisi koordinaate.

Digitaalkaardil on mitu väljundit: värviline ja mustvalge rasterkaart ning vektorkaart. Neist viimane on levituses ESRI geoandmebaasina, Mapinfo TAB ning Bentley DGN formaatides, rasterväljundiks on geotiff. Digitaalse põhikaardiga saab iga huviline tutvuda ning allikale viidates tasuta kasutada Maa-ameti geoportaalis või avaliku WMS-teenuse ja sobiva tarkvara olemasolul oma arvutis.

Digitaalversioon luuakse igal aastal terve Eestimaa ulatuses uuesti, võttes aluseks jaanuarikuus tehtava väljavõtte Eesti topograafia andmekogust ning trükikaarti uuendatakse regioonide kaupa vastavalt varem koostatud kavale. Eesti põhikaardi trükikaarti levitatakse lehepõhisena, kuid digikaardi levitamisel on võimalusi rohkem: ühikuteks on leht, kiht ja piirkond, mida saab vastavalt vajadusele kombineerida ning andmeid lisada.

Maa-ametilt tellivad trükikaardi lehtede kirjastamist ka Piirivalveamet (Politsei- ja Piirivalveameti piirivalveosakond) ja Eesti kaitsevägi. Nende tellimusel koostatud kaardilehed sisaldavad lisaelemente, mis vastavad antud asutuste poolt kehtestatud standarditele ning on nende töös vajalikud. Need trükikaardilehed pole tavainimesele kättesaadavad.

Eesti topograafia andmekogu

ETAK on Eesti topograafia andmekogu, milles hoitakse, levitatakse ja uuendatakse alates 2007. aastast kogu Eesti topograafilisi andmeid. Alates selle loomisest uuendatakse vaid andmebaasi ning põhikaart valmib ühe tootena paljudest. See tehnoloogiline keskkond koosneb tuumandmebaasist, kus säilitatakse kõiki Eesti avaliku sektori poolt toodetavaid ruumiandmeid. Sellest eraldatakse vastavalt vajadusele teatud info edasiseks töötlemiseks lisaandmebaasidesse (nt põhikaardi tootmiseks).

Selle andmebaasi formaat on alus riiklikule andmete infrastruktuurile, sest avaliku sektori kulude kokkuhoidmise ning andmete dubleerimise vältimiseks koondatakse kõik loodavad ruumiandmed ühisesse andmebaasi. ETAK vahetab andmeid teiste registritega (nt Teeregister, Ehitusregister, Keskkonnaregister) teatud intervalli tagant, et selles sisalduv info oleks võimalikult täpne. Üheks ETAKi loomise põhjuseks oli Euroopa Parlamendi ja Euroopa Nõukogu poolt Euroopa Ühenduse ruumiandmete infrastruktuuri rajamiseks välja antud direktiivi täitmine.

Tootmine

Hetkel toodetakse mõlemaid põhikaardi liike ETAKi põhjal. Sealsest tuumandmebaasist tehakse põhikaardi koostamiseks vajalike andmetega väljavõte ning luuakse tootepõhine andmebaas. Digikaardi jaoks tehakse seda üks kord võimalikult aasta alguses. See vektoritest ja punktidest koosnev andmebaas läbib kartograafilise töötluse, mille järel saab põhikaardile vastava kuvamisjuhendi (nt ting- ja leppemärgid) ning valminud toode avaldatakse.

Trükikaarti toodetakse koos andmete uuendamisega. Selleks korraldatakse riigihange ning selle võitnud ettevõttele antakse uuendamisele minevate kaardilehtede andmestik. Ettevõtte ülesandeks jääb ortofoto ja vana kaardi võrdlemise põhjal info uuendamine (nt maakatte muutused, uued pinnaseteed, metsasihid, veekogude rannajoon ja muud andmed, mis andmevahetuse käigus pole ETAKis kajastunud). Täiendatud andmeid kontrollib Maa-amet ning nende kvaliteedinõuetele vastamise korral lisatakse uuendatud info andmebaasi ning võib alustada uue kaardilehe trükiprotsessi. Pärast ETAKi kasutuselevõttu lähenetakse kaardi tootmisele veidi teisest küljest kui varem. Uuendamise käigus ei valmi enam ainult üks toode, vaid uuendatakse kogu andmebaasi.

Põhikaardi koostamisel on käimas teine kaardistusring, mis tähendab, et kogu Eesti kaardilehed uuendatakse ortofotode alusel. Teise ringiga alustati 2004. aastal Põhja-Eesti, Lääne-Eesti mandriosa, Tartut ümbritsevate valdade ning Eesti kagupiiri kajastavate kaardilehtede uuendamisega.

Alates 2008. aastast kogutakse LIDAR laserskaneerimise abil kõrgusinfot. Varem uuendati seda stereofotogramm-meetriliselt kaardistuse ja välitööde abil kaardilehtede põhiselt. 2014. aastaks on Eestist tehtud kaks skaneerimisringi ning on võimalik luua uus ja täpsem kogu Eestit kattev kõrgusinfo.

Ajaloost

Pärast taasiseseisvumist puudus kogu Eestit kattev suuremõõtkavaline kaart. Peamiselt maaparandusuuringute eesmärgil alustati topograafilisi mõõdistusi mõõtkavas 1:10 000 juba 1954. aastal. Kaardistamine toimus 1993. aastani, kuid 1/3 neist kaardilehtedest jäi trükkimata ning trükioriginaalid läksid Venemaale. Nõukogudeaegsed kaardid olid salastatud ning isegi väikesemõõtkavalisi Eesti kaarte, millel poleks suuri moonutusi või tahtlikult valesti kujutatud objekte, oli keeruline leida. Kaardid, mis olid mõõtkavalised ja minimaalsete moonutustega, olid vaid teatud ametkondade kasutamiseks ning salastatuse aste sõltus kaardi täpsusest ja omadustest (nt koordinaatsüsteem tõstis salastatust). Et maaparanduskaarte saaks vabamalt kasutada, jäeti neile koordinaatvõrgustik kandmata. Sellegi poolest olid need 1990. alguses kasulikud põhi- ja baaskaardi tootmise ja maareformi planeerimisel.

Tänapäevase põhikaardistuse projekt koostati 1991. aastal nõukogudeaegse maafondi kaardistamise järjepidevuse jätkamiseks. Tegu oli programmiga, mis hõlmas mitmeid kaartide tootmiseks vajalikke töid, nagu geodeetiliste põhivõrkude rekonstrueerimine, eestikeelsete kohanimede andmebaasi ning uue kartograafilise projektsiooni ja lehejaotussüsteemi loomine. 1991. aastast on kaardistamise lähteandmeteks olnud ortofotod, mida telliti välismaalt, sest Eestis puudus vastav kompetents. Kaartide tootmise aluseks olid välitööde materjalid, olemasolevad kartograafilised ning statistilised andmed. Kuni 1995. aastani toodeti kaardid käsitsi ehk arvutit kasutamata, reljeefikiht kanti üle nõukogudeaegsetelt topograafilistelt kaartidelt ning kujunduse inspireeris Soome põhikaart. Esimesed trükikaardi lehed ilmusid 1994. aastal ja trükiks vajalike seadmete puudumise tõttu valmis esimene, Käru kaardileht, Soomes. Digitaalset tootmist alustati 1995. või 1996. aastal, kui Šveitsist saadi abina fotogramm-meetria seadmed.

Digitaalne ja trükikaart

Esimene trükikaart ilmus 1994. aastal. Digitaalset vektorkaarti on Maa-ameti tellimusel valmistatud 1996. aastast. 1996.–1998. aastani koostas enda poolt väljatöötatud juhendite alusel esimest digitaalset vektorkaarti AS Eesti Kaardikeskus.

Eesti põhikaardi trükikaardil on tootmise algusest peale kujutatud topograafilist situatsiooni ja kõrgusinfot, mida hakati digitaalkaardil samakõrgusjoonte ja tähtsamate kõrguspunktide kujul kuvama alles 2013. aasta versioonis. Võrreldes digitaalversiooniga kujutatakse trükikaardil täiendavalt riikliku geodeetilise võrgu punkte ja koodnumbreid, riigipiiri märke ja numbreid, maakonna- ja haldusüksuste piire, kaitsealade piire, kinnismälestisi ja muinsuskaitsealasid, samasügavusjooni ja -punkte, tuletõrje veevõtukohti.

Digitaalkaardi põhjal edastatakse mitmesuguste teenuste kohta infot: näiteks alates 2008. aastast kogutakse aerolaserskaneerimise kaudu kõrgusandmeid, mida ei kujutatud varem andmete suure mahu tõttu üldkasutataval digikaardil, kuid mida sai täpsemal kujul tellida Maa-ametist digitaalse põhikaardi 1:2000 mõõtkavas lehtede kaupa.

Erinevalt digikaardist ei ole trükikaardi kasutamiseks vaja arvutit ega spetsiaalset tarkvara. Samas on paberkaartide kättesaadavus piiratud, sest paljud trükikaardi tiraažid on läbi müüdud ning kordustrükke tehakse vähe ning needki kaovad poodidest kiiresti. Üha vähem tähelepanu pööratakse trükikaardi koostamisele, sest digitaalkaart on nüüdseks riigitoimingutes (omavalitsuste töös, riiklikes ametites, mitmetes ruumiinfot sisaldavates riigi registrites, teemakaartide aluskaardina jne) rohkem kasutatav ja sellest on tulnud digitaalkaardi prioriteetsus paberkaardi ees.

Trükikaardil saab määrata L-EST 97, NSVL 1942. aasta süsteemi koordinaate, UTM ristkoordinaate ja geograafilisi koordinaate. Kaardilehele on lisatud kaardielemendid, mis ei jää kaardiväljale: tiitel, mõõtkavad, leppemärgid, kõrgusjuhis, asimuutide diagramm jne.

Põhikaardi lehtede nomenklatuur

Üks põhikaardi peamisi omadusi on kaardilehtede nummerdamine. Igal kaardilehel on oma unikaalne number ning nende jaotamise süsteemi nimetatakse nomenklatuuriks. Lehtede jaotamise süsteemi lõi 1995. aastal Harli Jürgenson. Eesti põhikaart trükikaart on jagatud 50x50 cm suurusteks kaardilehtedeks. Mõõtkavas 1:10 000 on kaardilehel kujutatud maa-ala 5x5 km, mõõtkavas 1:20 000 aga 10x10 km. Skemaatiliselt näeb kaardilehtede jaotumist Maa-ameti kodulehelt. Kaart koosneb 2065 eraldi kaardilehest (1:10 000).

Kui jaotada 1: 200 000 kaardileht 100 väiksemaks ruuduks (numeratsioon algab alt vasakust nurgast), siis saame 1:20 000 Eesti põhikaardi lehe.

Põhikaardi 1:20 000 number on neljakohaline ning koosneb kahest osast:

• 1:200 000 lehe number
• 1:20 000 lehe number (00-99)

Kahte numbrit omavahel eraldatakse punktiga, näiteks 64.10

1:20 00 kaardilehe jagades neljaks (numeratsioon algab alt vasakult nurgast) saame 1:10 000 kaardilehe, mille number on viiekohaline (näiteks 64.103) ja koosneb järgmistest osadest:

• 1:200 000 lehe number
• 1:20 000 lehe number (00-99)
• 1:10 000 lehe number (1–4)

Uuendamine

Koos tehnoloogia arenguga on muutunud kogu tootmisprotsess ning kaardipilt. Kui alguses toodeti põhikaarti kaardilehe põhiselt, siis praegu uuendatakse andmebaasi, millest toote jaoks vajalik info välja võetakse. Ka on oluliselt muutnud kaardi tootmise protsess: suuremahulisest käsitööst on saanud peaaegu täielikult digitaalne protsess. Siiski on samana püsinud peamine andmeallikas: lausaline topograafiline kaardistus, mille andmed saadakse stereofotogramm-meetrilisel kaardistusel või laserskaneerimise kaudu. Inimeste tehtud välikaardistuse osakaal väheneb tehnoloogia arenguga.

Lisaks lauskaardistamisele toimub andmevahetus teiste infosüsteemide ja riiklike registritega (nt Riiklik Teeregister, Riiklik Ehitusregister) ning selle kaudu tuleb suurem osal muutuvast informatsioonist (nt aadressi ja teede nr muutus). Seetõttu pole otstarbekas teha lauskaardistamist. Pidev andmevahetus tagab ruumiandmete kvaliteedi ja ajakohasuse. Erinevate andmetüüpide teave uueneb erineva tsükliga ning see võib mõjutada kaardi suhtelist täpsust. Näiteks andmevahetuse teel uuenevad need kiiresti (hooned ehitusregistris), samas teised andmed (nagu metsade ruumikuju) uuenevad lauskaardistamise käigus mitmete aastate tagant või erandkorras kaardistusringide vahel. Sellele vaatamata ei jõua tihedamini uuenevad andmed kohe kaardipildile.

Alates 2013. aastast muudeti kaardi kujundust ja värvivalikut, lisati kõrgusinfo.

Välislingid

• Infot Eesti põhikaardi kohta Maa-ameti kodulehel.