Mine sisu juurde

Kaart

Allikas: Vikipeedia
 See artikkel on geograafia mõistest; teiste tähenduste kohta vaata Kaart (täpsustus).

Johannes Kepleri maailmakaart
Tartu linnaplaan Louis Höflingeri 1860. aasta kaardil
Karepa küla kaart
1375. aastal Abraham ja Jehuda Cresquesi Mallorcal asunud kartograafiakojas loodud meresõitjate kaart, millel rannikujooned ja sadamad on eriti täpselt tähistatud. Kaart haarab alad Atlandi ookeanist kuni Hiinani, selle keskpunkt on Mallorca. See on üks esimesi geograafilisi kaarte, millele on märgitud kompassiroos.

Kaart on maapinna (või üldisemas tähenduses ka mõne muu taevakeha pinna) üldistatud, vähendatud ja leppemärkidega seletatud mõõtkavaline kujutis, mis näitab, kuidas objektid üksteise suhtes paiknevad.

Kuna Maa pind on kumer, tuleb tasapinnalise kaardi valmistamisel kasutada kaardiprojektsioone.

Kaardistatava ala ja kaardi suuruse erinevusi iseloomustab mõõtkava, mis näitab, mitu korda on tegelikku maastikku kaardil kujutamiseks vähendatud. Mõõtkava järgi jaotatakse kaardid suure-, keskmise ja väikesemõõtkavalisteks.

Kaardid jagunevad sisu poolest üldgeograafilisteks, temaatilisteks, erikaartideks ja turismikaartideks. Üldgeograafilisel kaardil on enamasti kujutatud objekte ja nähtusi, mis on maastikul viibijale tegelikult jälgitavad (näiteks veekogud, asulad, reljeef, teed jm). Üksikasjalikke üldgeograafilisi kaarte nimetatakse topograafilisteks kaartideks. Temaatilistel kaartidel kujutatakse mingit kindlat objektide klassi või nähtust ja enamasti ei ole need maastikul viibides reaalselt jälgitavad (näiteks klimatoloogia-, kultuuri- või rahvastikuteemalised). Erikaardid on näiteks merekaart ja orienteerumiskaart.

Kaarte saab jaotada ka otstarbe või ülesande järgi, näiteks teaduslikud, katastri-, propaganda-, teatme-, õppe-, mere-, lennu-, teede-, turismi- või muud kaardid.

Kaardile esitatavad nõuded: ajalis-ruumilisus, abstraktsus, sisu vastavus tegelikkusele, valikulisus, sünteetilisus, ühemõttelisus, katkematus, piltlikkus, ülevaatlikkus, täielikkus.

Objektide tähistamiseks kaardil kasutatakse leppemärke, kusjuures püütakse lähtuda kas väljakujunenud tavadest või loogilisest seosest leppemärgi ja tegeliku objekti vahel. Leppemärkide selgitused on keerulisemate kaartide puhul esitatud kaardi legendis.

Tänapäeval kasutatakse oma asukoha määramiseks lisaks kaardile ka GPS-i ehk globaalset asukohamääramise süsteemi.

Kaartidega tegelevat teadusharu nimetatakse kartograafiaks.