Kasutaja:Jekaterina~etwiki/põõsalindlased

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Põõsalindlased(Sylviidae)-ulatuslik sugukond putuktoidulised linnud, selts Värvulised(Passeriformes). Koos Rästaslased(Turdidae) on suurim pere grupp. Väga lähedal sugukonnast Vilbaslased(Timaliidae), mistõttu selgelt määratletud liikide sugukond on raske.

Põõsalindlased sugukond on roo- ja ritsiklinnud, käosulased, põõsa- ja lehelinnud.[1]

Põõsalindlased on põhiliselt pisikesed, kuni tihasesuurused linnud. Enamikul on peenike sirge ja lühidavõitu nokk, mida kasutatakse lehestikus nokitsemiseks ja putukate noppimiseks. Nad on ülimalt aktiivsed toitujad, liikudes suurel kiirusel ja vilunult läbi lehestiku. Ehkki neil on pigem sihvakad koivad, on nende jalad tugevad ja lubavad lindudel teha edukaks toitmiseks vajalikke "võimlemisharjutusi". Enamik liike on täitsa võimelised püüdma lendavaid putukaid, kuid nad eelistavad teha seda lennedeks oksalt oksale, mitte kärbsenäppidele ja mitmetele rästastele omasel viisil väljasööste tehes.[2]

Levik[muuda | muuda lähteteksti]

Putuktoidulistena on enamik põõsalindlasi rändlinnud, kes lahkuvad Euroopast sügisel ja veedavad talve Aafrikas. Mõned läbivad sinna jõudmiseks mainimisväärseid vahemaid- mitmeid tuhandeid kilomeetreid. Otse enne lahkumist söövad paljud liigid marju, saamaks teekonnaks vajalikku energiat.

Liikumised[muuda | muuda lähteteksti]

Väikestest putukatest toitujatena on peaaegu kõik liigid hooaegsed pikamaarändurid, talvitades Aafrikas. Vähesed on paigalinnud (kalda-rädilind, mustpea-roolind, vahemere ja sametpea-põõsalind ning paiguti ka pöialpoiss). Enamik rändab öösel.[3]

Elupaik[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik tiheda taimestikuga elupaiku, eriti aga sood, metsad ja võsastikud.

Toit[muuda | muuda lähteteksti]

Putukad ja teised selgrootud, sealhulgas väikesed teod. Rästasroolind püüab kalamaime. Paljud söövad sügisel marju, eriti rändele asudes.

Häälitsused[muuda | muuda lähteteksti]

Põõsainnud on eristatavad nende rohkete ja mitmekesiste laulude järgi, millest paljusid on hõlpus määrata. Mõned laulud on lühidad (nt kalda-rädilinnul, nõmme-põõsalinnul), teisel pikk ja mitmekesine (nt kõrkja-roolinnul). Emaslinnud võivad isaseid valida parema lauluvara alusel.

Paariseos[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt monogaamsed, kuid mõned liigid harrastavad regulaarselt polügüüniat, sealhulgas kalda-rädilind, rohulind ja rästas-roolind. Tarna-roolind on tegelikult promiskuiteetne ja tal pole üldse selget paariseost.

Pesitsemine[muuda | muuda lähteteksti]

Tavaliselt eraldi paaridena ja territoriaalne, kuid mõned liigid (tähelepandavamalt käosulase perekonnas) moodustavad paaride koondisi- naabrusrühmi.

Pesa[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmesugune, tavaliselt aga rohukulust ja taimevartest tihedalt punutud tassike, mis on vooderdatud peenema materjaliga. Lehelindudel on võlvpesad. Rohulinnu pesa on tavatu. Pöiapoisi pesa on sulgedega vooderdatud sügav tasku. Mõned põõsalinnuliigid rajavad mitmeid pesi, mida emalind üle vaatab.

Sigivus[muuda | muuda lähteteksti]

1-2 kurna aastas, juhuti 3 (nt kalda-rädilinnul.

Munad[muuda | muuda lähteteksti]

2-7 (pöiapoisil ja lääne-pöiapoisil aga 7-11).

Haudumine[muuda | muuda lähteteksti]

9-17 päeva, tavaliselt ainult emalinnu poolt, kuid mõnikord mõlemad vanemad vaheldumisi (eriti põõsalinnud).

Lõimetishoole[muuda | muuda lähteteksti]

Enamikul liikidel toidavad ja hooldavad poegi mõlemad vanemad, kuid mõnel polügüünsel liigil osutab isalind vähe abi (nt kalda-rädilind, rästas-roolind) või hoopiski mitte (tarna-roolind). Poegade toit on putukad, keda antakse nokast nokka.

Pesast lahkumine[muuda | muuda lähteteksti]

Suurem osa lennuvõimestuvad 10-16 päevaselt, mõned aga väljuvad pesast päev või kaks varem. Pöiapoisiliikidel läheb kauem.[4]

Põõsalinnud Euroopast[muuda | muuda lähteteksti]

Paljude põõsalindlaste asurkondade elus püsimine veel pikka aega on kaheldav. Enamus põõsalindlasi lahkub Euroopast igal sügisel nagu mistahes teisegi linnurühma esindajad.Kui pääsukesed valitsevad laiu õhuavarusi, siis põõsalindlased on tiheda taimestiku- tarnaväljade, roostike, põõsastike ja puistute asukad. Selle laia iseloomustuse raames on neil omaette perekonnad, millest igal on oma tavad ja elupaigad.

Põõsalinnud eelistavad suvel põhiselt võsastikke, vähemal määral asustavad nad puistuid. Pruunselg-põõsalind on võrdselt kodus nii põõsastikes kui hekkides. Need pikasabalised ja suhteliselt lühitiibsed linnud olid kord niisama arvukad kui salu-lehelinnud, kuid 1968/69.a. karmi põuaga talvitusaladel kahanes pruunselg-põõsalinnu koguasukond 75 protsendi võrra.

Väike-põõsalinnud eelistavad samuti põõsastikke ja hekke. Nende musta silmataguse laiguga hallide linnukeste kõik asurkonnad talvitavad Ida-Aafrikas, enamjaolt Etioopias ning näivad kevadel kõik järgivad ühte teed läbi Lähis-Ida ja üle Vahemere idaosa põhja poole. Sügisel valivad Briti linnud ja ilmselt teisedki Lääne-Euroopa omad siiski läänepoolsema marsruudi läbi Itaalia ja üle Vahemere Egiptusesse. Kuna pruunselg-põõsalindpruunselg-]] ja väike-põõsalinnud talvitavad eri paikkondades, ei ole väike-põõsalindude arvukuses märgata languse tendentsi. Asurkondade suurus neil küll kõigub aastati, ent on jäänud laias laastus stabiilseks.

Kaks suuremate põõsalindude liiki on kujult ja suuruselt väga sarnased, ent erinevad oma värvuse poolest. Aed-põõsalind, kes rändab üle Sahara, on ilma eriliste tunnusteta pruunikas-oliivjas linnuke. Mustpea-põõsalinnud on noorelt pruuni lagipeaga, aga pärast sulgimist omandavad isaslinnud läikivmusta peakatte. Lõuna-Euroopas on mustpea-põõsalinnu asurkonnad peaaegu täiesti paiksed, samas Skandinaavia haudelinnud on lausa kaugrändurid, talvitades lõuna pool Saharat. Lõuna-Saksamaa isendid talvitavad Suurbritannias ja Iirimaal; Suurbritannia omad lendavad jälle lõunasse ja talvitavad ümber Vahemere.

Mustpea-põõsalinnud on ainsad põõsalinnud, kelle asurkonnad on alates 1960.-test aastatest kasvanud: puistuid oma meelispaikadeks pidavate lindude arvukus on tõusnud 50 protsendi võrra; talumastikku asustavate lindude oma umbes ühe kolmandiku.

Päriliikus ja ränne[muuda | muuda lähteteksti]

Enamik noorlinde teab, millist teed minna ja kuidas tagasiteed leida. Rände tõeline ime on, et see on instiktiivne- põlvkond põlvkonna järel on linnud võimelised kasutama neidsamu, sageli komplitseeritud liikumismudeleid. On endastmõistetav, et vanemateta kasvanud noored käod, kes varakult rändele asuvad, peavad suutma üksinda teed leida. On tõestatud, et ka paljude teiste lindude pärilik loomus sisaldab piisavalt teavet, et võimaldada lapseohtu noorlindudel sooritada oma esimene regulaarne rändeteekond ilma vanematelt abi saamata.

Tõepoolest on enamikul liikidel võimalus jääda oma vanematega kontakti väga väike. Enne esimesele rändele minemist veedavad paljud noorlinnud aega kogupaigaga tutvudes ja valmistuvad nii ette esmakordseks naasmiseks jäegmisel kevadel. Paljudel liikidel ühtib see periood paramatult ajaga, mil nende vanemad kasvatavad üles teist pesakonda või on hõivatud täissulgimisega.

Noorlindude uurimisretked hõlmavad eelkõige piirnevaid alasid, aga ka paikkonda laiemalt, kuid leidub mitmeid liike, kes uitlevad 50-150 km kauguseni oma pesakohast. Ida-Euroopas pesitsevad ja kagu suunas rändavad vööt-põõsalinnud satuvad sügisel regulaarselt Lääne-Euroopasse- ka see nähtus võib olla osa tollest tutvumisprotsessist. Samal ajal teised liigid, kes sel ajal võiksid normaalselt Lääne-Euroopas viibida, kuid keda seal pole, retklevad samuti sünnikohast eemale. Skandinaavia asurkonnast pärit mustpea-põõsalinde, kes üldjuhul rändavad kagu suunas, on leitud sügiseti Suurbritanniast ja seejärel peagi ka Türgist.

Justkui "programm" poleks ränderetkeks veel piisav, pärandavad linnud järglastele ka aastarütmi, mis vallandab vajalikke füsioloogilisi muutusi, et oldaks valmis õigel ajal rändama. Niisama tähtis on, et see rütm peataks rändetsükli, kui nad jõuavad talikorteritesse.

Põõsalindlaste rände loomuse muutumine näitlikustab seda järkjärgulist protsessi ja laadi, nagu ka ameerika- suurnika rände teisenemise viimasel sajandil. Briti põõsalindlased, näiteks mustpea-põõsalinnud, on rändsed. Nad suunduvad lõuna suunas kuni Sahelini välja, igatahes Lõuna-Prantsusmaast lõuna poole. Kuid on täheldatud neid põõsalinde talvitamas ka Suurbritannias, isegi nii põhjapoolsetes paikades nagu šotimaal invernessis ja Iirimaal, ning seda üha suureneval hulgal. Need on Saksamaalt ja Austriast pärit rändlinnud. Talve jooksul toituvad nad kuni jaannuarini marjadest, ent edaspidise kolme kuu kestel saavad nad nokapoolist lindude toidilaudadelt.

Põõsalindlased, näiteks mustpea-põõsalinnud, pole jäigad rändlinnud, kuid enamasti rändavad nad ära edela poole. Kuna nende rändesuund ei ole täpne, satuvad mõned neist kindlasti täiesti loomulikul viisil šotimaale js Iirimaale. Tingimused, mida veelgi parandavad hästihooldatud linnutoitlad, soodustavad seal nende ellujäämist ja looduslik valik suurendab nende arvukust ja edasisi suundumusi.

Rände ajastamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rammusad, heas vormis ja uues sulestikus linnud on valmis pikaks rändeteekonnaks. Igat laadi ettevalmistused on tarvilikud enne, kui rändlind võib asuda reisile. Enamikul rändliikidel kulub hilissuvi teekonnal kütusena kasutatavate rasvavarude talletamiseks, sulgede vahetamiseks ja oma lennulihaste jõu kontrollimiseks, et teha selgeks, kas lend on hoogne ja kindel.

Kõige ilmselgem ettevalmistus rändeks on nahaaluse rasva kogumine. Seda peavad tegema kõik liigid, kuna sageli pole neil võimalik rändamise ajal toituda ja kui ongi, võib lind vajada olulisi varusid- näiteks kõrbe või mere ületaniseks. Põõsalindlased (näiteks Briti aed-põõsalinnud), kes kaaluvad tavaliselt umbes 12 grammi, peavad näiteks Biskaia lahe ületamiseks ja Loode-Hispaaniasse jõudmiseks koguma 4 grammi rasva. Seal toituvad nad jälle intevsiivselt ja suurendavad oma kaalu umbes 10 grammi võrra- selle varuga võivad nad lennata üle kogu Pürenee poolsaare, Põhja-Aafrika ja Sahara- seda kõike vaid vapra kolmepäevase retkega. Vahetult Sahara lõunapiiril kogutav väike lisa kindlustab kütuse, millega linnud jõuavad juba talvitusalani piusrohtlais.

Kevadised kaaluiibed Aafrikas on isegi suuremad, kuna teekond üle kõrbe toimub ilmselt vastutuult. On täheldatud 100- protsendilisi iibeid "normaalkaalule", mis võimaldab 2500 km pikkust ja tuuleta oludes kuni viie päevast lendu.

Sellised kaaluiibed saavutatakse käitumise muutuste teel, mida tingib hormonaaltegevus. Selle toime väljendub liikumise kahandamises enne starti. Täpselt nagu maratoniks treeniv sportlanegi, peab lindki tõstma kogu oma keha toonust, seejuures kosuvad ka ta suured lennulihased. Keskmiselt moodustavad need umbes 15 protsenti linnu kogukaalust, keskmise suurusega linnul näiteks 2-2,5 grammi. Kui sama lind on eene rändele minekut üleni rasvas, kahaneb lennumusklite suhteline osakaal 12 protsendini, kuid lihaste eneste kaal on tõusnud ligikaudu 3 grammi.

Mõnes olukorras- näiteks kui lind kulgeb vastutuult ja tühjendab rändel "kütusest"- võib ta muuta osa lihaste lisakoest kütuseks, mis võimaldab tal rännet jätkata. Ei ole veel kindel, kas see toimub loomulikult (kuna lisamuskel võimaldab linnul koguda justkui lisarasva, mis pole alati tingimata vajalik) või on see midagi ainult hädakorral juhtuvat.

Lõpuks valmistuvad paljud linnud oma üheks või teiseks sesoonseks rändeks hoosulgede vahetamisega. Ka sulgimine on hormonaalse kontrolli all ja lindude jaoks loomulik nähtus, sest nende sulestik allub kulumisele ja katkemisele. Kuna lennuedukus sõltub linnu hoosulgede kvaliteedist, siis on sulestiku uuendamine vahetult enne rännet mõistlik. Ka on enne rännet aastajaliselt toitu kõllaldaselt, nii et linnud on kindlustatud sulgede edukaks vahetamiseks vajaliku energiaga. Noorlinnud ei tarvitse oma sulestikku enne esimest sügisrännet uuendada, kuid nad võivad seda teha talvitusalal enne kevadist tagasilendu.

Lennuviisid[muuda | muuda lähteteksti]

Tiibadel liikumine on energia maksimaalne kasutamine. Linnud, kes pole kohastunud spetsiaalsele hõljulennule, kasutavad üht alljärgnevast kolmest lennuviisist: pidev sõudlend (ülemine); sõudlennuhood vaheldumas laialisirutatud tiivul toimuva lauglennuga (keskel); või sõudlend vaheldumas kokkutõmbatud tiibadega sööstudega, mida nimetatakse lainjaks või kaarlennuks (paremal all).

Väikese kuni keskmise suurusega linud, nagu põõsalindlased, vindid ja rästad, kasutavad kaarlendu. Üle väljasirutatud väikese laia tiiva kulgev õhk pidurdab ja välistab liuglemise ajal mistahes kõrgemale tõusmise. Seepärast tõmbavad need võiksemad linnud sõudlennu vahel tiivad kokku. Üllatuslikult tekitab koomaletõmmatud tiibadega linnu keha olulise tõstejõu ja vähendab pidurdust, enne kui lind hakkab sõudlennu pauside ajal allapoole langema.

Lennukõrgus[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgel lendamine võib kaasa tuua surma kokkupõrkeil lennukitega. Linnud jõuvad oma kõrguspiirini, kui kahanenud hapnikusisaldus õhus ja madalam õhutihedus takistavad nende normaalset funktsioneerimist. Küige tähtsam piirav tegur on ränduri all oleva maapinna kõrgus merepinnast. Teine kõrguse piiraja on pilvede olemasolu. Linnud ei taha eelistavalt lennata pilve sees, sest tihe pilv halvendab nende üritust tublisti. Selle põhjuseks on, et linnud toodavad lennu ajal oma lihastes kütusena rasva põletades nii palju vett, et sellest on külmas auruses õhus raske lahti saada.

Tuul ja kiirus[muuda | muuda lähteteksti]

Tuul on enamiku põõsalindlastele jaoks oluline asjaolu. Maapinna ligidal on tuul nõrgem kui kõrgemal, näiteks 500 meetri kõrgusel. Veel kõrgemal võivad tuule kiirused ja suunad olla maapinnalähedastest oludest täiesti erinevad- tuul, mida vaatleja tajub maapinnal, puhub tihti erinevast suunast võrreldes sellega, mis saadab taeva all liikuvaid pilvi.Kui liinud peavad lendama vastu tuult, on nad seetõttu tõenäoliselt madalal ja selgesti nähtavad, mis on linnuvaatlejale lausa õnnestus.

Paljud väikelinnud hoiduvad suhteliselt maapinna lähedale. Nende hulgas on metsvindid tavaliselt tublisti allpool oma 1000-meetrilist kõrgusmaksimumi, kuna tüvesäätlik ja teised põõsalindlased küünivad tippkõrguselgi vaid 500 meetri ringi.[5]

Süstemaatika[muuda | muuda lähteteksti]

Põõsalindlased sugukond sisaldab 48 perekonda ja 280 liiki. Kõige teatavad perekonnad on:

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. [2] Linnud.Euroopa linniliikide täielik käsiraamat. Domonic Couzens
  2. [4] Linnumääraja. Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja. Lars Svensson
  3. [3] Euroopa linnud. Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja. Lars Jonsson
  4. http://ru.wikipedia.org/wiki/Славковые
  5. [1] Птицы России. Норман Арлотт, Владимир Храбрый
  6. [5] Lindude rände atlas. Jonathan Elphick (inglise keelest tõlkinud Olav Renno).
    1. 1,0 1,1 "Птицы России". Норман Арлотт, Владимир Храбрый.
    2. 2,0 2,1 . "Linnud". Euroopa linnuliikide täielik käsiraamat. Dominic Couzens
    3. 3,0 3,1 "Euroopa linnud" Euroopa, Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida lindude välimääraja. Lars Jonsson.
    4. 4,0 4,1 "linnumääraja" Euroopa ja Vahemere maade lindude välimääraja. Lars Svensson
    5. 5,0 5,1 "Lindude rände atlas". Jonathan Elphick (inglise keelest tõlkinud Olav Renno).