Mine sisu juurde

Väike-põõsalind

Allikas: Vikipeedia
Väike-põõsalind

Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Linnud Aves
Selts Värvulised Passeriformes
Sugukond Põõsalindlased Sylviidae
Perekond Põõsalind Sylvia
Liik Väike-põõsalind
Binaarne nimetus
Sylvia curruca
(Linnaeus, 1758)

Väike-põõsalind (Sylvia curruca) on linnuliik põõsalindlaste sugukonnast põõsalinnu perekonnast.

Väike-põõsalind on levinud Euroopas, välja arvatud Edela-Euroopa, ning Lääne- ja Kesk-Aasias. Ta on rändlind ja talvitab Aafrikas lõuna pool Saharat, Araabia poolsaarel või Indias. Rändab öösel.

Eestis on väike-põõsalind üldlevinud harilik haudelind, kelle pesitsusaegset arvukust hinnatakse 120 000 – 180 000 paarile[1]. Ta saabub aprilli lõpul ja mai algul, lahkub augustis ja septembris.

Välimus ja hääl

[muuda | muuda lähteteksti]

Pikkus 12–14 cm. Ülapool on hallikaspruun, alapool valkjas, tiivad on pruunid. Pealagi ja kukal on hallid ning põsk on tumehall, kurgualune on valge. Vanalind ja noorlind on sarnased. Erineb pruunselg-põõsalinnust tumedate jalgade ja ühtlaselt tumedate tiibade poolest.

Kutsehüüd on naksuv tšek. Väike-põõsalinnu laul on lühike lõgin, millele eelneb põõsalinnu tüüpiline sädin. Laul võib olla ka lõginata.

Väike-põõsalind elab metsaservades, okaspuunoorendikes, kadastikes, hekkides, parkides ja aedades.

Pesitsemine

[muuda | muuda lähteteksti]
Curruca curruca

Väike-põõsalind teeb pesa tavaliselt madalale põõsasse, eelistades noori kuuski ja hekke. Tavaliselt tihedate okste vahel paiknev pesa koosneb hõredalt ja kohevalt asetsevatest peentest oksakestest, mille vahele on põimitud ämblikuniiti. Munad paistavad pesa põhjast läbi.

Kurnas on kolm kuni seitse, tavaliselt aga viis või kuus muna, mida mõlemad vanalinnud hauvad umbes 12 päeva. Munad on valkja taustaga, halli ja helepruuni laigustusega.

Toiduks on putukad ja mõnel määral ka marjad.

  1. 1,0 1,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008" (PDF). Hirundo. Eesti Ornitoloogiaühing. 2009. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 14. detsember 2011. Vaadatud 27. oktoobril 2011.
  • Rootsmäe, L., Veroman, H. Eesti laululinnud. Valgus, Tallinn 1974

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]