Aed-põõsalind

Allikas: Vikipeedia
Aed-põõsalind
Sylvia borin (Örebro County).jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Selts: Värvulised Passeriformes
Sugukond: Põõsalindlased Sylviidae
Perekond: Põõsalind Sylvia
Liik: Aed-põõsalind
Ladinakeelne nimetus
Sylvia borin
(Boddaert, 1783)

Aed-põõsalind (Sylvia borin) on tavaline ja laialt levinud linnuliik põõsalindlaste sugukonnast põõsalinnu perekonnast.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aed-põõsalind elutseb Euroopas, Kaukaasias ning Lääne-Siberi kesk- ja lõunaosas. Ta talvitub troopilises ja Lõuna-Aafrikas. Eestis on aed-põõsalind sage haudelind [1] , tema pesitsusaegset arvukust hinnatakse 600 000–900 000 paarile [2].

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aed-põõsalind meenutab väliselt ja käitumiselt samasse perekonda kuuluvat mustpea-põõsalindu, kuid on veidi suurem. Sulestik on ühetooniline: ülalt hallikaspruun oliivja varjundiga, rinna tagaosa, kõhualune ja sabaalune on valged. Isas- ja emaslindude sulestik on ühesugune. Noorlindude sulestik on samasugune, ainult tuhmim.[1]

Aed-põõsalinnu üldpikkus on 13–14,5 cm. Ta on silmapaistmatu välimusega, hiirekarva laululind. Laul on kiire ja ühtlase tugevusega mulin. See sarnaneb mustpea-põõsalinnu lauluga, kuid on mahedam ja voolavam, ühelaadsem ja flöötivate helideta. Kutsehüüd on täksiv "tak-tak" või "tšek", mida erutusel kiiresti korratakse.[3]

Elupaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aed-põõsalind elutseb lehtmetsades, lehtvõsades, puisniitudel, parkides ja aedades.[3]

Pesitsemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aed-põõsalind saabub Eestisse mai keskpaiku ja lahkub augustis (üksikud septembris). Pesa on kausjas, koosneb korratult kuhjatud rohukõrtest. Kurnas on 4–6 muna. Pojad väljuvad pesast umbes kahe nädala vanuselt.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aed-põõsalind toitub putukatest nagu teisedki põõsalinnud. Peamiselt sööb ta mardikaid (kärsaklasi ja poilasi) ning liblikaröövikuid, harvem kiletiivalisi (enamasti lehevaablasi ja nende vastseid), kärbseid ja lutikalisi. Suve lõpul ja sügisel sööb ta meelsasti mitmesuguseid marju ja vilju (kikkapuu, lodjapuu, paakspuu, vaarikas, mustikas jne).[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Loomade elu 6. kd
  2. 2,0 2,1 "Eesti lindude staatus, pesitsusaegne ja talvine arvukus 2003–2008". Hirundo, 1/2009. Eesti Ornitoloogiaühing. (PDF)
  3. 3,0 3,1 Rootsmäe, L., Veroman, H. "Eesti laululinnud" Tallinn: Valgus 1974

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]