Karl Taev

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Karl Ottomar Taev (10. aprill 1903 Kuressaare25. september 1992 Tartu) oli eesti kirjandusteadlane.

Noor Karl Taev

Ta oli Tartu Riiklikus Ülikoolis dotsent.

Üks Karl Taevi tähtsamaid saavutusi oli Tartu Ülikooli taaskäivitamine pärast II maailmasõda 1944. aastal.[1]

Hariduskäik[muuda | muuda lähteteksti]

1963. aastal kaitses Karl Taev kandidaadiväitekirja "Eesti kirjandus tsaristliku tsensuuri kitsas väravas".

Töökohad[muuda | muuda lähteteksti]

Pensionil alates 1971, kuid töötas dotsendi kohusetäitjana 1973. aastani. 1973–1974 töötas ülikoolis tunnitasulisena. Periooditi juhendas üliõpilaste pedagoogilist praktikat.

Saaremaa Ühisgümnaasiumi kirjandusringi juhatajana[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Taev juhendas õpetajatöö kõrvalt ka kirjandusringi, mis saavutas suure populaarsuse nii koolis kui linnas. Ring andis välja käsitsi kirjutatud almanahhi "Kume Rivi". Voldemar Miller meenutab: "Karl Taev ei olnud mitte ainult kirjanduse tundja ja armastaja, ta oli ka tugevate kunstikalduvustega. Tagantjärele mõeldes oli ta mõjustatud sel ajal moodsatest kunstivooludest. Meie lennu lõpumärgile (1929) tegi ta päris kubistliku kavandi. [...] Kirjandusring korraldas igal aastal suurejoonelise peo, mis oli mitte ainult õpilastele vaid ka linna elus suursündmuseks. Kooli kõle võimla oli sel puhul rikkalikult dekoreeritud Karl Taevi kavandite järgi.".[2]

Tartu Ülikooli taaskäivitajana pärast II maailmasõda[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Riiklik Ülikool taasalustas õppetööga 1944. aasta novembris. Sellele eelnesid aga mahukad ettevalmistused. Karl Taev meenutab: "Augusti lõpul sain Moskvast teate, et mind on määratud Tartu Riikliku Ülikooli rektori nn. täievoliliseks esindajaks prorektori ülesannetes. [...] Anti korraldus tulla ja kiiresti arvele võtta hooned, nende sisustus, kaader. Ülikool kiiresti tööle panna! Sõitsin Leningradist lennukiga Võrru. Oli ärev tunne. [...] Tartusse sain koos EK(b)P Tartu Maakonnakomitee esimese sekretäri Max Laossoniga, tema Willisel.

Esimene mulje – rusuv. Varemed suitsesid, linn oli tühi. Ainult mitmevärvilised sidetraadid jooksid läbi uulitsate ja aedade. Käisin tühjades majades, kus kapid, raamatud maha kistud ja sõtkutud. Tuuletõmbes vaatasin oma laastatud kodukohta ja mõtlesin suurele, isegi uskumatule ülesandele – tööle rakendada Tartu ülikool.

Rinne oli Vahi põllutöökooli juures Raadil. Öösiti valgustati rakettidega. Käis pidev tulistamine. Nii 17. septembrini. Ropkast leidsin professor Hendrik Riikoja. Seal sündis mu esimene käskkiri: määrasin Riikoja matemaatika-loodusteaduskonna dekaaniks ning andsin ülesande komplekteerida dekanaat. Ülikooli eest leidsin luuaga pühkimas kojamees Turba. Käskkirjaga number kaks määrasin ta peahoone komandandiks. [...] Ainuke tervem ruum oli rektori kabinet. Mujal oli korralagedus ja prügi – leivakannikatest tapetud kanade ja viinapudeliteni. Aula oli põhku ja narisid täis." [1].

Hillar Palamets kirjutab, et teadustöö jäi esialgu tagaplaanile, sest õppejõudude jõupingutused olid suunatud eelkõige õppetööga alustamisele ja ülikooli taastamisele. Pealegi olid tingimused teadustööks vägagi piiratud. [...] Paljude õppejõudude erialased raamatukogud olid sõjategevuse käigus kas hävinud või kannatada saanud. Nii olid Karl Taev, Artur Vassar ja Johann Voldemar Veski kaotanud kõik oma raamatud. Ruumide kordaseadmine võttis aega ja auditooriumid olid külmad. Nn soojades auditooriumides kõikus temperatuur +8 – +10 ringis, külmades aga langes isegi alla nulli.[3]

Kõikjal oli probleeme elektriga. Karl Taev meenutab, kuidas Krõlovi sajanda surma-aastapäeva tähistati aulas küünlavalgel. "Inimestel oli kodus tuhat muret ja neid tuli vähe, aga mäletan – Villem Ernits oli kohal." [1]

Teosed[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eessõna ja kommentaaridega varustatud ja redigeeritud "Kristian Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat" (Eesti Raamat 1976)
  • "Eesti kirjanduskriitika 1875–1900" (koos V. Vereviga)
  • Viieköitelise Kreutzwaldi teoste kommenteeritud kogu 1953
  • Eesti kirjanduse lugemik 1944
  • Philipp Strammi dialoogid
  • Gustav Suitsu kirjanduslikust tegevusest – Keel ja Kirjandus 1983
  • Ajakirjade Looming ja Teater illustratsioonid 1940. aastani
  • Karl Taevi plaani järgi ja juhendamisel hakkas ilmuma viieköiteline Eesti kirjanduse ajalugu (1946–1948 kolm köidet).

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Tartu Riikliku Ülikooli kõrgeim autasu – medal
  • Tööpunalipu orden
  • Suure Isamaasõja II järgu orden
  • 11 mitmesugust medalit
  • 12 ENSV Ülemnõukogu aukirja, hulgaliselt haridusministeeriumi ja TRÜ aukirju.

Karl Taevi armastati tema särava huumorimeele pärast ja tema hajameelsus oli legendaarne. Õppejõuna oli Karl Taev väga kannatlik ja südamlik – omadused, mille eest tudengid kinkisid talle medali "Kullast süda". Taev käsitles oma loengutes kirjanduse arengut kooskõlas teiste kunstiliikide arenguga, nii võib lugeda tema maailmanägemist interdistsiplinaarseks.

Karl Taevi silmapaistvamad õpilased[muuda | muuda lähteteksti]

Hobid ja pere[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Taevi hobid olid kunst ja kalapüük. Ta maalis ning joonistas peamiselt eesti kirjanike portreid ja maastikke (õli, akvarell, pastell ja graafika). Elu esimesed näpunäited plein air maalimises sai Karl Taevilt tütretütar Fideelia-Signe Roots. Karl Taevil ja tema abikaasal Salme Taevil (Põdersool) on kaks tütart, neli tütretütart ja neli lapselapselast. Karl Taevi isa oli Saaremaal sepp. Koos sepistati Kudjape kalmistu aedu ning huvi sepatöö vastu saatis ka poega terve elu.

Suved veetis Karl Taev perega Peedu Kirjanike majas, pensionieas Alatskivi lähedal mesinikust tütre pool, kuhu ta sättis sisse ka puutöötoa ja minisepikoja. Kalavetel käis ta peamiselt kunstnik Elmar Kitsega nii Peedu kui ka Valgemetsa lähistel.

Taevide Tartu korter oli kogunemiskohaks ülikoolirahvale ja kunstnikele. Abikaasa Salme Taev meenutab: "Meil käis palju külalisi. Eriti on meeles, kui saatsin klaveril Linda Kits-Mäge. Mina laulsin teist häält, tema esimest. Linda kunstnikust kaasa Elmar Kits mängis viiulit ja laulis vahel ka, tihti liitus meiega rahvaluulemees Udo Kolk tšelloga." [4]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Edasi 16.11.1974
  2. Kommunismiehitaja 12.04.1973
  3. Tartu Ülikooli ajalugu 1918–1982. Tallinn. Kirjastus "Eesti raamat" 1982
  4. Elukiri 05. 2000

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]