Karl Kautsky

Allikas: Vikipeedia
Karl Kautsky
Sündinud 16. oktoober 1854
Praha, Austria keisririik
Surnud 17. oktoober 1938 (84-aastaselt)
Amsterdam, Madalmaad
Piirkond Lääne ja Saksa filosoofia
Ajastu 19. sajandi filosoofia
Koolkond marksism
Valdkonnad poliitiline filosoofia, ajalugu, majandusteadus, poliitika
Tähelepanuväärsed ideed ultra-imperialism, evolutsiooniline epistemoloogia,

Karl Johann Kautsky (16. oktoober 1854 Praha17. oktoober 1938 Amsterdam) oli tšehhi-saksa filosoof, sotsiaaldemokraat, ajakirjanik ja marksistlik teoreetik.

Alates Friedrich Engelsi surmast 1895. aastal kuni 1914. aastal puhkenud maailmasõjani peeti Kautskyt kõige autoriteetsemaks ortodoksse marksismi levitajaks. Pärast sõda oli Kautsky oktoobrirevolutsiooni avameelne kriitik, debateerides Vladimir Lenini ja Lev Trotskiga Nõukogude riigi olemuse üle.

Elu ja töö[muuda | muuda lähteteksti]

Noorus ja poliitilise seisukoha kujunemine (1854–1879)[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Kautsky sündis 1854. aastal Prahas austria-tšehhi segaperekonnas.[1] Tema austerlannast ema Minna Kautsky, neiupõlvenimega Jaich, oli näitleja ja kirjanik. Tšehhist isa Jan Kautsky töötas teatris dekoratsioonide maalijana.

1863. aastal kolis pere Austria pealinna Viini. Kautsky õppis Melki kristlikus gümnaasiumis ja Viini Akadeemilises Gümnaasiumis. Viinis kutsusid klassikaaslased ja õpetajad Kautskyt "segavereliseks" ning teda kiusati taga. Sel ajal levis Austria poliitilises tsentris rassistlik arusaam slaavlaste alaväärtuslikkusest. Hiljem kirjutas Kautsky, et see äratas temas sügavat viha Habsburgide monarhia vastu. Seetõttu olid Kautsky noorusaja poliitilisteks ideaalideks just Tšehhi Vabariigi välja kuulutamine ning selle iseseisvus.

Prantsuse-Preisi sõja ajal (1870–1871) elas Kautsky kaasa Prantsusmaale, kelles nägi Tšehhi iseseisvusliikumise toetajat. Tema sümpaatia muutus Pariisi Kommuuni ülestõusu ajal – Kautskyle avaldasid muljet kommuuni tegevus, otsene demokraatia ja ühiskondlik omand. Sellest lähtuvalt hakkas ta huvituma sotsialismist.

Oma autobiograafilises ajaleheartiklis vihjab Kautsky, et lisaks asjakohasele sotsialistlikule kirjandusele tutvus ta intensiivselt Heinrich Heine, Henry Thomas Buckle'i, John Stuart Milli, Charles Darwini, Ernst Haeckeli ja Max Buchneri loominguga.[2]

Juba enne Viini Ülikoolis õpingute alustamist liitus Kautsky 1874. aastal Austria Sotsiaaldemokraatliku Töölisparteiga (SDAP). Kautsky erialad, filosoofia, ajalugu ja majandus, olid valitud tema poliitilisi huvisid arvestades. Seetõttu sai temast juba õpingute ajal pseudonüümi Symmachos all üks mõjukamaid kirjamehi sotsiaaldemokraatlikus ajakirjanduses.[3]

Marksism ja sotsiaaldemokraatia (1880–1899)[muuda | muuda lähteteksti]

1880–1882 tegi Kautsky Zürichis kaastööd vabakutselise teadlase Karl Höchbergiga. Seal sõbrunes ta sotsiaaldemokraat Eduard Bernsteiniga, kelle mõjutusel hakkas tegelema marksismiga. 1881. aastal reisil Londonisse sai alguse tema isiklik tutvus Karl Marxi ja Friedrich Engelsiga.

1883. aastal asutas Kautsky Stuttgardis ajakirja Die Neue Zeit, mille kirjastaja ja tegevtoimetajana töötas ta 1917. aastani. Ta kirjutas poliitilisi ja ajaloolisi uuringuid ning temast kujunes autoriteet marksistliku teooria valdkonnas.

Aastatel 1885–1890 elas Kautsky Londonis ning sõbrunes Friedrich Engelsiga. Pärast sotsialistidevastase seaduse tühistamist 1890. aastal naasis ta Saksamaale ning elas 1890–1897 Stuttgardis. 1891. aastal koostas ta koos August Bebeli ja Eduard Bernsteiniga Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei (SPD) Erfurdi programmi. Tuginedes marksistlikule teooriale, taotles see sotsialistlikku ühiskonda Saksamaal. Pärast Friedrich Englesi surma oli Kautsky üks kõige tähtsamaid ja mõjukamaid teoreetikuid SPDs ning oli ortodoksse marksismi eestkõneleja, seistes August Bebeliga partei marksistlikus tsentris.

Revisionismi arutelu ja imperialismikriitika (1900–1914)[muuda | muuda lähteteksti]

1903. aastal oli Kautsky Bernsteini revisionismi kriitik ning laveeris reformimeelse parteijuhtkonna ja radikaalse vasakpoolsuse vahel.1909. aastal avaldas ta raamatu "Der Weg zur Macht" ("Tee võimuni"). 1910. aasta üldstreigiarutelus oli Kautsky vastu Rosa Luxemburgi revolutsioonikäsitlusele, mis pani rohkem rõhku spontaansetele revolutsioonilistele liikumistele töölisklassi hulgas. 1914. aasta hilissuvel lõid Karl Liebknecht, Rosa Luxemburg ja Clara Zetkin lõpuks Kautskyst lahku, kuna nende meelest polnud SPD juhtimine ja Burgfriedenspolitik ("Parteide vaherahu") esimese maailmasõja puhkemisel ja sõjaolukorras piisavalt otsusekindlad.

Nagu Rudolf Hilferding, Hugo Haase ja Karl Liebknechtki, võttis Kautsky alates 1900. aastast üleüldise imperialismi fenomeni suhtes kriitilise hoiaku, leides, et seda võib lahendada vaid sotsialismiga. 1912. aastal tegi ta kannapöörde ja propageeris ultraimperialismi teesi, kus riikide kartell asendaks imperialistliku konkurentsi ja vähendaks seega ka võidurelvastumist ning sõjaohtu. Aastatel 1915–1917 kritiseeris Lenin seda vaadet teravalt ja süüdistas Kautskyt revisionismis.[4]

Esimene maailmasõda, novembrirevolutsioon ja USPD (1914–1919)[muuda | muuda lähteteksti]

Karl Kautsky koos gruusia sotsiaaldemokraatidega Tbilisis (1920)

1916. aasta kevadel seisis Kautsky vastu Saksamaa agressiivsele sõjapoliitikale koos oma sõbra Hugo Haase ja endise oponendi Eduard Bernsteiniga. Kõik kolm meest isoleeriti seejärel partei juhtkonnast. 1917. aastal rajasid Kautsky, Haase, Bernstein ja Dittmann Saksamaa Sõltumatu Sotsiaaldemoktraatliku Partei (USPD), astumaks vastu valitsuse sõjapoliitikale, mida toetas sotsiaaldemokraatide enamus.

Tänu 1918. aasta novembrirevolutsioonile sai Kautskyst välisministeeriumi ametnik. Kautsky uuris põhjalikult 1914. aasta dokumente ja esitas 1919. aasta veebruaris memorandumi, mille järgi lasus sõja puhkemise süü tollasel riigikantsleril Theobald von Bethmann Hollwegil. Valitsusjuht Philipp Scheidemann aga otsustas vältida selle memorandumi avaldamist, uskudes, et see kahjustaks Saksamaa positsiooni Versailles' rahuläbirääkimistel.[5] Alles 1919. aasta lõpul avaldati Kautsky kogutud dokumendid – selleks ajaks ei saanud need enam Versailles' lepingut mõjutada.

Kautsky oli ka aktiivne esimeses sotsialiseerimiskomisjonis (Sozialisierungskommission), mida ta juhatas.[6]

1918. aastal astus Kautsky teravalt välja oktoobrirevolutsiooni vastu Venemaal ja avaldas teose "Die Diktatur des Proletariats" ("Proletariaadi diktatuur"). 1918. aastal lükkas Kautsky tagasi palve Lujo Brentano järglasena asuda tööle Müncheni Ludwig Maximiliani Ülikooli rahvamajanduse professorina, kelleks sai hoopis Max Weber. Kui USPD 1919.–1920. aastal vasakpoolsemaks muutus, sattus Kautsky isolatsiooni, lahkus parteist ja 1922. aastal siirdus SPD-sse tagasi.

Viin, emigratsioon (1924–1938)[muuda | muuda lähteteksti]

1924 pöördus Kautsky Viini tagasi. 1925 oli ta kaasautor SPD Heidelbergi programmile, mis taas jõuliselt rõhutas SPD ja kapitalismi põhimõttelist vastasseisu, pärast seda kui Görlitzi programm 1921. aastast oli raskuspunkti reformipoliitikale viinud.

Pärast Austria liitmist natsionaalsotsialistliku Saksamaaga märtsis 1938 emigreerus Kautsky Hollandisse ja elas Amsterdamis kuni surmani sama aasta oktoobris.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Mälestustahvel Berliinis

Kautsky oli esimest korda abielus 1883–1889 Louise Strasseriga (1860–1950), kes oli pärast lahutust Londonis Friedrich Engelsi sekretär. 1890 abiellus ta Luise Ronspergeriga (1864–1944). Karl ja Luise Kautskyl oli kolm poega: naistearst Karl Kautsky (1891–1938), Felix Kautsky (1892–1953) ja sotsiaaldemokraadist poliitik Benedikt Kautsky (1894–1960). Keemik Hans Kautsky ning Austria teatri- ja kostüümikunstnik Robert Kautsky on Karl Kautsky vennapojad. Luise Kautsky suri Auschwitzis.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. William M. Johnston: Austria kultuuri ja intellektuaalne ajalugu.
  2. Karl Johann Kautsky: Autobiograafiline Scetcht.
  3. Karl Kautsky: Kui Agrafrage.
  4. W. I. Lenin: Kui proletariaadi Revolutsioon ja renegade Kautsky.
  5. Heinrich Ströbel: Vale rongid.
  6. Heinrich August Winkler: Weimari 1918–1933.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]