Karl Renner
Karl Renner (14. detsember 1870 – 31. detsember 1950) oli Austria poliitik ja jurist. Aastail 1945–1950 oli ta Austria president.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Karl Renner sündis Unter-Tannowitzis sakslaste peres 18. lapsena. Koolis käis ta Nikolsburgis. Aastail 1890–1896 õppis ta Viini ülikoolis õigusteadust. Aastal 1895 aitas ta asutada ühingut Naturfreunde International.[1]
1896. aastal abiellus Karl Luise Stoisitsiga, neil sündis tütar Leopoldine. Samal aastal liitus ta sotsiaaldemokraatidega, keda ta esindas ka parlamendi alamkojas. Sel perioodil avaldas ta mitmeid õigusalaseid küsimusi puudutavaid töid, ent tehes seda varjunimede all, kuna kartis kaotada oma positsiooni parlamendi raamatukoguhoidjana.[2] Ta leidis, et Austria kui iseseisva riigi olemasolu õigustavad nii geograafilised, poliitilised kui ka majanduslikud põhjused. Ühtlasi väljendas ta marksistlikke vaateid.[3] Samas leidis ta, et ühinemine Saksamaaga on maale kasulikum; ta kasutas isegi sõna "anšluss".[4]
Oma teostes lõi ta koos Otto Baueriga vähemusrahvaste kultuuri kaitse teooria. See muutis tema teooriad oluliseks Bundile, ent nii Vladimir Lenin kui ka Jossif Stalin olid tema ideede suhtes kriitilised.[5]
Kui Austria-Ungari 1818. aastal kokku varises, oli ta üks saksakeelse elanikkonna omariikluse eestvedajatest. Liitlasväed keelustasid aga mitmed saksa elanikkonna ideed, sealhulgas riigi nime esialgse variandi ja liitumise Saksamaaga. Ka pidid nad aktsepteerima Austria territooriumite kaotusi, sealhulgas läks ka Renneri sünnikodu Tšehhimaa koosseisu. Nii pidi ta loobuma oma õigustest isatalule, et jääda Austria ametnikuks.[6]
Karl Renner oli 1820. aastani kolme esimese Austria valitsuskabineti juhiks, ühtlasi täitis ta ka välisministri kohuseid. Sel perioodil aitas ta luua riigis tervisekindlustuste süsteemi, kehtestada riigis kaheksatunnilist tööpäeva, luua töötukassat ja kollektiivlepingute süsteemi.[7]
Aastail 1931–1933 oli ta Austria parlamendi presidendiks, ent aastal 1934 keelustasid riigis võimu haaranud fašistlikud jõud tema partei. Nii tervitas ta anšlussi, lootes, et natsid on Saksamaal võimul ajutiselt ja et see aitab kaasa maa demokratiseerimisele. Tema mõju aitas kaasa sellele, et enamik austerlasi hääletaski kahe maa liitumise poolt. Ta soovis teha natsidega koostööd, ent jäeti kõrvale. Ka toetas Renner Sudeedimaa annekteerimist.[8]
29. märtsil 1945 tungisid Fjodor Tolbuhhini juhitud Nõukogude väed Austriasse. Karl Renner võttis nendega ühendust ja temast sai ajutise valitsuse pea.[9] 2. aprillil 1945 kuulutati Austria taas iseseisvaks. Renner oli sunnitud Moskva mõjul kolmandiku kabinetist moodustama Austria kommunistidest, sealhulgas said nood enda kätte ministrikohad siseasjade ministeeriumis ja haridusministeeriumis. See muutis nii USA kui ka Suurbritannia Renneri suhtes kriitiliseks. Renner oli aga määranud kommunistide kontrolli all olevatesse ministeeriumitesse sekretärideks teiste parteide esindajad ja suutis nii olukorda riigis kontrolli all hoida ja hoida riiki lõhenemast.[10] Ka jätkas ta Austrias juudivaenulikku poliitikat.[11]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Oliver Kersten: Die Naturfreundebewegung in der Region Berlin-Brandenburg 1908–1989/90. Kontinuitäten und Brüche. Berlin 2007 Lk. 22–24 ja lk. 180, ISBN 978-3-925311-31-4
- ↑ William M. Johnston, Karl Renner: The Austro-Marxist as Conciliator. Teoses The Austrian Mind: An Intellectual and Social History, 1848–1938 Berkeley: University of California Press, 1983 ISBN 0-520-04955-1 Lk 108
- ↑ Chisholm, Hugh, "Renner, Karl" . Encyclopædia Britannica (12th ed.). London & New York: The Encyclopædia Britannica Company.
- ↑ Ernst Panzenböck, Ein Deutscher Traum: die Anschlussidee und Anschlusspolitik bei Karl Renner und Otto Bauer. Materialien zur Arbeiterbewegung, PhD thesis, Vienna: Europaverlag, 1985 lk. 93
- ↑ Bill Bowring, "Burial and Resurrection: Karl Renner's controversial influence on the nationality question in Russia". Teoses: Ephraim Nimni, National-Cultural Autonomy and its Contemporary Critics, London: Routledge 2005, lk. 162–176
- ↑ William M. Johnston, Karl Renner, Lk.108
- ↑ Roman, Eric (2003). Austria-Hungary & the Successor States: A Reference Guide from the Renaissance to the Present. ISBN 9780816074693.
- ↑ Joachim Riedl: Karl Renner: Ein Marxist eigener Observanz. Die Zeit. 22. 02 2016, ISSN 0044-2070
- ↑ Erwin Scharf: Ich hab’s gewagt mit Sinnen… Entscheidungen im antifaschistischen Widerstand, Erlebnisse in der politischen Konfrontation. Verlag Globus, Wien 1988, lk 111, ISBN 3-85364-199-7.
- ↑ Dr. Harold M. Green, "The Swift Creation of Post-War Austria" teoses Dr. Nathan E. Field (ed.) "1989–2009: A Retrospective Look, Twenty Years After the End of The Cold War"
- ↑ Maximilian Gottschlich "Die große Abneigung. Wie antisemitisch ist Österreich? Kritische Befunde zu einer sozialen Krankheit" Viin 2012.
| Eelnev Wilhelm Miklas |
Austria president 20. detsember 1945 – 31. detsember 1950 |
Järgnev Leopold Figl |