Kahekõnelus (2)
 | See lehekülg või osa sellest on esitatud Vikitekstidesse teisaldamiseks. Kui lehekülge või vastavat tekstiosa saab entsüklopeediaartikliks toimetada, nii et tegu poleks pelgalt allikteksti koopiaga, siis palun tee seda ja eemalda märkus. Muul juhul kopeeri või impordi autoriõiguse kaitseta või vaba litsentsi all olev tekst Vikitekstidesse, võttes vormindamisel eeskujuks varem sinna lisatud tekste. Vajadusel tuleks kopeerimisel järgida transwiki-protseduuri. |
"Kahekõnelus" (2)
Martin Buberi raamatu "Kahekõnelus" teise osa "Piirang" kokkuvõte
PIIRANG
Sfäärid
Kahekõnelise (dialoogilise) ja monoloogilise elu sfäär ei lange kokku dialoogi ja monoloogi sfääriga isegi mitte juhul, kui pidada silmas neid dialoogi ja monoloogi vorme, milles puuduvad häälikud ja žestid. On olemas mitte ainult suured dialoogilise elu sfäärid, mis ei ilmne dialoogina, vaid ka dialoog, mis ei ole seda eluliselt: kuigi ta ilmneb dialoogina, puudub tal dialoogi olemus. Ma tean kolme liiki dialoogi. Tõeline dialoog (kahekõnelus) võib väljenduda nii sõnades kui ka vaikimises. Selle puhul peab iga osaleja tõepoolest silmas teisi osalejaid ning pöördub nende poole, taotledes elavat suhet. Tehniline dialoog tuleneb üksteisest objektiivse arusaamise vajadusest. Kolmas dialoogi liik on dialoogiks maskeeritud monoloog. Esimest liiki dialoog on muutunud haruldaseks; seal, kus ta esineb, on tegemist inimvaimu orgaanilise substantsiga. Teist liiki dialoog kuulub "tänapäeva elu" juurde, kuid mõnikord vilksatab selles ka tõeline dialoog. Kolmanda tüübi näideteks on diskussioon, milles inimestest ei nähta isiksusi; vestlus, mille eesmärgiks on edevuse rahuldamine või enesekindluse suurendamine; sõprade vestlus, milles igaüks peab ennast absoluutseks ja legitiimseks ning teisi suhteliseks ja kahtlaseks; armunute kõnelus, milles kumbki naudib oma hinge suurust ja kallihinnalisi elamusi.
Elu dialoogis ei tähenda elu, millel on palju tegemist inimestega, vaid elu, milles inimestega tegemist tehes tõepoolest nendega tegemist tehakse. Sellele, kes elab dialoogis, kogu aeg midagi öeldakse, ja ta püüab vastata, isegi kui ta täiesti üksinda mägedes ringi rändab.
Dialoogiline elu leiab isegi äärmises üksinduses vastastikkuse sügava eelaimuse, mis annab talle jõudu. Monoloogiline elu ei välju kõige õrnemaski suhtlemises oma ise piiridest.
Asi ei ole siin mitte egoismis ja altruismis. On inimesi, kes sukelduvad "ühiskondlikku töösse", ent pole võimelised rääkima teise inimesega tema olemust tabades. On inimesi, kellel on isiklikud suhted vaid vaenlastega, kuid ainult vaenlastest sõltub see, et nende elu ei omanda dialoogilist iseloomu.
Dialoogiline suhtlemine ei ole sama mis armastus. Ajalikus maailmas ei saa keegi kõiki armastada. Jeesuski armastas üksnes järeleandlikke "patuseid", kes käsuõpetust rikkusid, mitte isade õpetusele ustavaid tõrksaid, kes patustasid tema ja tema missiooni vastu. Kuid nii ühtedesse kui ka teistesse suhtus ta vahetu avatusega. Kuigi armastus ei ole sama mis dialoogilisus, on armastus ilma teise juurde minemiseta, teiseni jõudmiseta ja teise juures viibimiseta armastus, mis jääb iseendasse, see, mida nimetatakse Luciferiks.
Tõsi küll, selleks et teise juurde minna, on tarvis olla iseenda juures. Dialoog lihtsalt indiviidide vahel on vaid visand, teoks võib see saada üksnes isiksuste vahel. Ja mis võib nõnda olemuslikult muuta indiviidi isiksuseks kui range ja helge dialoogikogemus, mis õpetab talle piiri piiritut sisu?
Siin öeldav on täiesti vastandlik aegade hämaruses mõnikord kostvale üleskutsele üleüldisele avatusele. Sellel, kes võib olla avatud iga möödakäijaga, puudub substants, mis võiks kaotsi minna. Ent see, kes ei saa olla vahetu iga inimese suhtes, keda ta kohtab, on oma rikkuses edev. Luther tõlkis asjata heebrea sõna "seltsimees" (keda juba Septuagintas nimetatakse "lähedaseks", "naabriks") "ligimeseks". Kui kõik konkreetne on ühtviisi lähedal, ühtviisi ligimene, siis puudub elul ja maailmal liigendus, ülesehitus, neil pole enam inimlikku tähendust. Kuid minu ja minu seltsimehe vahel ei tohi loomise seltsimehelikkuses, kui me teineteisele läheneme, olla vahendajat, sest me kuulume ühe keskme juurde.
Alusliigutused
Alusliigutuseks ma nimetan inimese olemuslikku toimingut (seda võib mõista "seesmisena", kuid seda pole, kui see ei läbista kuni silmalihaste pingeni ja seda pole tunda jalatallas), mis on olemusliku käitumise aluseks. See ei ole ühekordne toiming enne pikaajalist käitumist; alusliigutus sooritatakse alati ilma kindla kavatsuseta, kuigi ka mitte harjumuslikult. Muidu oleks tal esteetiline või poliitiline tähendus kui ilusal või tegusal valel. Tuntud maksiim, mille kohaselt algul on vaja omandada käitumismaneer, kõik muu tuleb iseenesest, ei leia kinnitust, kui jutt on olemuslikust toimingust ja olemuslikust käitumisest, seega siis isiksuse terviklikkusest.
Alusliigutus dialoogis on pöördumine. Igapäevase füüsilise ja hingelise pöördumise puhul kellegi poole on olemuslik toiming see, et esile astub ainult see isiksus ning saab ligiolevaks ning siis ei ole maailm meie jaoks enam ükskõikne punktide mitmekesisus, millest ühele me hetkeks tähelepanu pöörame, vaid lõputu lainete surve kitsale, selgete piirjoontega tugevale tammile. See surve on lõputu, kuid tamm peab lainetele vastu, kuigi mitte haarates neid igast küljest, aga ometi sundides neid tundma mingit piiri, võtma mingi kuju ja vabanema oma ükskõiksusest! Ja ikkagi ei saa ühtki neist iga minut aset leidvatest puudututest pidada väärituks olla tajutud meie olemusega niivõrd, kui see võimalik on. Ei ole ju inimest, kellel täielikult puudub väljendusjõud, ja meie pöördumine tema poole kutsub esile kas või kõige märkamatuma, kiiresti vaibuva vastuse päris sügavale jäävalt, ent siiski olemasolevalt võimelt vaadata, kuulatada. Tänapäeva inimese ettekujutus, nagu pöördumine oleks sentimentaalne ega vastaks tänapäeva elu iseloomule, on groteskne eksitus, nagu ka väide, just nagu meie elu askeldustes oleks pöördumine teostumatu, on vaid maskeeritud ülestunnistus, et enda algatusvõime on aja palge ees nõrk. Tänapäeva inimene lubab oma ajal talle dikteerida, mis on võimalik ja lubatav, selle asemel et eneses kindla partnerina jõuda kokkuleppele selles, mis on ühitatav mis tahes aja tingimustega, nimelt millist ruumi ja millist vormi on ta loodud elule valmis pakkuma.
Monoloogiline alusliigutus ei ole mitte ärapöördumine kui pöördumise vastand, vaid pööre tagasi.
Kui ma 11-aastaselt veetsin suve vanaisa ja vanaema mõisas, hiilisin ma sageli, niipea kui mul õnnestus seda märkamatult teha, talli, et silitada oma lemmikut hobust. See ei olnud mulle pinnapealne nauding, vaid suur, meeldiv ja sügavalt erutav sündmus. Kui praegu anda sellele tõlgendus lähtudes säilinud tundest minu käes, siis ma pean ütlema: seda looma hellitades tundsin ma Muud, Teise tohutut teistsugusust, mis ei jäänud siiski võõraks nagu härja või oina lähedus, vaid lubas mul juurde minna, end puudutada. Kui ma siis silitasin võimsat, mõnikord hämmastavalt siledat, mõnikord sama hämmastavalt turris lakka ning tundsin oma käe puudutuses elusat elu, siis mulle tundus, et minu nahaga piirneb elulisuse enda element, miski, mis ei olnud mina, üldsegi mitte mina, üldsegi mitte tavapärane mina, vaid tuntavalt Teine, mitte lihtsalt miski teine, vaid tõesti Teine ise. Ja see laskis mind ikkagi enda juurde, usaldas end minule, lihtsalt suhtles minuga nagu Sina Sinaga. Hobune tõstis pehmelt oma massiivse pea juba enne, kui ma hakkasin kaera sõime puistama, korskas tasa nagu vandenõulane, kes annab teisele vandenõulasele ainult temale mõistetava signaali, ja ma sain oma tundele kinnitust. Kuid kord (ma ei tea, kuidas see poisile pähe tuli, ent igal juhul oli see lapsikus) mõtlesin ma hobust silitades sellest, millist naudingut see mulle valmistab, ning tundsin järsku oma kätt. Mäng jätkus nagu tavaliselt, ent miski oli muutunud, miski oli juba korrast ära. Ja kui ma järgmisel päeval rikkalikult sööta varudes oma sõbral kaela silitasin, siis ta ei tõstnud pead. Juba mõni aasta hiljem seda meenutades ma enam ei arvanud, et loom minu reetmist märkas, kuid siis tundsin ma seda kohtuotsusena.
Pööre tagasi on midagi muud kui egoism või "egotism". See ei seisne mitte selles, et inimene tegeleb iseendaga, kaeb ennast, kombib ennast, naudib ennast, austab ennast, haletseb ennast. Kõik see võib lisanduda, nagu ka pöördumisse võib seda täiustades lisanduda, et me kujutame teist endale ette tema erilises olemasolus, haarame teda, nii et temaga ühises olukorras me saame olukorrast teada ka tema poole pealt, ent pööre tagasi ei seisne mitte selles. Pöördest tagasi ma räägin siis, kui inimene keeldub tegelemast teise isiksusega tema erilisuses ja näeb teises vaid omaenda elamust.
Sõnatu sügavus
Mõnikord öeldakse mulle, et jutud Minast ja Sinast on pinnapealsed, sügaval nende all ei ole enam sõnu ega vastuseid, seal on ainult algne olemine, millel ei seisa midagi vastas, ja sellepärast tuleb meil sukelduda vaikivasse ühtsusse, ülejäänus aga jätta elavale elule tema suhtelisus, koormamata seda absolutiseeritud Minaga ja absolutiseeritud Sinaga ning nende dialoogiga.
Ma tean omast unustamatust kogemusest, et on seisundeid, kus isiksuslikkuse köidikud just nagu langevad meilt ära ja me kogeme lahutamatut ühtsust. Kuid ma ei tea (kuigi mu hing seda kunagi uskus), kas ma sellega saavutasin ühinemise algse olemuse või Jumalusega. Seda väita tähendaks vastutustundliku tunnetuse piiridest lubamatult üle astuda. Vastutustundlikult, reaalsusest kinni pidava inimesena, võin ma selle elamuse kohta öelda üksnes seda, et ma tundsin selles iseenese lahutamatut, kujutut, sisutut ühtsust. Ma võin seda ühtsust nimetada algseks, oma biograafiale eelnevaks, ning eeldada, et ta jääb muutumatuks, peitudes minu biograafia kõikide muutuste taga, minu hinge arengu ja kõikide soppide taga. Ent andes endale ausalt ja kainelt aru oma tunnetuse vastutusest, peab ma tunnistama, et see pole midagi muud kui minu hinge ühtsus. Minu hinge ühtsus on küll eraldunud minu elu mitmekesisusest, ent mitte maailma hingede mitmekesisusest. Minu hing on üks inimhingedest, mitte "kõikhing". Eriline olemine, mitte olemine.
Inimesele on iseenda iseduse ühtsus eraldamatu ühtsusest üldse, sest see, kes on sukeldunud allapoole hinges toimivat paljust, ei saa seda, et seda paljust enam ei ole, kogeda teisiti kui ühtsust ennast, mis ongi mitmekesisuse puudumine, olemise kahesuse puudumine.
Tegelikult ei ole inimene taolisel hetkel dialoogist kõrgemal, vaid madalamal. Ta ei ole lähemal Jumala varjatusele, mis kõrgub Mina ja Sina kohal, ning on kaugemal Jumala pööratusest, mis antakse Sinale, kes annab end Minale, ja Minale, kes annab end Sinale, kaugemal kui see teine, kes palves, teenimises, elus ei välju "palgest palgesse seismisest" ega tunne sõnatut ühtsust, kui just mitte seda, mille avab ihulik surm.
Ent läbielatav ühtsus on tuttav ka sellele, kes elab kahekõneluses. See on just elu ühtsus, mis on kord tõeliselt leitud, mida mitte mingite muutustega ei saa lõhkuda loodu argipäevas ega "jumalikustatud" ülevatel hetkedel; lõhkumatu, möödumatu konkreetsuses viibimise ühtsus, milles me kuuleme sõna ja võime laliseda vastuse.
Mõtlemisest
See, et kunst on oma olemuses algselt dialoogiline, et muusika apelleerib alati kuulmisele, mitte muusiku enda kuulmisele, maalikunst vaatamisele, mitte maalikunstniku enda vaatamisele, arhitektuur sellele, kes käib ümber hoone, ja et nad kõik ütlevad nende tajujale midagi, mida saab öeldakse ainult selles keeles (mitte "tunnet", vaid tajutud saladust), mis on avatud mis tahes mõistmisele, millel pole eelarvamusi. Ent nagu näib, on mõttele omane midagi monoloogilist, selle juurde tuleb teade kui miski teine, teisane; mõte otsekui tekib monoloogiliselt. Kas on tõsi, et siin (kus, nagu väidavad filosoofid, vabaneb konkreetsest isiksusest puhas subjekt, et rajada endale maailm ja seda uurida) kõrgub kättesaamatuna dialoogilise elu kohal torn, milles üksinda kannatab ja triumfeerib inimene?
Platon on korduvalt nimetanud mõtlemist hinge hääletuseks kõneluseks iseendaga. Igaüks, kes on tõesti mõelnud, teab, et selles omapärases protsessis on staadium, milles esitatakse küsimus mingile "sisemisele" instantsile ja see vastab. Ent see ei ole mõtte tekkimine, vaid juba tekkinud mõtte esimene kontroll. Mõtte tekkimine ei toimu monoloogis. Monoloogiline iseloom ei ole ei nende põhitingimuste mõistmisel, millest tunnetav mõtlemine alguse saab, ei mõistmise taipamisel, piiramisel ja keskendamisel, ei tema juurutamisel iseseisvasse mõistelisse vormi, ei selle vormi vastuvõtmisel mõistete süsteemi ega lõpuks ka selle väljendamisel ja tõlgitsemisel keeles. Pigem võib siin leida dialoogilisi elemente: mõtte kujunemise staadiumidel ei pöördu mõtleja oma vastutuses mitte iseenda poole, vaid alussuhte poole, mille palge ees ta oma mõistmise eest vastutust kannab, või korra poole, mille ees ta vastkujunenud mõistekuju eest vastutab. Arvata, et see pöördumine naturaalselt või ideeliselt olemasoleva poole on "õigupoolest" kõnelused iseendaga, tähendab mitte mõista mõtlemisprotsessi dünaamikat.
Kuid ka kujunenud mõtte esimesel kontrollil seesmise instantsi poolt, monoloogilisel astmel Platoni mõttes, on peale tavalise ka teine tähtis dialogiseeriv, Platonile hästi teada olev ilmnemiskuju: seal ei tee otsustust mitte empiiriline ise, vaid geenius, vaim, kellele uus mõte ette kantakse, et saada teada, kas ta kiidab selle heaks, kas ta tahab seda oma lõpule viidud mõtlemisse lülitada.
Ja siis ilmub dimensioonist, mida ka see võimutäius veel ei rahulda, nõue, et leiaks aset uus, puhtdialoogiline kontroll, kus otsustav amet antakse mitte enam Sina-Minale, vaid tõelisele Minale, mis kas jääb oletatavaks ja sealjuures ometi ülimal määral tuntavaks elavaks ja "teiseks" või kehastub teises isikus. Oma tuntud uurimuses Duaalist ütleb Wilhelm Humboldt: "Inimene püüdleb isegi (...) puhta mõtte vallas Sina poole, mis vastab tema Minale; talle tundub, et mõiste omandab määratletuse ja täpsuse ainult juhul, kui ta on peegeldunud võõralt mõtlemisvõimelt. Mõiste tekib rebides end lahti kujutluste liikuvast massist, muundudes subjektile vastanduvaks objektiks. Ent objektiivsus osutub veel täielikumaks, kui see lõhestumine ei toimu mitte ühes subjektis, vaid kui kujutleja näeb mõtet tõepoolest väljaspool ennast, mis on võimalik ainult siis, kui on olemas teine olend, kes kujutleb ja mõtleb sarnaselt tema endaga. Ent kahe võime vahel ei ole teist vahendajat peale keele." Seda kordab 1841. aastal aforismi kujul Ludwig Feuerbach: "Tõeline dialektika ei ole üksildase mõtleja monoloog iseendaga, see on dialoog Mina ja Sina vahel."
Ent see ütlus viib säärase "peegeldamise" piiride taha; ta sunnib eeldama, et juba õige mõtlemisakti algstaadiumil suundus seesmine liikumine tõelise, mitte ainult "seesmise" (Novalis) Mina poole. Ja tänapäeva filosoofias, seal, kus ta kõige tõsisemalt tahab küsida lähtudes inimese eksistentsist. sutuatsioonist, kaasajast, on teatud kõrvalekalletega astutud tähtis samm edasi. Jutt ei ole üksnes Sinast, kes on võimeline tajuma ja kaldub ühisele filosofeerimisele, vaid eelkõige vastas seisvast tõesti Teisest, kes mõtleb teisiti ja muud, järelikult mitte stseenist pilvetaguse lossi tornis, vaid kohustavast eluülesandest kindlal maal, kui vastuvaidlematult tajutakse Teise teistsugusust, kuid selle teistsugususega ei võidelda kui enda vastasega, selle struktuur tuuakse sisse iseenda mõtlemisse, sellest mõeldakse ja mõeldes seda öeldakse.
Ent kas see tänapäeva filosoofia inimene, kes ei mõtle enam puhaste ideede kättesaamatus vallas, vaid tegelikkuses, mõtleb tõepoolest tegelikkuses või väljamõeldud tegelikkuses? Kas see teine, keda ta tunnistab, pole mitte väljamõeldud teine, järelikult ikkagi mittetegelik? Kas mõtleja, kellest on jutt, vastab teistsuguse tõelisusele?
Kui me tõsiselt jaatame Mina ja Sina vahelist mõtlemist, siis ei piisa teise mõttesubjekti mõtlemisest, tuleb elada, mõeldes, just mõeldes, teist – mitte väljamõeldud, vaid ihulikult olemasolevat inimest, tema konkreetsust; mitte teist mõtlejat, kellest ei taheta teada mitte midagi peale mõtlemise, vaid isegi juhul kui see teine ongi mõtleja, mõelda teda mitte kui mõtlejat, vaid kui isiksust, kellele kuulub ka mõtlemistegevus.
Millal aga hakkab mõtlemisprotsess taluma seda, kes on kõrval, teda arvesse võtma? Millal muutub mõtlemise dialektika dialoogilisuseks? Saab sentimentaalsuseta, mittelagunevaks, rangeks mõtteluseks dialoogiks olevikus antud inimesega?
Kreeklased eristasid tugevat Erost, kes tekitas maailma, ja kerget Erost, kes valitseb hingede üle, ning samuti taevast ja maist Erost. See jaotus ei ole minu meelest absoluutne. Sest algne jumal, iha, millest maailm on tekkinud, tungib Jakob Grimmi õrna viirastusliku vaimu näol hingedesse ja ajab siin deemonliku suvaga oma kosmogoonilist asja olendeid viljastades, ta on suur, õietolmu kandev liblikas, psühhogeenius. Ja "Pandemosel", kui eeldada, et ta on tõepoolest Eros, mitte Priapos, kes jultunult esitab end sellena, kes on temast kõrgemal, pruugib vaid tiibu liigutada, ja kehalistes mängudes süttib algne tuli.
Tõsi küll, sellest ongi jutt: kas ta mitte ei ole kaotanud lennujõu ja kas ta mitte ei ole nüüd määratud elama surelike keskel, suunates nende surelikkuse nappe armuliigutusi. Sel juhul avaldavad armastavate inimeste hinged teineteisele küll oma tavalist toimet, kuid tiivutult tiivutu võimu all, sest tolle jõud ja jõuetus avalduvad neis alati, nad on peitu pugenud sinna, kus nad on, kumbki oma nurgas, selle asemel et lennata armastatud hinge juutde ja teda "tundma saada" teispoolses, mis on saanud siinpoolseks.
Need, kes on ustavad dialoogilisele, tugevate tiibadega Erosele, saavad armastatud olendit tundma. Nad tunnevad tema erilise elu tagasihoidlikus olevikus ära mitte nähtava ja kombitava asjana, vaid minnes innervatsioonidelt üle selle liikumistele, "seesmiselt" "välisele". Ent selle all ei mõelda midagi muud kui bipolaarset kogemust, midagi enamat kui hetkelist ülehüppamist – rahulikku üheaegsust. Sa tunned, kuidas seal, peakallutuses, on kohal hing, tunned mitte oma kaelal, vaid just tollel, teisel, armastatud kaelal, kuid sa ei ole kõrval, sa oled siin, selles tundes, ja tajud peakallutust, teadet, mille see sulle saadab vastuseks sinu vaikimise sõnale. Sa pead dialoogi ja tunned seda selles paigalseisvas üheaegsuses. Kumbki neist kahest inimesest, kes on ustavad Erose dialoogile, armastavad teineteist, tunneb ühist sündmust ka teise poolelt, seega mõlemalt poolt, ja ainult siis nad taipavad seda sündmust kehaliselt. Tiivutu Erose riik on peeglite ja peegelduste maailm. Ent seal, kus valitseb tiivuline Eris, peegeldused ei toimi; seal mõtlen mina, armastaja, seda teist, armastatud inimest tema teistsugususes, tema iseseisvuses ja tegelikkuses ning mõtlen teda kogu oma hinge jõiga. Muidugi mõtlen ma teda kui seda, kes on kohal minu poole pööratuna, kuid sellessamas minu sisse mitte mshtuvas, vaid mind hõlmavas reaalsuses, milles ma olen kohal tema poole suunatuna. Ma ei kandu hingega sellesse, mis elab minu kõrval, ma tõotan selle enesele ja enda sellele, ma tõotan, ma usun.
Dialoogilisel Erosel on lihtsuse täius; monoloogiline on mitmekesine. Ma olen palju aastaid rännanud inimeste maal, kuid ei ole ikkagi lõpuni uurinud kõiki erootikute alaliike (nõnda nimetavad end mõnikord need, kes on murtud tiibadega Erose võimu all). Mõni armunud mees on pea kaotanud, kuid on armunud vaid oma kiresse. Keegi kannab endas oma erinevaid tundeid nagu ordenilinte. Keegi naudib seiklust, mille on loonud tema võlumisvõime. Keegi vaatab vaimustusega etendust, mida mängib tema enda kujutletav valmidus anduda. Keegi kogub erutusi. Keegi lubab mängida "võimul". Keegi tunneb rahuldust, tundes end samaaegselt iseendana ja endale mittesarnaneva iidolina. Keegi eksperimenteerib. Ja nii edasi – kõik kõige usalduslikuma dialoogi toas mitmekesiselt peeglitega monologiseerijad!
Ma rääkisin prügikaladest, aga pean veel rohkem silmas suuri kalu. Nende seas on ka selliseid, kes kinnitavad objektile, keda nad kavatsevad ära süüa, et see on nende püha õigus ning kannatus on teise isiku püha kohus, mida nimetatakse kangelaslikuks armastuseks. Ma tean "juhte", kes oma haardega mitte ainult et toovad kujuneva inimese plasmasse korratust, vaid laostavad selle täielikult, võtavad sellelt plastilisuse, naudivad oma mõju jõudu, ent sisendavad sealjuures endale ja teistele, et nad kasvatavad moori hingi, ja apelleerivad Erosele kui oma jumalikule kaitsjale, kes pole lihtrahvale kättesaadav.
Kõik nad püüavad tühjust. Ainult see, kes peab tõesti silmas teist inimest ja andub temale, leiab temas rahu. Ainult olend, kelle teistsugusus, mille minu olemus vastu võtab, elab kõrval kogu oma eksistentsiga, toob mulle igaviku sära. Ainult siis, kui kaks inimest kogu oma olemusega ütlevad teineteisele: "See oled sina!", viibib nende vahel olev.
Ühisus
Üldlevinud, politiseeritud suhtumise puhul kõigesse olemasolevasse seisneb gruppide tähtsus nii tänapäeval kui ka ajaloos üksnes selles, mille poole nad püüdlevad ja mida nad saavutavad. Sellele aga, mis nendes toimub, pööratakse tähelepanu ainult niivõrd, kuivõrd see mõjutab grupi eesmärgistatud toiminguid. Seltsimehelikkust riigivõimu haaramisele suunatud vandenõulaste liidus kiidetakse heaks, sest see suurendab liidu jõudu; muide, see saavutatakse ka vastuvaidlematu kuuletumisega, kui innukas drill korvab liidu liikmete võõrust üksteisele; on isegi piisavalt alust eelistada säärast tardunud süsteemi. Kui aga grupp püüdleb ühiskondliku elu kõrgema vormi poole, siis võib millegi sarnase tärkamine grupi elus endas tekitada kartuse, et enneaegne, liiga tõsine suhe võib nõrgestada "teostatavat" puhangut. Nähtavasti arvatakse, et see, kes viibib külalisena oaasis, on kaotatud Sahara niisutamise projekti jaoks.
Sellise lihtsustatud hindamismeetodi puhul jääb grupi tõeline tähtsus sama mõistetamatuks nagu siis, kui me otsustame inimese üle ainult tema tegude, mitte tema omaduste põhjal. Petlikkus suureneb, kui algavad jutud eluohvrist, eneseteostusest loobumisest, kusjuures mõnikord kasutatakse lemmikvõrdlust väetisega; võib loobuda õnnest, varast ja võimust, kuid eluohver on sublimeeritud mõttetus. Ükski hetk ei saa oma suhtes tegelikkusega viidata mingile hilisemale, tulevasele ajale, mille pärast, seda paremaks teha soovides, on ta jäänud nõnda tühiseks. "Tulevaste tähtkujude saatused ei õigusta, et miski jääks olemata, kõik hetked on oma tähtsuses vahetud."
Ühisuse meeleolu ei valitse mitte seal, kus inimesed on koos, kuid mitte ühisuses ei saavutata sellele vastu panevalt maailmalt ihaldatut korramuutust, vaid seal, kus võitlust peab ühisus, mis võitleb oma ühisuse tegelikkuse eest. Samal ajal määratakse siin ka tulevik; kõik poliitilised "teostamised" on paremal juhul selle toimingu abilülid, mis toimuva tuuma muutes realiseerib teostumise hetke salaajaloo ääretutel teedel. Pole teed, mis viiks sihile teisiti kui see.
Kes küll võib arvata, mida kõikide nende massiliste, tunglevate, marssivate kollektiivide seas kujutab endast see, mille poole ta püüdleb, magu talle tundub, mida kujutab endast ühisus! Igaüks neist on andnud end ühisuse vastase meelevalda. Kollektiivsus ei ole side, see on seotus; indiviid indiviidi kõrval, ühtmoodi varustatud, ühtmoodi joondatud, inimeste seas on elu vaid nii palju, kui on tarvis marsi elavdamiseks. Ent ühisus, kujunev ühisus (seni on meile teada vaid niisugune) ei ole mitte hulga inimeste üksteisega kõrvuti olemine, vaid nende olemine üksteise juures; isegi kui nad koos liiguvad ühe sihi poole, tajuvad nad kõikjal liikumist üksteise poole, dünaamilist suunatust üksteise poolr, laineid, mis liiguvad Minalt Sinale. Ühisus on seal, kus saab teoks ühisus. Kollektiivsus põhineb isiksuslikkuse orgaanilisel nõrgenemisel, ühisus selle kasvul ja kinnitamisel üksteise poole püüdlemisel. Praeguse aja kollektiivsusehullus on isiksuse põgenemine katse eest proovida ühisust, pühendada end ühisusele, põgenemine väljendust otsiva elulise dialoogilisuse eest maailma südames.
Kollektiivi liikmed vaatavad üleolekuga eelmise põlvkonna sentimentaalsusele, "noorsooliikumisele". Siis tegeldi palju ja sügavalt kõikide eluliste suhete problemaatikaga, püüeldi "ühisuse" poole ning samal ajal seati seda küsimuse alla, tiireldi ümber selle ega liigutud paigast. Nüüd aga käsutatakse ja marsitakse, sest nüüd on olemas "üritus". Inimesed on jätnud subjektiivsuses ekslemise ning jõudnud objektivismi sihikindlale teele. Ent nii nagu seal oli pseudosubjektiivsus, sest puudus isiksuse olemise elementaarne jõud, on siin pseudoobjektiivsus, sest inimene ei kuulu mitte maailma, vaid parteisse. Nii nagu seal kõik hümnid läksid tühjusesse, sest inimesed taotlesid üksnes köidikutest vabanemist, mitte vabanemist vastutuse jaoks, nii on praegu kõige õilsamadki hümnid autoriteedi auks lihtsalt arusaamatus, sest faktiliselt nad tugevdavad vaid autoriteedi näivust, mis on väljendatud sõnades ja hüüatustes; laiavoldilisse tähtsusesse rüütatud kindluse maski all peitub ebakindlus; aga tõeline autoriteet, millest neis hümnides lauldakse, autoriteet, mis on omane tõeliselt karismaatilisele tegelasele, kes karisma valitsejana on pidevalt vastutav, on kaasaja poliitikasfäärile jäänud tundmatuks. Välistelt tunnustelt on need kaks põlvkonda iseloomult täiesti erinevad, koguni vastandlikud, tegelikult aga on nad uppunud ühte ja samasse kaosesse. Noorsooliikumise problematiseeriv osaline tegeles alati, millest ka poleks jutt olnud, ainult oma osalemisega selles, ta "elas läbi" oma Mina, toomata sellesse oma ise, et mitte siduda end vajadusega vastata või vastutada; kollektiivse ettevõtmise aktiivsel kaastöölisel on seni õnnestunud olla vaba, st täielikult hoiduda oma ise sissetoomisest lahendatavasse küsimusse. Ei saa eitada teatavaid edusamme. Seal esitas monoloog end dialoogina, siin käib kõik palju lihtsamalt: enamikul inimestel aetakse nende endi soovil monoloogilisus välja või kõrvaldatakse harjumus selleks, teistel aga, nendel, kes annavad käske, puudub vajadus teeselda dialoogilisust. Dialoog ja kõnelus iseendaga jäävad vait. Ilma Sinata, kuid ka ilma Minata marsivad üksteisega seotud inimesed, vasakul need, kes tahavad mälu kõrvaldada, paremal need, kes tahavad seda reguleerida, vaenuga lahutatud rahvahulkades, liikudes koos kuristiku poole.