Monoloog

Allikas: Vikipeedia

Monoloog (vanakreeka sõnadest mono 'ainus' ja logos 'kõne') ehk ainukõne ehk ühekõne on näidendis või kirjandusteoses pikem ükskikkõne endamisi või dialoogi osana.[1]

Monoloogi sisuks võib olla tegelase lüüriline eneseväljendus, pihtimus, pöördumine publiku poole, jutustus laval näitamata sündmustest, refleksioon ja hinnang toimunule.[1]

Monoloog võib olla ka tegelase sisedialoog küsimuste-vastuste kujul, nagu Hamleti kuulus monoloog "Olla või mitte olla".[1]

Monoloogi algatajaks peetakse vanakreeka tragöödiakirjanikku Euripidest.[1]

Monoloogi soositi klassitsismi ja romantismi perioodil. 19. sajandil realistlikus draamas kasutati teda vähem. Taaskord hakati teda rohkem viljelema 20. sajandi ekspressionistlikus näidendis (täpsemalt: ad spectatores).[1]

Tervenisti monoloogile on üles ehitatud monodraama. Monoloog on oluline väljendusvorm dramaatikas. Monoloogi esineb ka lüürikas ja eepikas.[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Reet Neithal, Mis on mis kirjanduses: kirjandusterminite leksikon keskkoolile (Tallinn: Koolibri, 1999 (Tartu: Greif)), lk 98.