Juta Eskel
Juta Eskel | |
---|---|
Sünninimi | Juta Parm |
Sündinud |
18. september 1927 Tallinn |
Surnud |
20. mai 2017 (89-aastaselt) Tallinn |
Rahvus | eestlane |
Haridus | Tallinna Riiklik Tarbekunstiinstituut |
Tegevusala | skulptuur |
Tuntud teoseid | „Kolhoosineiu“, Miina Härma monument |
Juta Eskel (sünninimi Parm, alates 31. märtsist 1939 Mullari; 18. september 1927 Tallinn – 20. mai 2017 Tallinn) oli eesti skulptor.
Elukäik
[muuda | muuda lähteteksti]Eskel õppis Tallinna Riiklikus Tarbekunstiinstituudis (TRTKI), kuid poliitilistel põhjustel lõputunnistust ei saanud.
Ta töötas kogu elu vabakutselise kunstnikuna ja oli Eesti Kunstnike Liidu liige. Juta Eskeli looming on šamotist dekoratiivskulptuur „Kolhoosineiu“ (1964, asub pärast restaureerimist Lembitu pargis), Miina Härma täisfiguur Tartus (1984) omanimelise gümnaasiumi ees ja tütarlastegümnaasiumi rajaja Elfriede Lenderi mälestustahvel Kesklinna Vene Gümnaasiumis. Tuntud ka Juta Eskeli eesti-soome kultuurisilda toetavad monumentaalskulptuurid Soomes. Juta Eskel kasutas laste ja tantsijate figuuride loomiseks sageli šamotti ning 1960. aastatel moodi tulnud stiliseeritud plastikat.[1]
Juta Eskeli vabaloomingu paremik asub tänapäeval peamiselt Eesti Kunstimuuseumis ja Tartu Kunstimuuseumis ning pereliikmete kodudes.
Looming
[muuda | muuda lähteteksti]
- "Piia" (kips, 1958)
- "Lapsed" (keraamika, 1959)
- "Ema" (šamott, 1963)
- "Kolhoosineiu" ehk "Tütarlaps kausiga" (šamott, 1964)
- Lydia Koidula bareljeef (pronks 1972) Koidula kivil Loppi järve ääres Soomes
- Maria Purpuri mälestusmärk (1999) Kotkas
Isiklikku
[muuda | muuda lähteteksti]Juta Eskeli isa oli sõjaväelane ja riigiametnik Raiu Mullari, vend matemaatik Rünno Mullari.
Ta oli abielus skulptor Albert Eskeliga.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Juta ja Albert Eskeli mälestusnäituse „Koos läbi muutuva skulptuuri“ Eduard Vilde muuseumi Kastellaanimaja galeriis, 2018 pressiteade