Elfriede Lender

Allikas: Vikipeedia

Elfriede Amanda Lender (sünninimi Elfriede Meikov, teised nimekujud: Elfriide Lender, Elfriide Amanda Lender; 7. mai (teistel andmetel 19. mai) 1882 Tallinn10. aprill 1974 Stockholm) oli eesti haridustegelane ja õpetaja. Ta oli Eestimaa kubermangu esimese eestikeelse tütarlaste kooli rajaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Elfriede sündis vabrikutööliste peres. Tema isa oli sadulsepp, ema teenis elatist kodus õmblemisega.

Hariduse omandas ta saksakeelses eraalgkoolis (pr. Schröppe koolis) ja venekeelses Tallinna Aleksandri gümnaasiumis, kus 1900. aastal lõpetas pedagoogilise täiendusklassi ja sai algkooliõpetaja kutse.

Aastatel 19011904 töötas ta Dr. Martin Lutheri vaeslastekodu algkoolis ja I poeglaste kroonualgkoolis.

Mõni aeg hiljem abiellus ta inseneri Voldemar Lenderiga.

Kooliderajaja[muuda | muuda lähteteksti]

Aastal 1906 asutas ta maksuta eraalgkooli, mis oli mõeldud mõlemast soost vaestest peredest õpilastele.

9. septembril 1907 oli Elfriede Lenderi Tütarlaste Eragümnaasiumi avaaktus. Koolis alustas tööd kaks ettevalmistus- ning I, III ja IV gümnaasiumiklass – kokku 81 tüdrukut. Aastatega muutus õpilaste hulga suurenemisega ka klasside arv: 1912. aastaks oli väljakujunenud kolm ettevalmistus-, seitse gümnaasiumi põhi- ja üks pedagoogiline täiendusklass. Samal aastal lõpetas esimene lend. Aastal 1917 õppis koolis juba 461 tütarlast, kellest enamik eestlased. Kool tegutses kuni 1940. aastani.

Eesti Vabariigi ajal (1920–1926) omandas Elfriede Tartu ülikoolis filosoofiateaduskonnas eksternina ladina keele õpetaja kutse.

Hilisem periood[muuda | muuda lähteteksti]

30. septembril 1939 suri abikaasa Voldemar Lender. 1940. aasta sügisel, Nõukogude okupatsiooni alguses, kaotas Elfriede oma koolis direktorikoha ning Lenderi eragümnaasium formeeriti Tallinna 8. gümnaasiumiks (keskkooliks), mida ta juhtis veel Saksa okupatsiooniperioodil.

Aastal 1944 põgenes ta Rootsi, kus tegutses kuni 1962. aastani kooliametnikuna ja pani kirja ka oma memuaarideraamatu. Tema viimased neli eluaastat möödusid haigevoodis. Elfriede Lender suri 92-aastaselt ning maeti Stockholmi Metsakalmistule.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Elfriede Lender abiellus 1904. a inseneri Voldemar Lenderiga, kellest sai 1906. a esimene eestlasest Tallinna linnapea. Poeg Uno Lender (sünd 24. detsember 1906, surn 3. august 1942 (35)) oli diplomaat, advokaat ja Tartu ülikooli rahvusvahelise õiguse dotsent; teine poeg Henno Lender (sünd 8. jaanuar 1905, surn 26. august 1991 (86)), tütar Jutta Lender (sünd 9. aprill 1910, surn 1979 (69)), tegutses kooliõpetajana, teine tütar Ilka Lender (sünd 1912, surn 1990 (78)).

Mälestuse jäädvustamine[muuda | muuda lähteteksti]

Tema sünnikohas, Tallinnas Toompeal, aadressil Toom-Rüütli 12, avati 16. novembril 2010 talle pühendatud mälestustahvel[1]. Mälestustahvli autor on skulptor Aime Kuulbusch-Mölder.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Lender, Elfriede. Minu lastele. Elfriede Lender, Stockholm : EMP, 1967.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]