Tavakeelefilosoofia

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search


Tavakeelefilosoofia on keelefilosoofia haru, mis näeb traditsiooniliste filosoofiliste probleemide alusena väärarusaamu, mis filosoofidel on tekkinud tänu sellele, et nad kas moonutavad või on ära unustanud sõnade igapäevase tähenduse. Tavakeelefilosoofia on lähedalt seotud loogilise positivismiga.[1] Selle suuna esindajaid iseloomustab eitav suhtumine filosoofilistesse "teooriatesse" ning keskendumine igapäevase "tavakeele" kasutusele, põhjendusel, et tehnilised terminid määratakse lõppkokkuvõttes alati tavakeele mõistete kaudu.

Tavakeelefilosoofiat seostatakse üldiselt Ludwig Wittgensteini hilise loomingu ning Oxfordi ülikoolis 20. sajandi keskel tegutsenud filosoofide töödega, mistõttu seda nimetatakse sageli ka Oxfordi filosoofiaks. Varajaste tavakeelefilosoofide hulka kuulusid Wittgensteini kaasaegsed Cambridge'ist, nagu Norman Malcolm, Alice Ambrose, Friedrich Waismann, Oets Kolk Bouwsma ja Morris Lazerowitz. Nende ideid arendasid 1945. aasta järel edasi mitmed Oxfordi filosoofid - esmajoones Gilbert Ryle, tema järel J. L. Austin.[2] Samasse rühma kuulusid ka H. L. A. Hart, Geoffrey Warnock, J. O. Urmson ja Peter Strawson. Hilisematest filosoofidest on tavakeelefilosoofia meetodit vähemalt osaliselt järginud Stanley Cavell, John Searle ja Oswald Hanfling.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Internet Encyclopedia of Philosophy: Ordinary Language Philosophy
  2. Ordinary Language Philosophy, School of. - Routledge Encyclopedia of Philosophy. Routledge, 1998.