Jodokus Hoenstein

Allikas: Vikipeedia

Jodokus Hoenstein (ka Jodocus Hogenstein; surnud 17. jaanuaril 1471) oli Saare-Lääne piiskop 1458–1471.

Hoenstein oli pärit Gdańskist (Danzig). Ta asus 1435 õppima Rostocki ülikoolis, sai 1438 baccalaureus artiumi kraadi, siirdus 1441 Leipzigi ülikooli, kus sai 1442 magistriks. 30. märtsil 1445 on teda mainitud Lepzigi Maarja kolleegiumis. 1448 sai ta Saksa ordu ülemprokuraatoriks. Teda mainiti 1458 kui Adige (Etsch) komtuuri Bolzanos.

Hoenstein oli Saksa ordu liige.

Tegevus ülemprokuraatorina[muuda | muuda lähteteksti]

Hoensteini on mainitud Saksa ordu ülemprokuraatorina 8. jaanuaril 1448. Ta määrati 1456 Saksa ordu poolt akrediteeritud saadikuks Roomas. Hoensteini teener oli Kaspar Berg.

Hoenstein teatas 12. aprillil 1452, et ta oli kardinal Domenico Capranica ja Nicolaus V meelsust mõjutanud ordu suhtes.

6. augustil 1453 palus Liivi ordu maameister paavsti kuulata Hoenstein ära Liivimaad puudutavates küsimustes.

Hoenstein saatis 24. septembril 1458 Roomast teateid Pius II tegemistest, kardinalide konsistooriumist ja Paulus Logendorfi suunamisest Warmiasse.

Ordu suhted Liivimaa naabritega[muuda | muuda lähteteksti]

1448 andis Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen Hoensteinile juhiseid Novgorodiga peetava sõja asjus ordule vajaliku toetuse otsimiseks.

Kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen teatas 13. detsembril 1451 talle, et kõrgmeister ei saa osaleda Roomas Friedrich III kroonimisel keisriks, kuna Pihkvaga ähvardas puhkeda sõda.

Hoensteini on mainitud 1. septembril 1454 Nicolaus V teates Poola kuningale Kazimierz IV.

Hoenstein teatas 30. aprillil 1455 Preisimaa seisuste suhetest orduga.

Hoenstein teatas 1455, et Poola kuninga saadik oli Saksa ordut Roomas laimanud.

Tüli Riia peapiiskopiga[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa ordu kõrgmeister Erlichshausen andis Hoensteinile 13. veebruaril 1448 juhiseid, kuidas saada Saksa ordule Roomas toetust tülis Riia peapiiskopiga ja nõudis talt, et ordu peaks jääma Riia isandaks.

30. augustil 1455 teatas Saksa ordu kantsler Andreas Santberg talle Liivi ordu tülist Riia peapiiskopiga.

Privileegide saamine[muuda | muuda lähteteksti]

Hoenstein pidi 1448 saavutama Saksa ordu alamate vabastamise feemikohtu jurisdiktsiooni alt.

Veebruaris 1450 andis Saksa ordu asehaldur Heinrich Soler von Richtenberg Hoensteinile juhiseid, kuidas paavstile selgitada väljakuulutatud juubeliaasta puhul ordu poolt määratletud kitsendusi, kuna Liivimaalt siirdusid paljud ordu alamad Rooma palverännakule.

Ordu lepe johanniitidega[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen saatis 8. detsembril 1452 Hoensteinile nimekirja Saksa ordu ja johanniitide ordu vahel vahetatud mõisate osas.

Praost Birgeri saabumisest Liivimaale[muuda | muuda lähteteksti]

Hoenstein teatas 12. juunil 1453 kõrgmeistrile, et Saksa ordu vastu vaenulik Uppsala praost Birger soovis reisida Liivimaale.

Osalus Riia peapiiskopi ametisse määramises[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa ordu kõrgmeister Konrad von Erlichshausen palus 16. aprillil 1448 Roomas olevat korrektorit toetada Hoensteini, kes pidi propageerima Roomas Silvester Stodewescheri määramise kasuks Riia peapiiskopiks. Stodewescheri määramisele toetuse saamiseks saadeti Liivimaalt Hoensteinile 4000 tukatit.

Hoenstein saatis 30. juulil 1448 vastused Riia asjus, mille peale 2. augustil teatas Erlichshausen, et paavstile tuleks soovitada Riia peapiiskopiks määrata ordule meelepärast isikut, juhul kui paavst keeldub Stodewescherit ametisse määramast.

Kõrgmeister saatis Riia asjus 26. jaanuaril 1449 Rooma saadikuks toomhärra Johannes Scheffscheni. 11. mail 1449 tundis kõrgmeister muret Saksa ordu ordurüü kandmise pärast Riia peapiiskopkonna ametnikel. Hoenstein saatis 29. augustil 1449 Stodewescherile arve tema määramisega seotud kulude kohta ja 31. oktoobril 1450 uue teate raha asjus. Hoenstein määrati 5. novembril 1451 Roomas Saksa ordu volinikuks vaidluses Saksa ordu ordurüü kandmisest Riia piiskopkonna ametnikel.

Osalus Saare-Lääne piiskopkonna tüli lahendamisel[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgmeister Konrad von Erlichshausen teatas Hoensteinile 20. detsembril 1448 Saare-Lääne piiskopkonna asjus, et see ei ohustaks Riiaga seonduvat probleemi. Hoenstein pidi soovitama paavstil saata kirju Rootsi kuningale, Brandenburgi markkrahvidele ja Braunschweigi hertsogile.

Kõrgmeister tegi talle 14. juunil 1449 Kuressaare rahulepingu osas korralduse, et saada lepingule paavstilt tunnustust ja alates 10. augustist otsiti paavstilt toetust Kuressaare lepingule.

Tüli Tallinnaga[muuda | muuda lähteteksti]

Hoenstein teatas Saksa ordu kõrgmeistrile 21. novembril 1450 Tallinna kodaniku Schere asjus, kelle väidete vastu asus Hoenstein 8. märtsil 1451 tegutsema. Kõrgmeister saatis 5. augustil 1451 Hoensteinile Scherele adresseeritud Tallinna piiskopi kirja koopia, nõudes Hoensteinilt Schere asja ajamist Roomas.

14. aprillil 1452 ja 19. aprillil 1452 teatas Saksa ordu kõrgmeister Hoensteinile doktor Leonard Rothose asjus. Hoenstein teatas 12. juunil 1453 kõrgmeistrile oma tahtest tegutseda Schere vastu.

Osalus Kuramaa piiskopi ametissemääramisel[muuda | muuda lähteteksti]

Hoenstein sai 1453 kõrgmeister Ludwig von Erlichshausenilt korralduse toetada Kuramaa piiskopi järglasena Augustin Tiergarti, millest Hoenstein oli enne 18. märtsi 1453 paavsti teavitanud, muretsedes ka, et Roomast Liivimaale tagasiteel olnud, kuid Bentheimi krahvkonnas surnud Hans Steinchemi omanduses olnud dokumendid ei satuks võõrastesse kätesse. 12. juunil 1453 teatas Hoenstein kõrgmeistrile, et Kuramaa piiskopi järglase määramise asjus tahab ta toetada Tiergarti.

Kõrgmeister saatis 5. oktoobril 1453 Hoensteinile ürikuid, milles tõestati ordu õigust hallata Kuramaa piiskopkonda.

Osalus Tallinna piiskopi ametissemääramisel[muuda | muuda lähteteksti]

Aprillis 1456 nõudis Saksa ordu kõrgmeister Ludwig von Erlichshausen Hoensteinilt Tallinna piiskopi määramise osas propageerimist Paul Einwaldi kasuks, kuna piiskop Heinrich Uxküll oli surnud. 24. mail 1454 palus kõrgmeister paavstil määrata Tallinna piiskopiks Hoensteini, juhul kui paavst ei toeta Einwaldit. Hoenstein teatas 13. juulil 1456, et Calixtus III tegeles Tallinna küsimusega.

Rahaküsimused[muuda | muuda lähteteksti]

Hoenstein andis ordu asjade ajamisel pidevalt aru rahaküsimustes, kuna raha maksmise tõttu tekkis aeg-ajalt probleeme. 14. juunil 1452 andis Hoenstein Saksa ordu kõrgmeistrile ülevaate oma sissetulekutest ja väljaminekutest viimase poolteise aasta jooksul ja kinnitas, et kui talle raha juurde ei saadeta, olevat ta sunnitud Roomast pöörduma tagasi Liivimaale.

Määramine piiskopiks[muuda | muuda lähteteksti]

Kuramaa piiskop Paul Einwald teatas Hoensteinile aprillis 1458 Saare-Lääne piiskopkonna vakantse ametikoha asjus. Saare-Lääne piiskopkonnas puhkes tüli Johannes Vatelkannega, kes valiti 24. märtsil 1458 kapiitli poolt Saare-Lääne piiskopiks. Tekkinud tüli asus lahendama kardinal Guillaume d'Estouteville.

Calixtus III määras piiskopina esitlenud Hoensteini 24. juulil 1458 Saare-Lääne piiskopiks, tema otsuse kinnitas Pius II 31. detsembril 1458. Hoenstein palus 24. septembril 1458 Liivi ordult abi ametikoha omandamiseks.

Novembris 1458 teavitas Taani kuningas Christian I kardinalide kolleegiumit Saare-Lääne piiskopkonnas toimuvast, kuid Pius II kinnitas talle 23. detsembril 1458, et Hoensteini määramine oli õiguspärane, Vatelkanne oma aga mitte.

Hoensteini teatel oli Saksa ordu asehaldur talle 19. juuliks 1459 maksnud välja 180 ungari kuldnat. 31. detsembril 1459 soovitas Pius II Hoensteinil vabastada Vatelkanne järgijad ekskommunikatsioonist, kui nad oma nõudlusest loobuvad. Pius II tunnustas teda taas 23. augustil 1460.

Hoensteini oli 1460 teel Mantovast Liivimaale vangistatud Ravensteinis. 7. septembril 1461 teatas Liivi ordu maameister Taani kuningale, et Hoenstein on õigusjärgne piiskop. 1461 otsustasid Liivimaa maaisandad Pärnu maapäeval, et Hoensteini tuleb Saare-Lääne piiskopkonna omandamisel aidata.

Hoensteini ja Vatelkanne vahel saavutati kokkulepe 6. veebruaril 1463 ja Paulus II langetas 21. aprillil 1463 otsuse Saare-Lääne piiskopkonna kohta, milles kinnitas Hoensteini ja Vatelkanne vahel sõlmitud kokkuleppe ja mille alusel loovutas Hoenstein Vatelkannele aastarendi.

Hoenstein pakkus 4. veebruaril 1465 Vatelkannele õigust pantida Saare-Lääne piiskopkonda. 1467 sõlmitud leppe järgi sai Hoenstein 732 reini kuldnat aastarenti, 7200 riia marka kompensatsiooniks 9 aasta eest ja 11 000 riia marka annaatidena.

Diplomaatiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

1463 sügisel siirdus Hoenstein Rooma. 22. juunil 1464 oli ta Saksa ordu kõrgmeistri saadikuna Chełmnos. Juulis 1464 osales ta Toruńis Saksa ordu ja Poola vahel peetud rahuläbirääkimistel. Hoenstein viibis 24. augustil 1465 Roomas.

Laurencz Blumenaw teatas 18. mail 1468 kõrgmeistrile, et ta oli Hoensteinilt teada saanud, et Paulus II tegi Wrocławi piiskopile ülesandeks kaotada Preisimaal interdikt.

Muud otsused[muuda | muuda lähteteksti]

Gdański raad teatas 11. jaanuaril 1469 Hoensteinile Haapsalu toomhärra Anthonius Kreugilli testamendi asjus.

Hoenstein andis 4. juunil 1469 Kuressaares Marquard Grivelile isikuvabaduse. Ta andis 24. novembril 1469 Haapsalus toomhärrade palvel korralduse piiskop Hermann I poolt välja antud Haapsalu linna asutamisüriku kohta.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Hoenstein suri 17. jaanuaril 1471 Haapsalus.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Leonid Arbusow, "Livlands Geistlichkeit vom Ende des 12. bis ins 16. Jahrhundert".
  • Friedrich Georg von Bunge, "Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch nebst Regesten".

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Christiane Schuchard: Rom und die päpstliche Kurie in den Berichten des Deutschordens-Generalprokurators Jodocus Hohenstein (1448–1468). "Quellen und Forschungen aus Italienischen Archiven und Bibliotheken" 72, 1992: 54–122
Eelnev:
Ludolf Grove
Saare-Lääne piiskop
14581471
Järgnev:
Peter Wetberg