Jan Evangelista Purkyně

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Jan Evangelista Purkyně
Jan Evangelista Purkyne 2.jpg
Sündinud 18. detsember 1787
Libochovice
Surnud 28. juuli 1869
Praha
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) Füsioloogia

Jan Evangelista Purkyně (saksapäraselt Jan Evangelista Purkinje; 18. detsember 1787 Libochovice28. juuli 1869 Praha) oli tšehhi füsioloog. Purkyně tegi uuringuid mitmes bioloogia valdkonnas, nagu anatoomia, farmakoloogia, embrüoloogia ja histoloogia. Purkyně andis märkimisväärse panuse ka keele ja kirjanduse uurimisse.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Jan Evangelista Purkyně sündis 18. detsembril 1787 väikeses Libochovice-nimelises linnas, mis sellel ajal kuulus Austria keisririigi koosseisu (praeguse asukohaga Tšehhi vabariigis). Purkyně oli kõigest 6-aastane, kui tema isa suri, mistõttu jäi tema perekond (kaks last ning abikaasa) majanduslikult ebakindlasse olukorda.[1]

Purkyně omandas alghariduse enda kodukoha koolis, kus märgati tema taiplikkust ning õpetati talle lisaks ka ladina keelt (1793-1796). Kümneaastaselt valiti ta õppima Mikulovi-nimelise linna katoliku kooli, kus ta omandas põhi- ning keskhariduse (1798-1804). Aastal 1804, kui Purkyně oli lõpetamas gümnaasiumi, liitus ta piaristide mungaorduga, kuna sellel ajal oli vaesematest perekondadest pärit lastel ainuke võimalus omandada kõrgharidus, liitudes religioosse organisatsiooniga. Purkyně veetis Stará Voda mungakloostris kolm aastat, mille ajal omandas professori tiitli kirjanduses, ajaloos ning filosoofias ning talle määrati mungaordu poolt nimeks Silverius. Samuti õpetas ta grammatikat gümnaasiumiõpilastele Strážnice piaristide koolis. Lisaks tundis ta suurt huvi selle ajastu kirjanduse vastu ning luges teoseid saksa luuletajatelt, nagu Novalis (sünninimega Georg Friedrich Philipp von Hardenberg), Friedrich Schiller ja Johann Wolfgang von Goethe, samuti filosoofilisi tekste autoritelt, nagu Friedrich Wilhelm Joseph Schelling ja Johann Gottlieb Fichte. Viimasel mungakloostris veedetud aastal läbis ta edukalt sisseastumiskatsed Tšehhi Ülikooli juura, teoloogia ning meditsiini teaduskonda. Aastal 1807 asus ta õppima Prahas Carolo-Ferdinandea Ülikooli filosoofiainstituudis, ent katkestas õpingud majanduslike raskuste tõttu ning alustas tööd parun Franz Hildprandti teenistuses, kelle poja eraõpetajana töötas Purkyně kolm aastat. Aastal 1813 alustas ta uuesti õpinguid Carolo-Ferdinandea Ülikooli meditsiinikursusel, mida aitas rahastada parun Hildprandt. 30. novembril 1818 kaitses ta oma lõputöö, milles keskendus nägemise subjektiivsele komponendile. Ühtlasi oli tema lõputöö pühendatud parun Hildprandtile. 9. detsembril 1818 pälvis ta doktorikraadi meditsiinis. Johann Wolfgang von Goethe oli Purkyně tööst äärmiselt huvitunud ning pakkus omalt poolt välja, et objektide värvid on inimese enda meelte vili ning värvid ei pärine füüsikalisest keskkonnast.[1]

Purkyně rakk

Aastatel 1819 kuni 1823 töötas Purkyně Carolo-Ferdinandea Ülikooli arstiteaduskonnas instruktorina, kus viis läbi lahkamisi anatoomia loengute tarbeks. Sellel perioodil kandideeris ta professori ametikohtadele (anatoomia, füsioloogia ja patoloogia) Prahas, Budapestis, Grazis ja Ljubljanas, ent tulemusteta, kuni viimaks aastal 1823 asus tööle Wrocławi Ülikooli (saksapäraselt Breslau Ülikool) füsioloogia ja patoloogia professori ametikohale, kus ta töötas kuni aastani 1850.[1]

Aastal 1827 abiellus ta Julia Agnes Rudolphiga ning neil sündis neli last – tütred Rosalia ja Johanna ning pojad Emanuel ja Karel. Purkyně tütred surid noores eas koolerasse ning abikaasa haigestus aastal 1935 tüüfusesse, millesse ka suri. Emanuel hakkas tööle botaanikaprofessorina Viinis ning Karel tegeles maalikunstiga.[1]

Aastal 1831 avaldas Purkyně soovi avada füsioloogiainstituut Wrocławi Ülikoolis, ent tema palve lükati tagasi ning ta asutas selle hoopis omaenda kodus, mis oli ühtlasi üks esimesi füsioloogiainstituute maailmas. Peale korduvaid katseid luua instituut akadeemilisel tasemel, vastati viimaks ülikooli poolt tema soovile ning füsioloogiainstituudile eraldati väike hoone.[1]

Aastal 1850 asus ta tööle Prahas Carolo-Ferdinandea Ülikooli meditsiiniinstituudis füsioloogia professorina. Seal veedetud 19 aasta jooksul arendas ta jõudsalt füsioloogiainstituuti. Oluliseks saavutuseks võib pidada ka tšehhi keele kasutusele võtmist nii õpetamisel kui ka eksamineerimisel koos saksa ning ladina keelega.[1]

Aastal 1823 oli Purkyně üks tšehhi teadusajakirja “Krok” kaasloojatest, milles ta avaldas mitmeid enda töid. Aastal 1853 asutas Purkyně tšehhi teadusajakirja “Živa”, mida avaldatakse ka tänaseni. Samuti tegi ta koostööd Tšehhi Arstide Ühinguga ning nende meditsiinilise ajakirjaga “Časopis Lékařů Českých”, mille esimene väljaanne ilmus aastal 1862.[1]

Jan Evangelista Purkyně suri 28. juulil 1869 ning ta on maetud Prahas.[1]

Teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Purkyně efekt: simuleeritud välimus tavalises päeva (fotoopiline) nägemises, hämaras (mesoopiline) nägemises ja pimedas (skoopiline) nägemises

Purkyně on ennekõike tuntud tänu 1837. aastal avastatud Purkyně rakkudele, mis on suured neuronid pikkade dendriitidega väikeajus. Samuti seisneb tema tuntus 1839. aastal Purkyně kudede avastamises, mis juhivad elektrilisi impulsse. Purkyně tutvustas ka teaduslikke mõisteid nagu vereplasma, mis on kollakas vere komponent, ning protoplasma, mis on organismi rakkudes leiduv aine.[2]

Teised avastused hõlmavad Purkyně pilte, mis on objektide peegeldus erinevatest silmastruktuuridest ning Purkyně nihe, mille korral punase ning sinise värvuse intensiivsus muutub järk-järgult päikesevalgusega kooskõlas: kui valguse intensiivsus väheneb, siis punaste objektide heledus hajub kiiremini kui siniste või roheliste objektide heledus, samuti ka vastupidiselt, kui valguse intensiivsus suureneb, siis punaste objektide heledus kasvab kiiremini kui siniste või roheliste objektide heledus. Purkyně ise selgitas konkreetset tähelepanekut, tehes ettepaneku, et inimese silmal on kaks erinevat värvuste tuvastamise mehhanismi, millest üks toimib ereda valguse korral ning teine vähenenud valguse korral.[1]

Purkyně oli esimene, kes kasutas kaasaegse mikrotoomi eelkäijat, mille abil on võimalik lõigata kudedest õhukesi lõike, et neid mikroskoobi all uurida. Konkreetse mikrotoomi konstrueeris Purkyně assistent Adolph Oschatz. Sellised histoloogia-alased tehnoloogilised täiustused võimaldasid paremini uurida nii inimeste kui loomade kudesid (higinäärmed, nahk, kõhred ja veresooned).[1]

Aastal 1829 uuris ta kamperi, oopiumi, musta belladonna ning tärpentini mõju inimese organismile. Samal aastal uuris ka muskaatpähkli mõju, mille eksperimendi käigus tarbis Purkyně koos klaasi veiniga kolm purustatud muskaatpähklit. Selle tulemusel koges ta peavalu, iiveldust, eufooriat ning hallutsinatsioone, mis kestsid mitu päeva. Konkreetne kirjeldus muskaatpähkli ületarbimise mõjudest kehtib tänapäevani. Purkyně ei pidanud just asjakohaseks uurida ning hinnata ravimite mõju loomade peal, kui need on mõeldud kasutamiseks inimeste poolt, kuna loomade peal katsetamine ei suudaks avaldada kõiki ravimi mõjusid kehasüsteemidele, eriti just mitte meeleelunditele. Sellest lähtuvalt tuleb farmakoloogilised uuringud läbi viia in corpore nobili.[1]

Purkyně avastas 1833. aastal higinäärmed ning 1823. aastal avaldas väitekirja sõrmejälgede klassifitseerimisest, mille kohaselt jagunesid papillaaride-kurrud üheksasse rühma vastavalt nende geomeetrilisele paigutusele, küll aga ei pakkunud ta välja ideed, et sõrmejälgede abil oleks võimalik tuvastada kurjategijaid.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Cavero, I., Guillon, J.-M. & Holzgrefe, H. H. (2017). Reminiscing about Jan Evangelista Purkinje: a pioneer of modern experimental physiology. Advances in Physiology Education, 41, 528-538.
  2. Ball, P. (2016). "Man Made: A History of Synthetic Life". Distillations. 2, 15-23. Viimati vaadatud 19. aprill 2018.
  3. Grzybowsky, A. & Pietrzak, K. (2015). Jan Evangelista Purkinje (1787-1869): first to describe fingerprints. Clinics in Dermatology, 33, 117-121.