Jan Evangelista Purkyně

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jan Evangelista Purkyně
Jan Evangelista Purkyne 2.jpg
Sündinud 18. detsember 1787
Libochovice
Surnud 28. juuli 1869
Praha
Teadlaskarjäär
Tegevusala(d) füsioloogia

Jan Evangelista Purkyně (saksapäraselt Jan Evangelista Purkinje; 18. detsember 1787 Libochovice28. juuli 1869 Praha) oli tšehhi füsioloog. Tema teadustöö hõlmas bioloogiat: anatoomiat, farmakoloogiat, embrüoloogiat ja histoloogiat. Purkyně andis märkimisväärse panuse ka keele ja kirjanduse uurimisse.[1]

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Jan Evangelista Purkyně sündis 18. detsembril 1787 väikeses Libochovice linnas, mis sel ajal kuulus Austria keisririigi koosseisu (praeguse asukohaga Tšehhi vabariigis). Purkyně oli kõigest 6-aastane, kui tema isa suri, mistõttu jäi tema perekond (kaks last ja abikaasa) majanduslikult ebakindlasse olukorda.[1]

Purkyně omandas alghariduse kodukoha koolis, kus märgati tema taiplikkust ning õpetati talle ka ladina keelt (1793–1796). Kümneaastaselt valiti ta õppima Mikulovi linna katoliku kooli, kus ta omandas põhi- ja keskhariduse (1798–1804). 1804. aastal, kui Purkyně hakkas lõpetama gümnaasiumi, liitus ta piaristide mungaorduga, kuna sel ajal oli vaesematest perekondadest pärit lastel ainuke võimalus omandada kõrgharidus siis, kuid nad kuulusid mõnda usuorganisatsiooni. Purkyně viibis Stará Voda mungakloostris kolm aastat, mille ajal omandas professorikutse kirjanduses, ajaloos ja filosoofias ning mungaordu nimetas ta Silveriuseks. Samuti õpetas ta grammatikat gümnaasiumiõpilastele Strážnice piaristide koolis. Lisaks tundis ta suurt huvi selle ajastu kirjanduse vastu ning luges selliste saksa luuletajate nagu Novalise (sünninimega Georg Friedrich Philipp von Hardenberg), Friedrich Schilleri ja Johann Wolfgang von Goethe teoseid, samuti filosoofilisi tekste sellistelt autoritelt nagu Friedrich Wilhelm Joseph Schelling ja Johann Gottlieb Fichte. Viimasel mungakloostriaastal läbis ta sisseastumiskatsed Tšehhi Ülikooli õigusteaduse, teoloogia ja meditsiini teaduskonda. 1807. aastal astus ta Prahas Carolo-Ferdinandea Ülikooli, kus õppis filosoofiainstituudis, ent katkestas õpingud majanduslike raskuste tõttu ning alustas tööd parun Franz Hildprandti teenistuses, kelle poja eraõpetajana töötas Purkyně kolm aastat. 1813. aastal jätkas ta õpinguid Carolo-Ferdinandea Ülikooli meditsiinikursusel, mida aitas rahastada parun Hildprandt. 30. novembril 1818 kaitses ta oma lõputöö, milles keskendus nägemise subjektiivsele komponendile. Ühtlasi oli tema lõputöö pühendatud parun Hildprandtile. 9. detsembril 1818 pälvis ta doktorikraadi meditsiinis. Johann Wolfgang von Goethe oli Purkyně tööst äärmiselt huvitunud ning pakkus välja, et objektide värvid on inimese enda meelte vili ning värvid ei pärine füüsikalisest keskkonnast.[1]

Purkyně rakk

Aastatel 1819–1823 töötas Purkyně Carolo-Ferdinandea Ülikooli arstiteaduskonnas instruktorina, kus viis läbi lahkamisi anatoomia loengute tarbeks. Sellel perioodil kandideeris ta professori ametikohale (anatoomia, füsioloogia ja patoloogia) Prahas, Budapestis, Grazis ja Ljubljanas, ent tulemusteta, kuni viimaks 1823. aastal asus tööle Wrocławi Ülikooli (saksapäraselt Breslau Ülikool) füsioloogia ja patoloogia professorina, kellena töötas kuni 1850. aastani.[1]

1827. aastal abiellus ta Julia Agnes Rudolphiga. Neil sündis neli last: tütred Rosalia ja Johanna ning pojad Emanuel ja Karel. Purkyně tütred surid noores eas koolerasse ning abikaasa haigestus 1935. aastal tüüfusse, millesse ka suri. Emanuelist sai hiljem botaanikaprofessor Viinis ja Karel hakkas maalikunstnikuks.[1]

1831. aastal avaldas Purkyně soovi avada füsioloogiainstituut Wrocławi Ülikoolis, ent tema palve lükati tagasi. Seepeale asutas ta selle hoopis omaenda kodus, mis oli ühtlasi üks esimesi füsioloogiainstituute maailmas. Pärast korduvaid katseid luua akadeemilise tasemega instituut vastas ülikooli lõpuks tema soovile ning füsioloogiainstituudile eraldati väike hoone.[1]

1850. aastal asus ta tööle Prahas Carolo-Ferdinandea Ülikooli meditsiiniinstituudis füsioloogiaprofessorina. Seal töötatud 19 aasta jooksul arendas ta jõudsalt füsioloogiainstituuti. Oluliseks saavutuseks võib pidada saksa ja ladina keele kõrval ka tšehhi keele kasutusele võtmist nii õpetamisel kui ka eksamineerimisel.[1]

1823. aastal oli Purkyně üks tšehhi teadusajakirja Krok kaasasutajaid ning avaldas selles ajakirjas ka enda teoseid. 1853. aastal asutas Purkyně tšehhi teadusajakirja Živa, mis ilmub siiani. Samuti tegi ta koostööd Tšehhi Arstide Ühinguga ning nende meditsiiniajakirjaga Časopis Lékařů Českých, mille esimene number ilmus 1862. aastal.[1]

Jan Evangelista Purkyně suri 28. juulil 1869 ning on maetud Prahasse.[1]

Teadustegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Purkyně efekt: simuleeritud välimus tavalises päeva (fotoopiline) nägemises, hämaras (mesoopiline) nägemises ja pimedas (skoopiline) nägemises

Purkyně on ennekõike tuntud tänu 1837. aastal avastatud Purkyně rakkudele, mis on suured neuronid pikkade dendriitidega väikeajus. Samuti seisneb tema tuntus 1839. aastal Purkyně kudede avastamises, mis juhivad elektrilisi impulsse. Purkyně võttis kasutusele sellised teaduslikud mõisted nagu vereplasma, mis on kollakas vere komponent, ja protoplasma, mis on organismi rakkudes leiduv aine.[2]

Muud avastused hõlmavad Purkyně pilte, mis on objektide peegeldus erinevatest silmastruktuuridest, ning Purkyně nihe, mille korral punase ja sinise värvuse intensiivsus muutub järk-järgult päikesevalgusega kooskõlas: kui valguse intensiivsus väheneb, siis punaste objektide heledus hajub kiiremini kui siniste või roheliste objektide heledus, samuti vastupidi: kui valguse intensiivsus suureneb, siis punaste objektide heledus kasvab kiiremini kui siniste või roheliste objektide heledus. Purkyně ise selgitas konkreetset tähelepanekut, esitades hüpoteesi, et inimese silmal on kaks värvuste tuvastamise mehhanismi, millest üks toimib ereda valguse korral ja teine vähenenud valguse korral.[1]

Purkyně oli esimene, kes kasutas kaasaegse mikrotoomi eelkäijat, mille abil on võimalik lõigata kudedest õhukesi lõike, et neid mikroskoobi all uurida. Konkreetse mikrotoomi konstrueeris Purkyně assistent Adolph Oschatz. Sellised histoloogiaalased tehnoloogilised täiustused võimaldasid paremini uurida nii inimeste kui loomade kudesid (higinäärmed, nahk, kõhred ja veresooned).[1]

1829. aastal uuris ta kampri, oopiumi, musta belladonna ja tärpentini mõju inimese organismile. Samal aastal uuris ka muskaatpähkli mõju, mille eksperimendi käigus tarbis Purkyně koos klaasi veiniga kolm purustatud muskaatpähklit. Selle tulemusel koges ta peavalu, iiveldust, eufooriat ja hallutsinatsioone, mis kestsid mitu päeva. Konkreetne kirjeldus muskaatpähkli ületarbimise mõjudest kehtib tänapäevani. Purkyně ei pidanud just asjakohaseks uurida ja hinnata loomade peal selliste ravimite mõju, mis on mõeldud inimeste raviks, kuna loomade peal katsetamine ei saaks avaldada kõiki ravimi toimeid elundkondadele, eriti just meeleelunditele. Sellest lähtuvalt tuleb farmakoloogilised uuringud läbi viia in corpore nobili.[1]

Purkyně avastas 1833. aastal higinäärmed ning 1823. aastal avaldas väitekirja sõrmejälgede klassifitseerimisest, mille kohaselt jagunesid papillaaride kurrud üheksasse rühma vastavalt nende geomeetrilisele paigutusele, küll aga ei pakkunud ta välja ideed, et sõrmejälgede abil oleks võimalik tuvastada kurjategijaid.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 1,11 Cavero, I., Guillon, J.-M. & Holzgrefe, H. H. (2017). Reminiscing about Jan Evangelista Purkinje: a pioneer of modern experimental physiology. Advances in Physiology Education, 41, 528-538.
  2. Ball, P. (2016). "Man Made: A History of Synthetic Life". Distillations. 2, 15-23. Viimati vaadatud 19. aprill 2018.
  3. Grzybowsky, A. & Pietrzak, K. (2015). Jan Evangelista Purkinje (1787-1869): first to describe fingerprints. Clinics in Dermatology, 33, 117-121.