Jaan Siirak

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Jaan Siirak
Sünniaeg 14. august 1897
Sünnikoht Sangaste kihelkond
Surmaaeg 30. jaanuar 1959 (61-aastaselt)
Surmakoht Tallinn
Rahvus eestlane
Tegevusala sisearhitekt, mööblikujundaja
Kunsti õppinud Penza kunstikoolis

Jaan Siirak (14. august 1897 Sangaste kihelkond30. jaanuar 1959 Tallinn) oli eesti sisearhitekt ja mööblikujundaja.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Jaan Siirak sündis Sangaste mõisa metsatöölise Jaani ja Juuli Siiraku pere kuuenda lapsena, ka õde Veera Sarapuust sai kunstnik.

Õppis 19041914 Valga alg- ja linnakoolis ning 19141918 Penza kunstikoolis maali- ja tarbekunsti.

1918 naasis Eestisse ja andis alguses Tartus joonistustunde. Sama aasta sügisel asus Tartu Reaalkooli joonistusõpetajaks, kus töötas 1924. aasta kevadeni, kui otsustas ennast täiendama minna Pariisi.

Siirak viibis Pariisis aastatel 1924–1931, õppides 19261929 École des Beaux-Artsis, samal ajal kujundustöödega leiba teenides. Selle perioodi loomingust on teada vähe, kuigi ta viljeles nii maali kui ka skulptuuri. Teada on, et Siiraku skulptuurid, üks kergelt konstruktivistlik naise pea ja konsul Damasius Treude pea, said 1925. aasta Prantsuse kunstiajakirjades kiitvaid arvustusi. Maalidest on teada ka Siirakule iseloomulikku esteetikat jälgiv maal Eiffeli tornist, kuid säilinud on vaid konstruktivistlike sugemetega maal "Verduni katedraal sõjapurustustes". 1925 organiseeris Pariisi Eesti seltsi, oli korduvalt selle juhatuses ja esimees. Esindas eestlasi Prantsusmaal 2. ülemaailmsel eestlaste kongressil.[1]

1932 tuli Siirak Tallinna tagasi ning pühendus peaaegu täielikult mööbli- ja sisekujunduskunstile. On muuhulgas teinud kujundusi ka müügikioskitele, Tallinna kohvikutele Tallinn ja Moskva ning mitmele kauplusele (nt Araratile). 1936. aastal valmis tema käe alt magusavabriku Kawe esinduskaupluse sisustus Vabaduse väljakul Majaomanike panga majas.[2] 1936–1940 töötas ta ärisisustuse käitises Frankonia sisearhitektuuri tööde ja mööbli kavandajana. 1937 ostis ta koos äripartneritega Frankonialt metallitöökoja ja puutööstuse sisseseade ning üürisid vabrikuhoones Narva mnt 13/15 tootmispinna, pannes aluse ruumide sisustuse ja sisedekoratsiooni toodete valmistamise firmale "Vikeri tehased" J. Siirak ja Ko, mis tootis mööblikomplekte ja kauplusesisustust 1940. aastani.[3]

Nõukogude okupatsiooni ajal lõi Siirak kaasa Kunstnike Kooperatiivi organiseerimistöös. Sealt kut­suti ta Kergetööstuse Rahvakomissariaati vaneminspektoriks, ülesandeks tööstustoodangu kujundusliku külje kontrollimine ja juhendamine. Saksa okupatsiooni ajal tegutses ta vabakutselise kunstnikuna ning 1944. aastast Eesti Nõukogude Kunstnike Liidu sekretär-korraldajana. 1948. aastal asus ta Tarbekunsti Keskuse Dekoratiivkunsti Ateljee juhatajaks.[4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Oli 1922-1932 abielus Elma Siigiga.[1] 1940. aastal abiellus kirjandusteadlase Erna Tillemanniga. Tema õepoeg on kunstnik Lembit Sarapuu.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Välis-Eesti tegelased: eluloolisi andmeid. Välis-Eesti ühingu väljaanne. Tallinn, 1939. lk 103
  2. "Äri ja näitus korraga. „Kawe" awas Tallinnas moodsaima kaupluse". Postimees (1886-1944), nr. 336, 12. detsember 1936. Vaadatud 21.03.2019.
  3. Jaan Siiraku isikuarhiiv Eesti Kunstimuuseumi arhiivis EKMA.65
  4. "Jaan Siirak". Sirp ja Vasar, nr. 6, 6. veebruar 1959. Vaadatud 21.03.2019.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]