Jāzeps Vītols

Jāzeps Vītols (saksapäraselt Joseph Wihtol, 26. juuli 1863 Valmiera – 24. aprill 1948 Lübeck) oli läti helilooja, dirigent ja pianist. Ta oli rahvusromantismi juhtiv esindaja Lätis.

Jāzeps Vītols sündis õpetaja peres. Ta õppis aastail 1880–1886 Peterburi konservatooriumis Nikolai Rimski-Korsakovi juhendamisel. Pärast õpinguid asus ta tööle samasse konservatooriumi õppejõuna ning 1901. aastal nimetati ta professoriks. Tema õpilaste seas olid mitmed hiljem maailmakuulsaks saanud heliloojad, sealhulgas Nikolai Mjaskovski ja Sergei Prokofjev. Vītols oli tihedalt seotud ka Peterburi muusikaringkondadega; tema lähedasteks sõpradeks olid heliloojad ja konservatooriumi professorid Aleksandr Glazunov ja Anatoli Ljadov.

1918. aastal naasis Jāzeps Vītols Venemaalt iseseisvunud Lätti ja asus tööle Läti Rahvusooperi peadirigendina. Järgmisel aastal, 1919, asutas ta Läti Konservatooriumi (praegune Jāzeps Vītolsi nimeline Läti Muusikaakadeemia), mille esimese rektorina töötas ta kuni 1935. aastani. Samas jätkas ta õpetamist kuni 1944. aastani.

Tema õpilaste hulka kuulusid mitmed väljapaistvad läti heliloojad, teiste seas Jānis Ivanovs ja Ādolfs Skulte.

1944. aastal, Teise maailmasõja lõpus, põgenes Vītols Saksamaale. Ta elas oma elu viimased aastad Flensburgis ja suri 1948. aastal Lübeckis. 1993. aastal toodi tema põrm tagasi Lätti ja maeti Riia Metsakalmistule.

Jāzeps Vītols oli korporatsiooni Fraternitas Lataviensis liige.

Looming

Jāzeps Vītols kirjutas mitu sümfoonilist teost, sealhulgas ühe sümfoonia, üle 100 laulu ja umbes 300 rahvalaulu seadet. Ta on kirjutanud ka kammermuusikat ja klaveripalu. Tema koorilaulud, näiteks "Gaismas pils" ('valguse loss'), on Lätis väga populaarsed ja on sageli laulupidude kavas.