Jätkusuutlik areng

Allikas: Vikipeedia

Jätkusuutlik areng ehk säästev areng ehk säästev arendamine ehk tasakaalustatud areng ehk kestlikkus ehk mahemajandus (inglise sustainable development) on kontseptsioon, mida tavaliselt määratletakse kui "arengutee, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve."[1]

Enamasti tunnistatakse mõiste esmakasutajaks Brundtlandi komisjoni oma 1987. aasta aruandega "Meie ühine tulevik" ("Our Common Future").[2] Leidub siiski ka viiteid, et esmakordselt kasutas seda mõistet hoopis briti keskkonnategelane Barbara Ward juba 1968. aastal.

Jätkusuutlikkus on võimalik ökosüsteemi tasakaalutingimuste täitmisel.

Our Common Future raamat, mis käsitleb jätkusuutlikkuse teemasid.[3]

Jätkusuutlikkuse ja säästva arengu mõiste[muuda | muuda lähteteksti]

Säästvaks arenguks nimetatakse sellist sihipäraselt suunatud arengut, mis tagab inimeste elukvaliteedi paranemise kooskõlas looduskeskkonna taluvusvõimega ja liigirikkuse säilitamisega ning seab eesmärgiks täisväärtusliku ühiskonna jätkumise nii praegustele kui ka järeltulevatele põlvedele.[4]

Säästva ehk jätkusuutliku arengu all mõistetakse sihipärast arengut, mis parandab inimeste elukvaliteeti kooskõlas loodusvarade ja keskkonna talumisvõimega. Jätkusuutliku arengu eesmärk on saavutada tasakaal sotsiaal-, majandus- ja keskkonnavaldkonna vahel ning tagada täisväärtuslik ühiskonnaelu praeguste ja järeltulevate põlvede jaoks. Jätkusuutlik areng hõlmab enamikke eluvaldkondi. [5]

Jätkusuutlikkuse kontseptsioonile pandi alus juba 1960 -1970-ndatel aastatel, kui otsiti võimalusi ökoloogiliste probleemide lahendamiseks ning selle kaudu kvaliteetse looduskeskkonna säilitamiseks ka tulevastele põlvedele. Põlvkondadevahelise vastutuse probleem ei puuduta ainult ökoloogiat, vaid sisuliselt kõiki eluvaldkondi. Jätkusuutlikus arengus tuleb otsida tasakaalu majanduse, sotsiaalsfääri, looduskeskkonna ja muude eluvaldkondade vahel ning võimalusi, et täisväärtuslikku ühiskonnaelu jätkuks ka tulevastele põlvedele.

ÜRO-le esitatud nn. Brundtlandi raportis „Meie ühine tulevik“ (Our Common Future) defineeritakse jätkusuutlikkust kui „arenguteed, mis rahuldab praeguse põlvkonna vajadused ja püüdlused, seadmata ohtu tulevaste põlvkondade samasuguseid huve."

Selles raportis peetakse ühiskonna jätkusuutliku arengu aluseks kolme komponenti:

Seejuures lähtutakse nii ratsionaalse arengu (ehk „mõistliku kasutamise“) põhimõttest kui ka vajadusest kontrollida ressursside õiglast jaotust.

Edasistes uurimustes on eelnimetatud kolmele komponendile lisatud ka neljas – institutsionaalne jätkusuutlikkus, mis sisaldab endas muuhulgas avalikkuse teadlikkust ja informeeritust, rahvusvahelist koostööd, institutsionaalset ja seadusandlikku raamistikku, tsiviilühiskonna kaasamist.

Ühiskonna jätkusuutlikku arengut tuleb vaadelda inimkesksena ehk sihipäraselt suunatud arenguna, mis tagab, et sotsiaalne õiglus ja inimeste elukvaliteet paraneks kooskõlas loodusvarade olemi ja ökosüsteemide taluvusvõimega.

Seega taotletakse majandus-, sotsiaal- ja keskkonnaalast tasakaalu, jätkusuutlikku institutsionaalset süsteemi ning täisväärtusliku ühiskonnaelu.

Jätkusuutlikkust iseloomustavad neli mõõdet:

  • sotsiaalne,
  • majanduslik,
  • ökoloogiline;
  • institutsionaalne.

Jätkusuutlikkuse  määratlemisel on välja pakutud tugeva ja nõrga jätkusuutlikkuse kontseptsioon.[6]

Tugeva ehk ökoloogilise jätkusuutliku  kriteeriumi täitmiseks on vaja tagada iga üksiku kapitali (looduskapitali ja inimese loodud kapitalide) samas koguses jätkumine tulevastele põlvedele.

Nõrga ehk majandusliku kriteeriumi pooldajad peavad oluliseks üksnes kapitalide koguhulga samaks jäämist inimese kohta, s.t loodusvarasid võib vähendada, kui inimese loodud kapital selle võrra kasvab.

Jätkusuutlikkus  taotleb tasakaalu inimesi rahuldava elukeskkonna ja majanduse arengu vahel. Jätkusuutlikkus   eeldab üldsuse osalemist, säästvale arengule  orienteeritud majandushoobade, nt. ökomaksureformi rakendamist ning vajalike hoiakute, eeskätt keskkonnahoidliku nõudlus- ja tarbimiskultuuri kujundamist.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]