Inigo Jones

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Inigo Jones. William Hogarthi 1758. aastal valminud koopia Anthony van Dycki 1636. aasta maalist

Inigo Jones (15. juuli 1573 London21. juuni 1652 London) oli maalikunstnik ja lavakujundaja[1], üks esimesi märkimisväärseid briti arhitekte.

Arhitektina tõusis ta esile 40. eluaastates. “Teda vaimustas antiigist inspireeritud ehitiste lihtne harmoonia /.../.”[1]“/.../Kirg klassitsistliku arhitektuuri vastu ei jätnud jälge mitte üksnes tema enda loomingule, vaid määras kuni 18. sajandi lõpuni kogu Inglismaa arhitektuuri peamise suuna.” [1] “Jonesi peetakse inglise palladionismi rajajaks.”[2]

Jones oli Walesi päritolu rätsepa Inigo Jonesi poeg. Ta ristiti 19. juulil 1573 Smithfieldi Püha Bartholomew-the-Lessi kirikus. [3] “Jones avastas oma kutsumuse võrdlemisi hilja.”[1] “Ta õppis kunstnikuks, kostüümikavandajaks ja lavakujundajaks ning töötas algul Taani kuninga Christian IV õukonnas. 1605. aastast oli Jones James I teenistuses, kes määras ta hoolimata praktiliste kogemuste nappusest 1615. aastal õukonnaarhitektiks.”[1]

Jonesi varaseimad säilinud arhitektuursed projektid pärinevad 1608. aastast: krahv Salisbury Uus Börs Strandis ja Saint Pauli katedraali torni parandamise kavand.[4]

Aastatel, mis eelnesid tema reisile Põhja-Itaaliasse, oli Palladio "I quattro libri dell’architettura" olnud vahend, kuidas end arhitektuuri põhimõtete osas harida. Omandatud teadmisi püüdis Jones kinnitada välismaal, raamatust uuritud hoonete isikliku ülevaatega. Lisaks sellele, et Palladio "I quattro libri" avaldas tugevat mõju Jonesi arhitektuursetele kompositsioonidele, oli see ka üheks peamiseks allikaks antiikajast pärit arhitektuursete kavandite taastamisel. Suhtumine teoreetilistesse aspektidesse, nagu proportsioon ja võrreldavuse põhimõte, tulenes aga Vitruviuse lugemisest. [5]

“Pärast 1642. aasta puritaanlikku revolutsiooni saabus ootamatu lõpp ka Inigo Jonesi karjäärile, kuigi ta oli lisaks õukonnaarhitekti kohustustele täitnud ka parlamendiliikmete tellimusi.” [1]

Maskiballid[muuda | muuda lähteteksti]

Inigo Jones. Maskiballi kostüüm “Täht” (“A Star”)
Publiku poole kallutatud lava [Rake stage] (18. sajandi Ermitaaži teater Peterburis)

Inigo Jonesi kõige varasem masque (16. ja 17. sajandi lühike allegooriline näidend, mida etendasid maskides näitlejad) – "The Masque of Blackness" – esitati 6. jaanuaril 1605.[3]

Jones tutvustas Inglise õukonnale Itaalia renessansi traditsiooni läbi lavakujunduse, kasutades vorme ja vahendeid, mis olid kujutava kunsti suhtes ettevaatliku suhtumisega riigis endiselt suuresti tundmatud.

Maskiballide varasemate lavastuste jaoks oli Jones peamiselt keskendunud lavatehnikale – liikuvad saared ja mäed, laine- ja pilvemasinad, mida kombineeriti keerukate välguefektidega. Järjest keeruliseks muutuvate ballide jaoks kasutas Inigo Jones uuendustena tagastseeni ja kergelt publiku poole kallutatud lava. Need elemendid moodustasid lineaarperspektiivi: kõik lava jooned koondusid kuninga istekohta, kust lava sügavuse illusioon töötas täiuslikult.

Jonesi olulisim lava uuendus oli prostseenikaare kasutuselevõtt, mis hakkas raamima tema ballide lavastusi alates 1615. aastast. [5]

Grand Tourid Itaaliasse[muuda | muuda lähteteksti]

On oletatud, et Jonesi esimesed reisid olid Rutlandi krahvi venna Francis Mannersi saatjaskonnas, kes lahkus Inglismaalt 1598. aastal, et teha ringreis läbi Prantsusmaa, Saksamaa ja Itaalia. Ajastus sobib, sest Jones on viimati märgitud Inglismaal 1597. aasta aprillis, ja seos Mannersi perekonnaga ilmneb Rutlandi krahvi arvepidamises 28. juunil 1603 tehtud maksest. [6] Sellelt reisilt sai Jones ka oma "I quatrro libri" eksemplari. Raamat on 1601. aasta väljaanne ja sellel on sissekanne, mille tegi oletatavasti Itaalia raamatumüüja : “1601 doi docati.” [7]

Teine Grand Tour Itaaliasse oli Arundeli krahviperekonna, Böömimaa Kuninganna Elizabethi ja tema mehe Friedrich V saatkonnas. Seltskond lahkus Londonist 18. aprillil 1613. Läbi Baseli ja üle Alpide jõudsid nad 11. juulil 1613 Milanosse, kust suurem osa suundus tagasi Inglismaale ning ainult Arundelid ja Inigo Jones suundusid edasi Parmasse ja Padovasse, jõudes teadaolevalt 1614. aasta jaanuariks Rooma. [5]

Kaugeim lõunapoolne linn, kuhu Jones teadaolevalt reisis, oli Napoli (1614. aasta märts). Ta külastas Püha Paolo Maggiore kirikut vähemalt kolm korda, olles juba varem teadnud seda hoonet oma raamatust "I quattro libri". Napoli külastuse lõpupoole omandas Jones veel ühe raamatu, mis sisaldab kriitikat Palladio templikirjelduse kohta. [7]

Juuli lõpuks oli Jones tagasi Veneetsias, kust läks edasi Vicenzasse. Tõenäoliselt jäi ta Itaaliasse 1614. aasta augusti lõpuni, naastes Prantsusmaa kaudu Inglismaale. Jones tõi endaga kaasa äsja omandatud teadmisi perspektiivse lava ehitamise kohta, mille ta ka kohe õukonna maskeraadide kavandites kasutusele võttis.[5]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Queen's House Greenwichis[muuda | muuda lähteteksti]

Queen's House - Greenwichis asuv kuninganna palee. Hoone valmis alles 1635

“Välismaal omandatud kogemuste otsese viljana projekteeris Inigo Jones Queen’s House’i – Greenwichis asuva palee, millele pandi nurgakivi aastal 1616. Kuigi hoone valmis alles 1635. aastal pärast mitut muudatust, mis puudutasid hoone ja pargi vahelisi seoseid, tähistas see Inglise arhitektuuris tõelist suunamuutust ning radikaalset lahtiütlemist hiliskeskaegsest ja maneristlikust traditsioonist. Queen’s House koosneb kahest nelinurksest ehituskehandist, mis on omavahel sillaga ühendatud. Rustreeritud alumise korruse kohal asub piano mobile, mis avaneb avara sammas-loggia'na aia poole. Põhjapoolses osas varjab tagasihoidlik risaliit enda taga läbi kahe korruse kõrguvat nelinurkset saali. Kuubikujulise kompleksi lihtsusele lisavad peenust elegantsed aknaread, kuid ennekõike siiski ülemise korruse joonia order.” [1]

Whitehalli Banqueting House[muuda | muuda lähteteksti]

Banqueting House

1606. aastal oli Banqueting House'i projekt tellitud David Cunninghamilt, kuid hoone hävis 1619. aasta tulekahjus ning James I otsusel tuli see asendada suurejoonelisema hoonega. Uue Banqueting House'i projekt telliti Jonesilt. [5]

Banqueting House'i saali laemaalid, mille autor on Peter Paul Rubens

“See oli õukonnapidustusteks mõeldud ehitis, mis kavandati algselt suurema paleekompleksi osana. Algsetes kavandites kasutatud fassaadi rõhutavast frontoonist loobuti hiljem katkematu, horisontaaljoont rõhutava talastiku kasuks. Banketisaali ülesehituses domineerivad alumisel korrusel joonia poolsambad ja ülemisel korrusel komposiitpilastrid – sama liigendus kordub ka hoone välisseintel.” [1]

Jones kujundas oma Banqueting House'i ilma ametliku sissepääsuta, rõhutades sellega pika fassaadi funktsiooni külgseinana.[5]

Queen's Chapel[muuda | muuda lähteteksti]

Queen's Chapel (1623–1627)

Queen’s Chapeli (1623–1627) kavandi tellis James I[3], millest sai Jonesi esimene kavandatud sakraalhoone, kus ta rakendas palladionistlikke lahendusi.[1] “Sellel Saint Jamesi paleega kokku ehitatud õukonnakabelil puuduvad külglöövid: kastikujulisel ruumil on kassettlagi, selle kitsastes otsades on kolmeosalised aknad, mis kordavad veneetsialikku, arhitraavi ja kaart kombineerivat motiivi. Peafassaadi toonitab antiikeeskujudest inspireeritud kolmnurkne viil.”[1]

Covent Garden[muuda | muuda lähteteksti]

Covent Gardeni väljak

“Inigo Jones Covent Gardeni projekti järgi kujundati Suurbritannia esimene linnaväljak, mida ääristasid ühesugused hooned. Ka siin toetus Jones klassikalistele lahendustele ning renessanss- ja barokkperioodi tipparhitektide tõlgendustele. Jones ehitas selle fassaadi rangelt Vitruviuse juhiseid järgides Toscana orderis templifassaadina.” [1]

James I katafalk[muuda | muuda lähteteksti]

James I suri 1625. aastal ja Jones pidi püstitama katafalgi, mis oleks Westminster Abbey matusetalituse keskpunkt. Ta võitis eeskujuks Domenico Fontana kujundatud katafalgi Sixtus V matusteks. Seejuures kasutab Inigo Jones Donato Bramante San Pietro in Montorino "Tempiettost"[8] (itaalia keeles; 'pisitempel') inspireeritud ranget kujundust, et kritiseerida Fontana paisutatud ümbertöötlust, nii et tema Sixtuse katafalgi kohandamine James I jaoks jääks monumentaalseks ja ornamentidega kaetuks, olles samas selgelt lihtsam. Fontana pompoosne kujundus on muudetud kainemaks ja puhtamaks, mis on protestantliku kultuuri jaoks sobivam. [6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,00 1,01 1,02 1,03 1,04 1,05 1,06 1,07 1,08 1,09 1,10 Toman, Rolf (2004). Die Kunst des Barock. Köln: Tandem Verlag GmbH. Lk 162–165. 
  2. Kangilaski, Jaan (2010). Kunstikultuuri ajalugu. Renessansist impressionismini. Tallinn: Kunst. Lk 166. 
  3. 3,0 3,1 3,2 Worsley, Giles (2007). Inigo Jones and the European Classicist Tradition. New Haven and London: Paul Mellon Centre Ba. 
  4. Newman, John (1992). Inigo Jones's Architectural Education before 1614. Architectural History, vol. 35. SAHGB Publications Limited. Lk 18–20. 
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 5,4 5,5 Hille, Christiane (2012). Visions of the Courtly Body : The Patronage of George Villiers, First Duke of Buckingham and the Triumph of Painting at the Stuart Court. Berlin/Boston: De Gruyter, Inc. ISBN 9783050059082
  6. 6,0 6,1 Pfister, Manfred; Hertel, Ralf (2008). Performing National Identity: Anglo-Italian Cultural Transactions.. Amsterdam: BRILL. Lk 65-71. ISBN 9789042023147
  7. 7,0 7,1 Bold, John F (2003). English Architecture Public and Private: Essays for Kerry Downes. London: Bloomsbury Publishing Plc. ISBN 9781852850951
  8. Peacock, John (1982). Inigo Jones's Catafalque for James I. Architectural History, vol 25. SAHGB Publications Limited. Lk 1.