Anthonis van Dyck

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Anthony van Dyck)
Jump to navigation Jump to search
Anthonis van Dyck
Anthonyvandyckselfportrait.jpeg
Autoportree päevalillega, 1633, Private Collection
Sünninimi Anthonys van Dyck
Sünniaeg 22. märts, 1599
Sünnikoht Antwerpen, Belgia
Surmaaeg 9. detsember, 1641
Surmakoht London, Inglismaa
Rahvus flaamlane
Tegevusala maal, trükikunst
Kunstivool barokk
Patroonid Charles I
Mõjutatud Peter Paul Rubens


Anthonis van Dyck (ka Anthonys van Dyck; 22. märts 1599 Antwerpen – 9. detsember 1641 London) oli flaami maalikunstnik. Teda tuntakse ka Sir Anthony Vandyke'i nimega ning Charles I õukonna enimhinnatud kunstnikuna. Samuti öeldakse, et van Dyck oli 1620. aastatel üks tuntumaid portreemaalijaid Itaalias ning üks mõjukamaid kunstnikke Põhja-Euroopas alates 1630. aastatest kuni 17. sajandi lõpuni. Teda peetakse paraadportree loojaks.[1]

Antwerpen, kus kunstnik üles kasvas, oli varasemal sajandil üks Euroopa kunstielu suuremaid keskuseid. Van Dyck oli üks paljudest andekatest kunstnikest, kes selles linnas 17. sajandi alguses töötas. Antwerpeniga olid seotud veel Peter Paul Rubens, Jacob Jordaens, Jan Bruegel vanem, Frans Snyders, Cornelis de Vos, Adriaen Brouwer ja järgmisest põlvkonnast David Teniers noorem, Jan Fyt ja taanlane Jan Davidz de Heem.[1]

Anthonis Van Dycki kuulsus on läbi ajaloo märkimisväärselt vähe muutunud. Kolmsada aastat pärast tema surma ei ole peaaegu miski tema reputatsiooni ähvardanud ja teda peetakse senini üheks andekamaks portreemaalijaks. Tema graatsilised tööd Genova, Flaami ja Inglise aristokraatidest on läbi kõikide kunstiperioodide ühed meeldejäävamad.[2]

Anthonis van Dycki töid saab iseloomustada järgmiste sõnadega: "suurepärane karakteristika, aadellikkus ja tõde". Tema elegantne stiil ja läbitungiv vaatenurk portreeritavate sisemaailma tõi talle eluajal suure edu. Inglismaal autasutas tema suurim patroon, kuningas Charles I, teda isegi rüütliseisusega.[3]

Varane elu ja perekond[muuda | muuda lähteteksti]

Anthonis van Dyck sündis jõukasse perekonda. Tema isa oli Frans van Dyck ja ema Maria Cuypers, kes oli Frans van Dycki teine naine. Nende peres kasvas kaksteist last. Maria Cuypers suri 1607. aastal. Franz van Dyck oli tuntud kaupmees, kes tegeles erinevate tekstiilide müügiga ja Maria Cuypers oli tuntud tikandikunstnik. Van Dyckide pere oli väga usklik. Anthonise üks vendadest oli preester ning tema kaks õde liitusid kloostriga, ka Anthonis ise liitus oma elu jooksul kogudusega ning kuigi nägi oma elu jooksul ilmselt mitmeid rahvusvahelisi intriige, jäi siiski kuni surmani usule truuks.[4]

10-aastaselt sai van Dyckist Hendrik van Baleni õpilane. Ja kuigi van Balen oli tol ajal Antwerpeni kunstnikegildi juht, siis arvatakse, et van Baleni väikesemõõdulised kompositsioonid ei mõjutanud van Dycki pooltki nii palju kui Rubensi ekstravagantsed ja suurejoonelised tööd.[4]

"Autoportree" 1613-1614

Paljude allikate kohaselt, mis kahjuks toetuvaid vaid inimeste mälule ja mitte kinnitatud faktidele, oli van Dyckil isiklik stuudio ja õpilased juba 1615. aastaks, kui ta ise oli vaid 16-aastane. Teda peeti oma aja pintsliga Mozartiks. Lisaks väideti varem, et ta ei olnud oma elu jooksul kunagi Rubensi õpilane, aga ühes hilisemas uurimuses, mille viis läbi Margaret Roland, leiti tõendeid, et oma hilises teismeeas van Dyck siiski Rubensiga kokku puutus. Hiljem oli ta ka Rubensi assistent ja 1618. aastaks ka Rubensi gildi liige.[5]

Antonis van Dycki varasemad tööd peegeldavad tugevalt tema päritolu, mis oli rikkas kunstilises Antwerpenis. Rubens viitas van Dyckile 1618. aastal kui oma parimale õpilasele. Rubensi mõju van Dyckile tuleb kõige rohkem välja tema portreedes, kus ta kujutab porteeritavate siseelu äärmiselt suure psühholoogilise täpsusega. See stiil vallutas hiljem kõik tema ajaloolised portreemaalid.[6]

Itaalia periood[muuda | muuda lähteteksti]

Anthonis van Dyck oli Itaalias novembrist 1621 kuni sügiseni 1626. Ta reisis läbi terve poolsaare, et ammutada inspiratsiooni uutest allikatest, et enda oskusi edasi arendada. Roomas kujutas ta üht oma patroonidest Kardinal Bentivogliot. Öeldakse, et see töö oli inspireeritud kõrgrenessanssi tipptegijatest Raffaelist ja Tizianist. Van Dyckil oli suur ambitsioon ning see lükkas teised kunstnikud tema rajalt kõrvale ning tõmbas ligi rikkaid ja haritud patroone. Van Dyck külastas ka Veneetsiat, kus sai tutvuda Tiziani tööde ja sketšidega, mida kasutas hiljem inspiratsiooniks ka oma töödes. Lisaks oli ta 1624.-1625. aastal Palermos, kuid tema olulisem reis oli Genovasse kus ta tõusis lõplikult tippu kui oma generatsiooni tuntuim ja andekaim portreemaalija. Van Dycki dramaatilised maalid rikastest ja uhkelt riides aadlikest tekitasid nn "suurejoonelise stiili", mis kestis kuni 20. sajandini.[7]

"Kardinal Bentivoglio" 1625

Teine Antwerpeni periood[muuda | muuda lähteteksti]

"The five eldest children of Charles I" 1637

Van Dyck naases Antwerpenisse 1627. aasta suvel. Ta lahkus kunagi kodulinnast noore algajana ning naases suure meistrina, kellel oli juba laialdane kogemus üle terve Itaalia. Järgnevatel aastatel tekkis tal kodus veelgi enam võimalusi, eriti kuna teine tippmeister, Rubens, oli tihti diplomaatilistel missioonidel ja Antwerpenist eemal. Tal oli palju ambitsioone ning kasutas oma uusi oskuseid oma töödes. Näiteks Cesare Scaglia Adoring the Virgin and Child, kus Van Dyck kombineeris oma portreemaalija oskused õppetundidega kompositsioonilisest puhtusest ja vagast emotsionaalsusest, mida ta oli õppinud vastureformatsioonide-aegsest Itaalia maalikunstist. Antwerpenis tagasi olles alustas ta ka ikonograafiaga, selleks, et oma töid veelgi enam levitada ja kuulsust koguda. Tal olid ühendused Londoni ja Hague'i õukondadega ning sellest perioodist pärineb ka mitmeid diplomaatilisi kirju, mis tõestavad tema rahvusvahelise kuulsuse levikut. Van Dyck lahkus Inglismaale ning naasis kodumaale veel ainult 1633.-1635. aastate vahel ning maalis peamiselt Brüsseli õukonda. Londonisse Charles I õukonda naases ta lõplikult 1635. aasta kevadel.[8]

Ikonograafia[muuda | muuda lähteteksti]

Tema portreede laialt levinud kuulsus oli seotud tema ikonograafiaga. Nende tööde modellideks olid inimesed kõikidest eluvaldkondadest: tema lähedased sõbrad, teised kunstnikud, sõjaväelased, aadlikud. Läbi mitme aasta trükkisid tema töid erinevad Flaami ja Taani trükikojad. Mingi osa pilte avaldati isegi 1632. aastal raamatuna, aga kahjuks pole sellest koopiat säilinud. Trükkimisele saadeti üldiselt Van Dycki hinnatumad ja paremad tööd ning nendest, mis säilisid, avaldas Gillis Hendricx ka 1645. aastal kogumiku.[9]

Inglise periood[muuda | muuda lähteteksti]

"Charles I" 1632

Charles I õukonnas saavutas ta oma elu suurima kuulsuse. Ta saabus Londonisse 1632. aastal ning määrati kohe kõige tähtsamaks õukonna maalikunstnikuks. Charles I oli suur kunstiarmastaja ning ta tutvustas oma kunstiarmastust ka ülejäänud Inglismaale. Eriliselt oli fookuses Veneetsia renessanss, mida Van Dyck väga oskuslikult jäljendas. Charles I lõi uusi reegleid õukonnaetiketile, mis jõudsid kõik ka Van Dycki maalidele. Ta segas vanu ja uusi stiile, et väljendada tõetruult tolleaegset Inglismaa kõrgklassi. Van Dycki tööd kuningast ja tema perekonnast on enim hinnatud. Kõrgtasemeliselt organiseeritud suureplaanilised projektid, mida Van Dyck juhtis, võimaldasid luua väga suure hulga portreesid. Nendes töödes kasutas ta tihti oma õpilaste abi. Sellegipoolest lõi Van Dyck ka ise suurejoonelisi ja imetlusväärseid töid, mis kinnitasid tema piiramatut andekust kuni tema enneaegse surmani 1641. aastal.[10]

Kostüümid ja stiil[muuda | muuda lähteteksti]

Oma Inglismaal veedetud aja jooksul hakkas van Dyck maalima kostüüme, mis udustasid faktide ja fiktiivse piire. Kuni van Dycki tulekuni maaliti kostüüme alati viimse detailini, aga van Dyck muutis kostüümimaalimise reegleid terves Põhja-Euroopas. Ta eemaldas moekad aksessuaarid, lisas müstilisi detaile ning maalis oma modelle isegi mitteformaalses riietuses. Riideid maalis ta alati tugevate ja laiade pintslitõmmetega. Selline laad levis lõpuks üle terve Euroopa.[11]

Van Dycki innovatsioonid kostüümimaalimises jätsid tugeva jälje Euroopa maalikunstisse terveks 17. sajandiks. Ta seadis standardid, mida kutsuti tihti rahvusvaheliseks portreestiiliks ("vandyckilik") ja võeti kasutusele õukondades üle terve Euroopa. Paljud Euroopa kunstnikud võtsid 17. sajandi teisel poolel Van Dycki stiili teadlikult omaks. Näiteks olevat maalikunstnik Jan de Baen seda teinud ja öelnud, et : "Tema pintslikunst on kõrgelt hinnatud ja nagu ka Rembrandt, leidnud palju järgijaid." See märkus tõestas, et tema stiili kopeerimine oli tol ajal valiku küsimus ja paljud kunstnikud võtsid üle tema kompositsiooni ning kostüümimaalimisstiili.[12]


Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Walter A. Liedke (1984–1985). Anthonys van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 4. 
  2. Philippe de Montebello (1984-1985). Anthonys van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 3. 
  3. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 7. 
  4. 4,0 4,1 Walter A. Liedke (1984-1985). Anthony van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6. 
  5. Walter A. Liedke (1985-1985). Anthohys van Dyck. New York: The Metropolitan Museum of Art. Lk 6-9. 
  6. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 55. 
  7. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 87. 
  8. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 103. 
  9. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 135. 
  10. Stijn Alsteens, Adam Eaker (2016). Van Dyck the anatomy of portraiture. New Haven, United States: Yale University Press. Lk 147. 
  11. Emilie E. S. Gordenker (2001). Van Dyck and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 3. 
  12. Emilie E. S. Gordenker (2001). Van Dyck and the representation of dress in seventeenth-century portraiture. Belgia: Brepols Publishers. Lk 69. 

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Galerii: https://www.artrenewal.org/Artist/Index/121

Ikonograafia: https://www.muis.ee/museaalView/108057