Mägimatkamine

Allikas: Vikipeedia
Eesti mägimatkajad Kesk-Pamiiris (1984)

Mägimatkamine on matkamise liik, kus matkaja liigub jalgsi kõrgmägedes (reeglina alates 3000 meetrit merepinnast), ületades mäekurusid ja mägijõgesid ning tõustes mäetippudele[1]. Sellist matkajat nimetatakse mägimatkajaks.

Mägimatka eesmärk on läbida ulatuslik marsruut, mille sees on kurusid ja tippe. Mägimatkajatel on suur iseseisvus, valikuvabadus piirkonna ja marsruudi valikul ning selle läbimisel. Mägimatkadel määravad marsruudi keerukuse ehk matka raskusastme läbitavad mäekurud ja nende arv. Venemaal ja teistes endise Nõukogude Liidu aladel on käidavad mäekurud jagatud raskusastmetesse[2].

Kõige lihtsamad mäekurud on klassifitseerimata. Paljusid lihtsaid kurusid on iidsetest aegadest kasutanud kohalikud elanikud. Raskematel kurudel on põhiliselt sportlik tähtsus. Mäekuru ja mäetippu iseloomustavad absoluutne kõrgus. Tavaliselt on kurul või tipul kivihunnik – tuur, milles on eelmise grupi (tuuri)kiri. Selle asemele jäetakse enda oma.

Mägimatkamisega on tihedalt seotud alpinism ehk mägironimine. Alpinistide tegevus ja ettevalmistus toimuvad põhiliselt alpilaagrites ja alpiklubides. Alpinismis on tavaliselt eesmärgiks tõusta väljavalitud tippu. Ühte tippu võivad viia eri raskusega marsruudid.

Eesti mägimatkamise ajalugu [3][muuda | muuda lähteteksti]

Mägituriaadi korraldajad Lääne-Kaukasusel (1991)
  • Suvel 1954 esimesel sõjajärgsel mägimatkal Kaukasusel Elbruse ümbruses (rühmas Peeter Varep, Guido Vene, Koido Kadopa, Enno Välk, Tiit Masso jt) liiguti paralleelselt Moskva matkarühmaga, mida juhtis Issaak Naumov. Mindi üle kuue ca 3000 m kõrguse kuru.
  • 22. detsembril 1967 alustas Tallinna Turismiklubi juures tegevust mägimatka instruktorite seminar. Õppustel osales 26 matkajat alpinismiinstruktorite Heino Paltseri ja Ragnar Palmre juhendamisel. Lõpetajaid oli 19, sh. Edgar Haavik, Uudo Kaar, Ahti Olli, Rein Randma, Raimond Tamming, Jaan Tätte, Ruth Ääro jt. Seda sündmust peetakse organiseeritud mägimatkamise ja matkaõppe alguseks Eestis.
  • 9. veebruaril 1968 loodi Tallinna Turismiklubi juurde mägimatkasektsioon – esimene Eestis. 1969 moodustati vabariiklik mägimatkasektsioon. Selle esimeheks valiti Raimond Tamming. Sel ajal oli Eestis üle 200 mägimatkaja.
  • Peagi alustas matkajate õpet Tallinna Turismiklubi mägimatkakool. Kooli juhatas algusaastatel Ahti Olli, 1975. aastast alates Jaan Henno ja Ülo Kangur. Loengud toimusid Mustamäel Tallinna Polütehnilise Instituudi auditooriumides ning õppused Pirita jõe järsul kaldal, Naagel ja Rannamõisas. Iga-aastased õppematkad viisid mitukümmend kooli lõpetanut NSV Liidu kõrgmägedesse.
  • 1971 toimus Kesk-Kaukasusel Osseetias I vabariiklik mägituriaad Osseetia`71. Enne mägimatkale minekut toimusid baaslaagris 4–5-päevased treeningõppused. Turiaadist osavõtt toimus õppetuusikute alusel. Turiaadist võttis osa 21 matkagruppi 331 osavõtjaga.
  • 1973 jõudis Tallinna Turismiklubi matkagrupp Jaan Tätte juhtimisel esimese Eesti matkagrupina Pamiiri südamesse – Fedtšenko hiidliustikule. Tõusti 6000 m kõrgusele.
  • 1974 toimub Lääne-Kaukasusel Gvandra mäesõlmes II vabariiklik mägituriaad 257 mägimatkajale.
  • 1975 saavutas Eesti koondvõistkond II üleliidulistel mägimatkatehnika võistlustel Põhja-Osseetias Tseis 31 võistkonna hulgas kolmanda koha. Võistkonda kuulusid Edgar Haavik (kapten), Kristi Mägi-Raja, Viiu Rebane, Johannes Presmann, Arvo Müürsepp ja Kalle Aedviir.
  • 23. mail 1976 toimusid Türisalu pangal esimesed Eesti mägimatkatehnika meistrivõistlused, kus osales 5 võistkonda 3 matkaklubist. Eesti meistriks tuli Tallinna Turismiklubi võistkond (Rein Lond, Ants Salk, Taivo Lang ja Taimi Ristal).
  • Juulis–augustis 1978 toimus Kirgiisias Terskei-Alatau mäeahelikul III mägituriaad Terskei´78, millest võttis osa 45 matkagruppi 365 matkajaga. Esmakordselt võtsid üritusest osa 7–9-aastased lapsed koos oma matkajatest vanematega. Turiaadi üldjuht oli Jaan Tätte.
  • Augustis 1980 toimusid Eesti mägimatkaekspeditsioon ja sellele järgnev mägimatk Matša mäesõlmes Turkestani ahelikul. Ürituse eesmärk oli mäesõlme uurimine, kaardistamine ja mäekurude leidmine. Kinnitamiseks esitati 12 mäekuru. Kurude nimetamisel lähtuti olümpiaregati toimumisest Tallinnas ja Tartu linna 950. aastapäevast: Olümpia, Lord Killanin, 950 aastat Tartut, Star, Finn, Tornaado jne. Ekspeditsiooni juht oli Tõnis Kallejärv, liikmed Jaak Lokk, Tõivo Sarmet, Mart Kainel, Helme Suuk, Ants Kask, Kaljo Mitt.
  • 1981 sooritas Tallinna Turismiklubi matkagrupp Edgar Haaviku juhtimisel Eesti esimese 6. raskuskategooria mägimatka Kesk-Kaukasusel.
  • 1982 toimus Eesti mägimatkajate suurima osavõtjate arvuga IV mägituriaad Baksan`82 Kaukasuses, kus osales 552 matkajat (50 matkagruppi). Turiaadi käigus toimus osavõtjaterohke tiputõus: Elbruse idatipule jõudis 72 mägimatkajat. Turiaadi üldjuht oli Raimond Tamming, laagri ülem Jaan Tätte.
  • 24. juulist 14. augustini 1983 toimus Eesti mägimatkajate ekspeditsioon Edela-Pamiiris ülevaate saamiseks Iškašimi ja Šahh-Dara ahelike liustikest, mäekurudega tutvumiseks ja sobivate marsruutide koostamiseks selle rajooni kohta. Ekspeditsiooni juht oli Johannes Presmann, asetäitja Ahti Olli.
  • 1984 läbis Tõivo Sarmeti matkagrupp 6. kategooria mägimatkal Kesk-Pamiiris meie mägimatkajatele esmakordselt seni kõrgeima Umar Hajjami nimelise mäekuru (6100 m) Fedtšenko liustiku ülemjooksul ja tõusis matka käigus Jubileinõi mäetipule (6253 m).
  • 1985 toimus V mägituriaad Tjan-Šanis Kirgiisi Alatoo mägedes mitmesajale matkajale.
  • Augustis 1986 toimus Eesti mägimatkajate ekspeditsioon Takali mäesõlmes, kus ühinevad Hissaari, Zerevšani ja Karategini ahelikud, senikäimata rajooni tundmaõppimiseks. Ekspeditsiooni juhtisid Jaan Tätte ja Jaan Henno.
  • 1988 toimus VI mägituriaad Kesk-Kaukasusel Digooria mägedes 528 mägimatkajale.
Harju MK matkajad päästetööde õppusel
  • 7. augustil 1990 heiskas Tõivo Sarmeti matkagrupp Eesti rahvuslipu Estonia mäetipul (6211 m) Pamiiris, olles meie esmavallutajate (1960, Varep) järel teised eestlased sel tipul. Esmakordselt lülitati Eesti mägimatkajate marsruuti alpinistlik tõus mäetippu.
  • 1991 Tallinna MK mägimatkagrupp Tõivo Sarmeti juhtimisel sooritab augustis 6. r/a mägimatka Kesk-Pamiiris, mille käigus tõustakse nii Korženevski mäetippu (7105) kui ka NL kõrgeimale Kommunismi mäetipule (7495 m). Kommunismi mäetippu jõuavad Tõivo Sarmet, Raivo Plumer ja Heiki Erm augustipöörde ajal ... et vaadata esimestena nüüd juba mittekommunistlikule impeeriumile.

Augustis toimub Lääne-Kaukasusel Eesti mägimatkajate VII mägituriaad Ullu-Kam`91. Üritusel osaleb 19 matkagruppi kuuest matkaklubist, osalejaid kokku 223 inimest. Turiaadi üldjuht Edgar Haavik, õppuste juht Ülo Kangur.

  • 1994 juulis-augustis tõusevad Eesti mägimatkajad Edgar Haavik (grupijuht), Ivo Goldi, Ivar Lai, Rein Lond, Enno Needrit, Karl Ottis, Emil Sakkis, Jaanus-Arno Sarapuu, Meelis Sarapuu, Heldur Toomet ja Georg Vimb Prantsuse Alpides 5 tipule, sh Mont Blanci tippu (4807 m).
  • 1995 tõusevad Eesti mägimatkajad Raivo Plumer, Tõivo Sarmet, Ivar Lai, Ülle Metsur ja Toomas Liivamägi Alpides Šveitsi poolt Matterhorni tippu (4478 m) ning teadaolevalt esimeste eestlastena Itaalia poolt Mont Blancile (4807 m).
  • 1997 Jaanuaris vallutavad Eesti mägimatkajad Tõivo Sarmeti juhtimisel (Raivo Plumer, Margus Proos, Arne Sarapuu) Ameerika mandri kõrgeima, 6959-meetrise Aconcagua mäetipu (Argentina ja Tšiili piiril Andides).
  • 1998 oktoobris toimub Eesti esimene Himaalaja-ekspeditsioon, esimese kaheksatuhandese mäetipu vallutamine. Kõrguselt maailma kuuenda mäe Cho Oyu tippu (8201 m) tõusevad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed Tarmo Riga ja Aarne Sarapuu 9. oktoobril ning Raivo Plumer, Margus Proos ja ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet 11. oktoobril.
  • 1999 Mais alistavad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed Tõivo Sarmeti juhtimisel Põhja-Ameerika kõrgeima McKinley (kohalik nimi Denali) mäetipu (6194 m). Esimeste eestlastena vallutasid Denali USA-s elavad Olaf Sööt ja Jüri Tint 1974. aastal. Augustis toimub Noorte Matkaklubi mägituriaad Alpides. Turiaadil osaleb 8 matkarühma kokku 77 matkajaga, selle käigus tõuseb enamik matkajatest Itaalia Alpidest Mont Blanci tippu (4807 m).
  • 2000 juulis korraldavad Noorte Matkaklubi grupid Valdo Kanguri juhtimisel Kesk-Kaukasusel osavõtjaterohke turiaadi (alpiniaadi), mille lõpul tõuseb 60 inimest Euroopa kõrgeima mäe Elbruse tippudele (5621 m ja 5642 m).
  • 2001 juulis toimub Mägiekspeditsioonide Klubi ekspeditsioon Tõivo Sarmeti juhtimisel Karakorami mäeahelikul Broad Peaki mäetipule (8047 m), kõrguselt maailma kaheteistkümnendale. See on eestlaste teine tõus 8000 m mäetipule. Ekspeditsiooni liikmed Raivo Plumer ja Tarmo Riga jõuavad mäe esimesele eeltipule (8028 m), Margus Proos ja Tõivo Sarmet 8021 m kõrgusele.
  • 2002 veebruaris tõusevad Mägiekspeditsioonide Klubi liikmed Inna Lai, Ivar Lai, Rauno Pukonen ja Artjom Sokolev Tõivo Sarmeti juhtimisel Aafrika kõrgeimale tipule Kilimanjarole (5895 m).
  • 2003 mais toimub Mägiekspeditsioonide Klubi Himaalaja ekspeditsioon Mount Everestile Tõivo Sarmet’i juhtimisel. Ekspeditsiooni koosseisu kuuluvad: Raivo Plumer, Ivar Lai, Margus Proos, Boriss Slepikovski, Alar Sikk. Esimese eestlasena tõuseb maailma kõrgeima mäe tippu (8848 m) 22. mail Alar Sikk koos leedulase Saulius Viliusega.
  • 2004 liitub Eesti Matkaliit Eesti Olümpiakomitee ja SA Kutsekoda sporditreenerite atesteerimise süsteemiga, mis loob soodsa pinnase ka matkaõppe jätkamiseks uutes oludes. Seekord matkatreeneri õppena, mis toimub praegugi mitu korda aastas EML kutsekomisjoni korraldusel.
  • 2006. aastast jätkub ka matkajate õpe Harju MK matkakursuse nime all. Programm on koostatud mägi-, jalgsi-, suusa- ja jalgrattamatka vajadusi arvestades. Kursust juhendavad matkatreenerid Tõnis Puss ja Ülo Kangur.

Meistersportlased mägimatkamises[muuda | muuda lähteteksti]

  • 1979 – Edgar Haavik (s 1932) Tallinna MK
  • 1979 – Uudo Kaar (s 1942) Tallinna MK
  • 1983 – Arvo Müürsepp (s 1943) Tartu MK
  • 1983 – Tõnis Kallejärv (s 1941) Tartu MK
  • 1989 – Ülo Kangur (s 1943) Tallinna MK
  • 1990 – Tõivo Sarmet (s 1944) Tallinna MK

III taseme mägimatka treenerid on Raivo Plumer, Ülo Kangur, Valdo Kangur. Palju on madalama tasemega mägimatkatreenereid, vt Eesti Olümpiakomitee veebilehte eok.ee.

Mägimatkade ja mäekurude raskusastmed[muuda | muuda lähteteksti]

Sportlike mägimatkade raskusastmed on toodud "Sportlike matkade klassifikatsioonis", mille kinnitas Eesti Matkaliidu (EML) volikogu (matkaliit.ee). Selle järgi on kuus matkade raskusastet (sh. 6 mägimatkade raskusastet), alates kõige lihtsama esimese (I) ja lõpetades kõige raskema kuuenda (VI) raskusastmega. I raskusastme matkadest pikkuselt ja ajaliselt lühemad on raskusastmeta matkad, näiteks puhkepäeva- ja noortematkad.

Matka raskusastme nõuete täitmiseks võib klassifitseeritud mäekurude asemel läbida sama palju samaväärse tehnilise raskusega tipumarsruute. Hooajaväliste matkade puhul hinnatakse mäekurude/ tipumarsruutide raskused ühe kategooria võrra raskemaks. Tabelis on toodud põhiliste matkaregioonide maksimaalsed matkade raskusastmed. Lähiregioonid on tabelis loetletud detailsemalt ja kaugemad piirkonnad esialgu üldisemalt. Tabel täieneb pidevalt võrdlusmaterjali hulga ja kogemuste suurenedes. Ka on aktsepteeritav transpordi kasutamine ebahuvitava lõigu vahelejätmiseks ning ööbimine kämpingutes ja matkaonnides. Need lihtsustused on eriti olulised tihedalt asustatud matkaregioonides, samuti looduskaitsealadel ja rahvusparkides.

"Sportlike matkade klassifikatsiooni" järgi on (mäe)kurude raskusastmeid kuus: 1A, 1B, 2A, 2B, 3A ja 3B. Lihtsaimad 1A raskusastme kurud on vajalikud I raskusastme mägimatkal. II raskusastme mägimatkal on nõutav 1B raskusastme kuru ületamine. III raskusastme mägimatkal on raskeim kuru 2A, IV raskusastme mägimatkal – 2B, V raskusastme mägimatkal – 3A ja VI raskusastme mägimatkal – 3B.

Tipumarsruutide raskusastmeid hinnatakse eri riikides erinevalt. Näiteks Vene alpinismisüsteemis on 6 põhigruppi, mis jagunevad veel a- ja b-alagruppideks. Oma raskusastmed on veel USA-s, Prantsusmaal, Inglismaal, Saksamaal ja Rahvusvahelisel Alpinismiassotsiatsioonide Liidul (UIAA). Nende võrdlus on toodud raamatus [4]

Nõuded osavõtjale, juhile ja grupi koostamine[muuda | muuda lähteteksti]

"Sportlike matkade klassifikatsioonis" on määratud matka minimaalne kestus päevades ja pikkus kilomeetrites (tabel 1), nõuded osavõtjatele ja grupijuhile. Minimaalset pikkust võib vähendada kuni 25%, kui marsruudil on palju takistusi. Nõuded mägimatka marsruudile on esitatud tabelis 3 (minimaalne vertikaalse tõusu kilometraaž, klassifitseeritud mäekurude arv).

Sportlike matkade klassifikatsiooni rakendusjuhise järgi (vt EML-i kodulehte) peavad sportlike matkade arvestust ja kinnitavad matkad matkaklubid ja volitatud organisatsioonid. Grupijuhile ja osavõtjaile väljastatakse matkatõend. Raskemad matkad (IV, V ja VI raskusaste) tuleb eelnevalt registreerida EML-i matkakomisjonis, mis annab ka matkaeelset konsultatsiooni ja pärast kinnitab matka esitatud kirjaliku aruande alusel ning väljastab matkatõendid. Sportliku matka grupijuhile ja osavõtjaile väljastatakse lisaks kolme klassi Põhjatähe ja Põhjavalguse matkamärke.

Populaarsed mägiregioonid[muuda | muuda lähteteksti]

Mäestikud on kujunenud maakoore tektooniliselt aktiivsetes piirkondades. Põhilised mägiregioonid ehk mäestikud on toodud "Sportlike matkade klassifikatsiooni" tabelis, kus rooma numbrid näitavad sportliku matka maksimaalset raskusastet. Mägiregioonid jaotatakse kõrg- ja keskmägiregioonideks. Keskmägiregioonid on Karpaadid, Tatrad, Skandinaavia mäestik jne, kus absoluutsed kõrgused on 1000–3000 meetrit merepinna suhtes.

Mägimatku ja alpinistlikke tõuse sooritatakse reeglina (kõrg)mägiregioonides (tippude kõrgused on üle 3000 meetri merepinnast) nagu Kaukasus, Alpid, Püreneed, Pamiir, Tjan-šan, Altai, Himaalaja, Andid jne. Neid iseloomustavad lisaks suured kõrguste vahed, järsud nõlvad ja liustikutekkeliste pinnavormide rohkus. Iseloomulik on kõrguslik tsonaalsus, mis väljendub järgnevalt: allpool on metsavöönd teatud kõrguseni, järgneb lähisalpiinne vöönd ja veel kõrgemal alpiniidud. Kõige kõrgemal on igilumega kaetud tipud. Lumepiir (liin) on tinglik joon kõrgmägedes, millest alates lume kuhjumine ületab lume ja jää sulamise. Põhjanõlvadel on see reeglina madalamal kui lõunanõlvadel. Polaaraladel laskub lumepiir merepinna kõrgusele.

Konkreetse mägiregiooni mäeahelikest annab ülevaate selle orograafiline skeem. Enamiku kohta leiab selle koos lühiiseloomustusega eestikeelsetest entsüklopeediatest. Samuti raamatust [1]

Mägimatka ettevalmistamine ja teostamine[muuda | muuda lähteteksti]

Kuhu, millal ja kellega minna[muuda | muuda lähteteksti]

Matkagrupi moodustamisel on soovitav lähtuda sportlike matkade klassifikatsioonist. Oluline on, et moodustuks ühtlane, võrdsete võimete ja huvidega grupp. Ülesandeid jätkub kõigile grupi liikmetele, näiteks grupijuht, tema asetäitja, meedik, majandusülem, peakokk, remondimeister, fotograaf, päevikupidaja, ilmavaatleja jne. Ettevalmistus hõlmab teoreetilist, füüsilist ja matkatehnilist osa. Enne matka tuleks kõigil käia arstlikus kontrollis.

Matkaregiooni valik sõltub inimeste soovidest ja võimalustest, matka liigist, raskusastmest jne. Valikut piiravad looduskaitsealad ja piiritsoonid. Lisaks suletakse aeg-ajalt mõni piirkond halbade ilmastikutingimuste ja taudide tõttu. Regiooni tundmaõppimine hõlmab tutvumist kirjanduse ja teiste gruppide aruannete – päevikute, kaartide ja skeemidega raamatukogudes ja internetis, vestlusi konsultantidega ja piirkonnas varem käinutega. Matkale mineku aeg on üldiselt piiratud antud regioonile kehtestatud hooajaga. See on tingitud põhiliselt ilmastikutingimustega regioonis ning on mõeldud matkajate ohutuse tagamiseks. Kogenud matkajad teevad ka hooajaväliseid matku. Täpsem aeg sõltub grupi taktikalistest kaalutlustest ja osavõtjate puhkustest. Mõistlik on arvestada meteoroloogilisi tähelepanekuid antud regiooni kohta.

Mägimatka ettevalmistamine[muuda | muuda lähteteksti]

Võimalikud on kas joon-, ring-, radiaal- (tuldud teed mööda liigutakse tagasi) või segamarsruudid. Koormuse vähendamiseks ja aklimatiseerumiseks planeeritakse matka algul 1–4-päevane radiaalmarsruut, kusjuures osa toiduaineid ja kütust (pandam) peidetakse kuhugi ära ja tullakse tagasi. Järgnev marsruudi põhiosa on tavaliselt lineaarne (joonmarsruut). Koos põhivariandiga töötatakse välja ka kergem(ad) varuvariant(id) ning avariivariandid lähimate asustatud punktideni. Planeeritakse puhkepäevad (esimene soovitavalt 3.-4. päeval) ja varupäevad.

Matka kaart-skeemile tuleb märkida oletatavad laagrikohad ja grupi päevane teekond. Arvestamaks et kõrgmägede reljeefsel maastikul on teekond reeglina pikem, korrutatakse saadud tulemus kordajaga 1,2. Matka algul on soovitav kilometraaži ja kõrgusega tagasi hoida, eriti esimest korda mägedes viibivate inimestega. Samuti ei planeerita sinna kõige raskemaid kurusid ja tippe. Esimesteks päevadeks (raske seljakotiga) on mõistlik planeerida 5–10 km. Pärast aklimatiseerumist on normaalne läbida 10–20 km ja tõusta 800–1000 m päevas. Laskumisaega samal teel hinnatakse tavaliselt 50–70% tõusuajast. Suurtel kõrgustel inimese töövõime väheneb.

Lisaks kaart-skeemile laagrikohtade kandmisele vormistatakse planeeritav liikumisgraafik, kus võivad olla järgmised veerud: matka- või kuupäev, lõigu algus- ja lõpp-punkt, lõigu iseloomustus, lõigu pikkus kilomeetrites. Lõigu algus- ja lõpp-punktid võivad olla telkimiskohad, kuid võtmelõikude kohta on mõistlik ühe päeva kohta teha mitu lõiku.

Viimasel ajal kasutatakse ka internetis saadavaid kolmemõõtmelisi niinimetatud Google'i kaarte printides neid paberile. Varustuse, toiduainete, sõidupiletite jne hankimine pole teisejärguline ülesanne. Seljakoti soovitatav kaal on 1/3 naiste ja 2/5 meeste kehakaalust. Isikliku varustuse kaalu piiratakse 13–17 kg-ga. Toiduaineid arvestatakse tavaliselt 0,9 kg inimese kohta päevas.

Enne matkaregiooni väljasõitu vormistatakse sportlik matk kohaliku matkaklubi või raskemate matkade puhul EML matkakomisjonis. Reeglina vormistatakse seal grupijuhile matkaleht või marsruutraamat.

Taktika matkal, orienteerumine, liikumisgraafik[muuda | muuda lähteteksti]

Matkagrupp on jõudnud matkaregiooni. Tavaline probleem on nüüd kohalikus (matkajate või alpinistide) kontroll-päästeteenistuses (KPT) info hankimine ja registreerimine (Venemaal ja Kesk-Aasia riikides), puuduvate toiduainete ja kütuse (gaasi, vedelkütuse) ostmine ning transpordi hankimine matka alguspunkti sõiduks. Täiendavat infot ilmastiku, lumikatte, laviini- ja seliohu, liustike, jõgede jne kohta on võimalik saada KPT-s, vastutulevatelt gruppidelt ja kohalikelt inimestelt.

Esimestel päevadel on eriti tähtis koormuse õige doseerimine ja aklimatiseerumine. Saavutatav osaline aklimatiseerumine kestab Kaukasusel, Alpides ja Pamiiri-Alai Fani mägedes 4 päeva, Põhja-Tjan-Šanis ja Pamiiri-Alai Matša mäesõlmes 5 päeva, kõrgemates Kesk-Tjan-Šanis, Andides ja Pamiiris – 5–7 päeva. Himaalajas ilmselt veelgi enam. Esimesena kohaneb närvisüsteem, siis lihased, vereringe ja süda. Matkajad kasutavad reeglina aktiivset aklimatiseerumist. Matka algul enne põhimarsruudile minekut on soovitatav 1-4-päevane radiaal võimalikult kergete seljakottidega.

Kõige ökonoomsem on rütmiline liikumine: puhkepeatustega vahelduv ühtlane jõukohane koormus kõigile grupiliikmetele. Matka algul soovitatakse kontrollida pulssi, võrrelda õhtusi ja hommikusi näitajaid. Nendel, kes tunnevad end halvemini ja kipuvad maha jääma, vähendatakse ajutiselt seljakoti kaalu. Pikema matka korral tuleb varustuse ümberjaotamist teha mitu korda.

Harilikult liigub ees grupijuht või mõni kogenud matkaja, kes valib liikumistee ja tempo. Grupi lõpus liigub ’sulgeja’ – samuti kogenud matkaja, kes jälgib et ei oleks mahajääjaid. Tavaliselt orus liikudes iga 40–50 minuti pikkuse liikumise järel puhatakse 5–10 minutit võttes seljakoti seljast, istudes. Puhkepeatuse ajal märgib grupijuht või päevikupidaja üles sellesse marsruudi punkti jõudmise kellaaja ja lõigu kirjelduse. Nende kellaaegade ja märkuste alusel saame lisaks enne matka planeeritud liikumisgraafikule veel matka tegeliku liikumisgraafiku mustandi. Lihtsama matka puhul piisab liikumisgraafikust koos mõne pildiga matka aruandeks.

Tõusudel samm lüheneb, liikumine aeglustub ja puhkusi tehakse sagedamini. Järsul tõusul tehakse lühikesi peatusi hingamisrütmi taastamiseks ka seljakotti seljast võtmata. Astmete pressimise korral lumenõlval vahetub eesliikuja pidevalt ja lühikese aja tagant. Pikem lõunapeatus tehakse kui näiteks keskpäeval ei sobi kuuma ilma tõttu liikuda. Arvestada tuleb aga et päeva teisel poolel mägijõgede veetase tõuseb, liustikel ja lumenõlvadel muutub lumi pehmemaks ja suureneb laviinioht. Seepärast nende lõikude puhul tuleb liikumist alustada hommikul vara, kella 4–6 ajal. Õige päevarežiimi valikuga võib oluliselt jõudu kokku hoida. Öölaagrisse tuleb jääda varakult, enne pimeduse saabumist. Laagrikoha valikul on esmaseks tingimuseks ohutus kivivaringute, laviinide ja selide suhtes. Alles siis saab mõelda mugavustele: hea laagriplats, puhas vesi ja tuulevari.

1A ja 1B kurud saab tavaliselt ületada ühe päevaga ’rohelisest rohelisse’ ning nende puhul pole suuri liustikulõhesid ega jäämurde. Raskemate kurude puhul tuleb tihti tõusta kuruvisangu alla ning ööbida lume ja jää peal. Kui olete ikkagi kurul, siis tuleb kaaluda kurusadulal ööbimist. Ohtlikum on kurult või tipult laskuda päeva teisel poolel ja jääda pimedale ajale. Vajadusel tuleb esimesena allajõudnutele kaasa anda laagrivarustus ja toiduained õhtusöögiks. Õige ja ohutu liikumistee valik on kunst, mis omandatakse kogemuste kaudu.

Ohud mägedes[muuda | muuda lähteteksti]

  • reljeefist tingitud ohud
  • kliimast ja kõrgusest tingitud ohud
  • mägijõgedest tingitud ohud

Julgestuse alused ja sõlmed[muuda | muuda lähteteksti]

  • julgestusvõtted ja -liigid
  • julgestus köisseongus liikumisel

Liikumistehnika ja julgestus[muuda | muuda lähteteksti]

  • rohu-, rusu- ja moreeninõlval
  • lumenõlval
  • liustikul ja jäänõlval
  • kaljudel

Matkavarustus[muuda | muuda lähteteksti]

  • isiklik varustus
  • grupi varustus

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Treenerite tasemekoolitus. Matkamine. EOK 2008
  2. Kurude kirjeldused mountain.ru (vene keeles)
  3. Eesti matkamise kronoloogia, Kaljo-Mihkel Johannes 2005
  4. Jaan Künnapi Alpinismiklubi, Matkaspordi käsiraamat, 2004

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]