Harilik iisop

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Iisop)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib taimeliigist; perekonna kohta vaata artiklit Iisop (perekond); ürdi kohta vaata artiklit Iisop (ürt)

Harilik iisop
Harilik iisop
Harilik iisop
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Iminõgeselaadsed Lamiales
Sugukond Huulõielised Lamiaceae
Perekond Iisop Hyssopus
Liik Harilik iisop
Binaarne nimetus
Hyssopus officinalis
L.

Harilik iisop (Hyssopus officinalis) ehk üldkeeles iisop on huulõieliste sugukonna iisopi perekonda kuuluv mitmeaastane igihaljaste poolpõõsaste liik.

Botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Varred on 20–60 cm kõrgused, püstised. Varred on kandilised, alaosas puitunud ja ladvas kaetud peente karvakestega [1]. Lehed on süstjad, terveservalised, tumedad sinakasrohelised, väga lühikese rootsuga, neis on arvukalt õlinäärmeid. Lehed asetsevad varrel männasena. Õied on tumesinised, harvem sinakasvioletsed, roosad või valged, koondunud tihedasse tähkõisikusse. Õied intensiivse lõhnaga, lõhnavad kampri järele [2].

Mullastiku suhtes vähenõudlik, kuid vajab päikesepaistelist kasvukohta, talub külma hästi, sobib Eesti kliimasse [3]. Paljundatakse seemnetega või puhmikute jagamise teel.

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvab looduslikult Lõuna-Euroopas ja Vahemere maades, lisaks laiadel aladel Aasias ja Põhja-Aafrikas ning võõrliigina Põhja-Ameerikas [1].

Eestis kasvatatakse kultuurtaimena.

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Ravimtaimena[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvameditsiinis on iisop tuntud kui erguti.[viide?] Droogiks on ürt, see on õite ja lehtedega ladvaosa, mis võib olla nii värske kui ka kuivatatud. Seda peaks koguma enne taime õitsemist või õitsemise alguses. Kuivatamise protsessi käigus taimele iseloomulik kamprit meenutav aroom väheneb. Eeterlik õli, mis on värvusetu või kollakasroheline viskoosne vedelik, saadakse taime veeauruga destilleerides. Vedeliku lõhn on magus, vürtsine ja kamprit meenutav [2]. Kui taim on kaheaastane, võib suve jooksul koguda ürti kaks korda: esimene lõikus soovitatakse teha juuli alguses (taimed ei tohiks olla veel täisõites) ja teine lõikus tehakse tavaliselt septembris [4]. Harilik Iisop on eeterlike õlide poolest rikkaim enne õite puhkemist [5]. Pärast ürdi kogumist see kuivatatakse kimpudena temperatuuril kuni 40 kraadi, varjulises ja hea tuuletõmbusega ruumis.[6]. Droog säilib puu- või klaasnõus kaks aastat [7]. Iisopi eeterlikud õlid sisaldavad kamfeeni, tsineooli, pineeni ja limoneeni, mis on kõik tugevatoimelised [3].

Teed soovitatakse juua maksimaalselt kaks nädalat järjest ja siis pidada kuu aega pausi. Iisopiõli võib määrida nahale põletuste, ekseemi ja haavade parandamiseks [2]. Vesitõmmist on kasutatud igeme- ja silmapõletiku korral [2]. Kõõmast vabanemiseks ja ilusate säravate juuste saavutamiseks soovitatakse loputada pead iisopi vesitõmmisega, kui seda aga peanahale hõõruda, aitab see juuste katkemise korral [4]. Iisop on kartusiaanide ordu prantsuse munkade leiutatud likööri rohelise šartröösi põhikomponent. Alates 1605. aastast on seda jooki reklaamitud pikaealisuse eliksiirina.[8]

Eeterliku õli kauaaegsel kasutamisel võivad esineda krambid [2]. Ei tohi anda väikestele lastele, kasutada raseduse ajal ja samuti ei soovitata kasutata neeruhaiguste korral ja kõrge vererõhu all kannatajatel [1]. Samuti on droogi toimed paljusuunalised ja üpris nõrgad [6].

Muud kasutusalad[muuda | muuda lähteteksti]

Kasvatatakse maitse-, ilu- ja meetaimena. Eestis ei ole iisop maitsetaimena kuigi levinud, kuid seda võib lisada kõikidele liha-, kala- ja köögiviljatoitudele [5]. Vürtsikamad on värske taime lehed [2]. Laialdaselt kasutatakse seda nii konservi-, liha- kui ka kalatööstuses, tuntud ka likööri- ja veinivürtsina. Iisopi terav maitse parandab rasvaste toitude maitset, kuid seda tuleb kasutada ettevaatlikult. Sellest tulenevalt on kalamarinaade valmistades iisop asendamatu maitseaine [5]. Meetaimena annab saaki 40–60 kg/ha [2].

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Sinikka Piippo. "Taimede varjatud vägi", kirjastus Varrak, 2011.
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 2,6 Ain Raal. "Maailma ravimtaimede entsüklopeedia", Eesti Entsüklopeedia kirjastus, 2010.
  3. 3,0 3,1 Aili Paju. "Aed ja mets kui apteek", kirjastus Hermes, 2012
  4. 4,0 4,1 Mall Värva. "Meie ravimtaimed", kirjastus Elmatar, 2010.
  5. 5,0 5,1 5,2 Aive Luigela. "Iisop- mee-, ravi- ja maitsetaim". Delfi terviseleht, n.d.
  6. 6,0 6,1 Ain Raal "Taimedes talletuv tervis", kirjastus Valgus, 2003
  7. Tatjana Gorbunova. "Seedeelundite haiguste ravimine taimede abil" Tallinna Raamatutrükikoja OÜ, 1999
  8. "Harilik iisop". travy.cc (vene keeles)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]