II maailmasõjas hukkunute memoriaalkompleks

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Teises maailmasõjas hukkunute memoriaal Tartus. Skulptor Ants Mölder, arhitekt Rein Luup (1975)
Memoriaali visuaalne dominant: graniidist püsttahukad ja langetatud peaga sõduri pronksist rinnakuju

II maailmasõjas hukkunute memoriaalkompleks, tuntud ka kui Raadi punamonument, oli Teises maailmasõjas langenute ja terroriohvrite ühishaud[1] ja hauatähis Tartus Raadi järve ääres Raadi pargis.

Tartu ja Lõuna-Eesti Venemaa kodanike, sõjaveteranide ja kaasmaalaste liit korraldas tavapäraselt 9. mail, Venemaa võidupühal, Raadil mälestus- ja pidupäevaürituse lillede ja pärgade asetamise, küünalde süütamise ja kõnedega, millest võtsid osa vene sõjaveteranid, Venemaa saatkonna ja Pihkva delegatsiooni esindaja.[2]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Memoriaali autorid olid skulptor Ants Mölder ja arhitekt Rein Luup.[1]

Hallist graniidist memoriaali keskel oli väravat meenutavate, astmeliselt ahenevate püstiste tahukate vahel pronksist sõduri kuju. Memoriaali ääristasid muru sisse paigutatud 24 õigeusu ristiga betoonist hauaplaati.[1] Monumendist vasakule jääval graniidist müüriosal oli venekeelne ja paremale jääval müüriosal eestikeelne kiri:

1941 SUUR ISAMAASÕDA 1945
OMA KAITSJAID JA VABASTAJAID
KÕIGI NSV LIIDU RAHVASTE POEGI
MÄLETAB TÄNULIK TARTU AJAST AEGA[3]

Infotahvel selgitavate kirjadega memoriaali juures

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Rajamine[muuda | muuda lähteteksti]

Memoriaal avati 29. detsembril 1975. See oli pühendatud 1941. ja 1944. aastal Tartu lahingutes hukkunud 2069 Nõukogude võitleja mälestusele[3] ja ehitati konkursile esitatud 13 töö hulgast välja valitud kavandi alusel.[4] Memoriaal on riikliku kaitse all.[5]

Enne memoriaalkompleksi rajamist püstitati 1945. aastal Raadile langenud punaarmeelaste vennashauda tähistanud mälestussammas.[1] Kättemaksuks Nõukogude okupatsioonivõimude korraldatud märtsiküüditamise ja Vabadussõja monumentide hävitamise eest lasksid Tartu kooliõpilased organisatsioonist Sini-Must-Valge (SMV) 6. novembril 1949 selle õhku.[6]

Vastuolulisus ja üleskutsed monumendi eemaldamiseks[muuda | muuda lähteteksti]

19. aprillil 2010 esitasid Eesti Leegioni Sõprade Klubi, Eesti Rahvuslik Liikumine ja Eesti Iseseisvuspartei Tartu linnavalitsusele ja linnavolikogule pöördumise,[7] kus nõuti Eesti Rahva Muuseumi rajatava peahoone lähedal asuva Punaarmee sõdureid austava monumendi eemaldamist praegusest asukohast. Nõudmise põhjenduseks öeldi, et monument asub 1944. aastal NKVD poolt hukatud tsiviilelanike ning langenud eesti ja saksa sõdurite haudadel. Pahameelt tekitas ka praegune kiri monumendil, mille tekst ülistab Punaarmee võitlejaid ning annab eksitavat teavet, nagu võiks Punaarmee tegevust 1941. ja 1944. aastal Tartus vaadelda kaitsmise ja vabastamisena, nagu oleks selles osalenud kõik NSV Liidu territooriumil elanud rahvad ning nagu oleks Tartu elanikel põhjust neile tänulik olla.

Sisuliselt sama pöördumine jõuab Postimehe andmetel Tartu linnaisadeni igal aastal,[8] kuid linnakodanike korduvatele nõudmistele vaatamata ei ole monumenti eemaldatud.

Linnavalitsus on tellinud ajaloolise õiendi monumendi ja selle saamisloo kohta, kuid õiendi täisteksti avalikustada ei soovi.[8] Postimehele teadaolevalt seatakse seal kahtluse alla, kas selle monumendi juures punasõdurite hauad üldse asuvadki. Nimelt on uurimuse juures väga hea ajalooline fotomaterjal 1940. aastate lõpust, kus on näha matmisi, aga hauakohad jäävad neil fotodel praegusest monumendist eemale.[8]

Raadi memoriaal on ühest küljest Nõukogude propaganda vili, mille puhul ei olnud omal ajal üldse tähtis, kas, kuidas ja kui palju kuhugi on langenuid maetud, vaid sooviti lihtsalt edasi anda kommunistlikku religiooni ja ülimat pühalikkust, ka koha peal, kus see ei pruukinud ajalooliselt üldse põhjendatud olla.[8]

Tartu linnavolikogu esimees, ajaloolane Aadu Must.

2013. aastal paigaldas Tartu linnavalitsus monumendi lähedale infotahvli selgitava tekstiga eesti, vene, inglise ja saksa keeles, kus väidetakse, et aastatel 1941–1944 Tartus ja Tartu lähistel langenute ning Nõukogude ja Saksa julgeolekuasutuste poolt mõrvatute arv ja kõik matmiskohad ei ole teada. Samuti ei olevat teada Raadi parki maetute täpne arv ja haudade asukohad.

Memoriaali likvideerimine[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aasta 9. mail tegid Tartu linnapea Urmas Klaas ja volikogu esimees Tõnis Lukas ametliku palve kaitseministeeriumile ja kultuuriministeeriumile, et ära viia Raadil asuv memoriaalkompleks. Tõnis Lukas tunnistas, et ehkki Tartu linn saab teha vastava palve, peavad otsuse tegema ministeeriumid ning Riigi Kinnisvara aktsiaselts (RKAS), kuna see pargiosa kuulub ka Eesti Rahva Muuseumi kompleksi. Monumendi saavad likvideerida esiteks kaitseministeerium, kes tegeleks pargialal olevate sõjahaudadega ja teiseks kultuuriministeerium, kes saab selle monumendi võtta muinsuskaitse alt välja[9].

2022. aasta 12. septembril hakati Raadi punamonumenti eemaldama ja parki maetud inimeste säilmeid ümber matma. Monumendi pronkskuju viidi Tartu linnamuuseumi hoidlasse. Töödele eelnes hingepalve parki maetud sõjaohvritele, mida lugesid EELK Tartu praostkonna praost Ants Tooming ja EAÕK Tartu Pühade Aleksandrite koguduse preester Vadim Rebase[10].

Väljakaevamised ühishaual lõpetati 16. septembril 2022. Kokku leiti 230 inimese säilmed, kellest punaväelastele kuulusid arvatavasti 65 inimese säilmed.[11]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 II maailmasõjas hukkunute ja terroriohvrite ühishaud Kultuurimälestiste riiklikus registris Mälestise nr 4324 kirjeldus
  2. Tartus kogunes sõjas hukkunuid mälestama umbes 1000 inimest Tartu Postimees, 9. mai 2011. (sisaldab fotogaleriid)
  3. 3,0 3,1 Tartu Linnavalitsus: Kultuuriväärtusega asjade ja -mälestiste register: II maailmasõjas hukkunute ja terroriohvrite ühishaud Monumendi kirjeldus
  4. Seoses uue memoriaalansambli avamisega 1975. aastal likvideeriti Raadi pargis varem langenute vennashauda tähistanud mälestussammas (vt eelmist viidet).
  5. Vt kannet "Kultuurimälestiseks tunnistamine" Kultuurimälestiste riiklikus registris: Kultuuriministri 19.03.1997 aasta määrus nr 7 (RTL 1997, 65, 359).
  6. Vt infotahvli neljas keeles selgitusi memoriaali juures.
  7. Nõutakse punasamba kõrvaldamist Raadi mõisapargist (Sisaldab pöördumise täielikku teksti: Avalik pöördumine Tartu linnavalitsuse ja volikogu poole)
  8. 8,0 8,1 8,2 8,3 Tartu "pronkssõduri" all ei pruugi haudu ollagi. Tartu Postimees, 30. aprill 2010.
  9. "Tartu linn palub riigil punamonument Raadilt ära viia". Delfi. 9. mai 2022.
  10. "PILTUUDIS ⟩ Tartus algas Raadi punamonumendi teisaldamine". Postimees. 13. september 2022.
  11. "Raadi sõjahauast leiti 230 inimese säilmed" ERR, 16. september 2022

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Aili Raendi. Tartu ajaloo- ja kultuurimälestised. Tallinn: Eesti Raamat, 1980.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]